tõde selgub alles lõpukaadrites

(enne, kui keegi küsib, miks ma alles nüüd matkale lähen, kui ma ometi aprillist saadik olen ohkinud, kuidas tahaks minna – meil siin on kodust väljas, sh telgis ööbimine lubatud alles 4. juulist ja pärast seda läks turismiäril natuke aega, et end uuesti käima joosta.)

plaan on selline: läbi jalutada Coast to Coast matkarada, mis algab Iiri mere äärest St Beesist, läbib Lake Districti, Yorkshire Dalesi ja North York Moorsi rahvuspargid ja jõuab välja Robin Hood’s Baysse Põhjamere ääres – läänest itta risti läbi Inglismaa ja sugugi mitte kõige kitsama koha pealt. distants 300 km, aega varusin 2 nädalat selle jaoks. mitte et mul ajast puudu oleks, aga siin tuleb ööbimiskohad ette planeerida-broneerida.

võibolla olen kehv planeerija (kindlasti olen, ma ei ole pikemat kui kuuepäevast matka enne teinudki), aga kuidagi tuleb nii välja, et ilma telgita ei saa, aga ainult telgiga ka ei saa. mõnes kohas pole kämpingud veel lahti, mõnes pole hotellides vabu kohti ja mõnes kohas pole minu meelest üldse midagi ja tuleb metsikult telkida, mis pole tegelt lubatud. nii et pooled ööd magan hotellis, aga telkimisvarustust vean kaasas terve tee. noh, kes on nii tugev kui mina, ei peagi väga nutikas olema.

igatahes… pakkisin siin asju.

mis te maha jätaks? või juurde lisaks?

seljakott sai 17 kilo raske, seda enne veepudelite täitmist. tundub paljuvõitu, aga ma ei oska nagu vähemaks ka võtta. ok, massaažipall on luksusese (aga mul on vigastus!) ja väiksema päiksekreemi oleks ju leidnud (aga ilublogija minus on nii elevil selle austraalia kreemi pärast, mis ma leidsin, ja ma tahan just seda kasutada. no ok, kui ilublogija kaasa ei tuleks, saaks siin veel veidi harvendada. aga ta tuleb) ja… maitea, ühe paari sokke vast oleks võinud vähem võtta, aga need jälle ei kaalu ju midagi. matkapliidi gaasiballoon on liiga suur, võinuks võtta väiksema ja vajadusel poolel teel uue osta, aga väiksemaid ei ole kogu Londonis saada. telk on kaheinimese- ja ma saaks üksinda ühesega ka hakkama, aga mul lihtsalt ei ole ühest ja kahese kohta on ta suht kerge tegelt. (üldse ma ei tahtnud selle matka jaoks uusi asju osta ja kõik on, nagu on.)

kahe nädala ja pärast võin uuesti raporteerida, mis tegelt ülearu oli ja kas puudu ka midagi jäi. tegelikult loodan raporteerida varemgi, kuigi ennast tundes on mul alati kõigi seadmete akud tühjad ja põhja-Inglismaad tundes ei ole suurem osa ajast levi. (ah jaa, vähem elektroonikat teeks ka koti kergemaks, aga ennast tundes käsitsi ma iialgi matkapäevikut ei kirjuta, nii et proovin siis seekord tahvliga.)

põhja-Inglismaale sõitsin täna kohale, et homme varakult matkama hakata. kuus tundi kolme rongiga, näomaskis. vähemalt oli pilet hästi odav.

sellise rongiga (kaks vagunit, kolm reisijat) jõudsin sellisesse kohta.

3 kommentaari “tõde selgub alles lõpukaadrites”

  1. Oh, ma olen niiii kade… Aga pakkimise koha pealt: oled väga ökonoomne pakkija, minul oleks vist asju poole rohkem kaasas.

    1. Kati, eee… Ma ei tea, mis selle 17 kg sees on, aga toitu vist väga palju pole. Mispuhul võiks seljakoti kaal olla pigem 10-12 kg… või veelgi vähem. Üksi on muidugi raskem, ühtegi asja ei saa kellegagi jagada,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s