olengi see teisel pool kes ära käis

mõistan, et väga pikalt ei viitsi keegi vaadata pilte teemal “omg, rada on märg”, aga tänasest mul muid eriti pole. viis tundi kallas lakkamatult ja mu telefon pole veekindel, panin heaga ära. jäädvustasin siiski selle koha, kust oleksin peaaegu tagasi pööranud:

rada on vasakus servas ja näeb erakordselt ahvatlev välja oma sillutatuses

ma olen kindel, et vabal ajal on see oja selline leebe nireke, kus võiks näiteks paberlaevukesi ujutada – aga täna võttis ta asja tõsiselt. kuna olin hommikul mitmele inimesele lubanud püüda mitte ära uppuda, siis jalgupidi sisse ma sinna igatahes ei roninud, asi lõppes pika, aga see-eest järsu retkega ülesvoolu, kuni leidsin mäe otsast ühe laia jõe asemel kaks kitsast oja. divide and conquer!

mul olid täna esimest korda elus matkal vihmapüksid jalas. olen alati rääkinud, et riided ei pea olema veekindlad, vaid kergestikuivavad, aga samas olen ka enne tundide kaupa vihmas marssinud ja tean, et sel ajal, kui püksid parajasti läbimärjad on ja nt taskusse pandud telefon ära upub, on sellest vähe lohutust, et nad on homme jälle kuivad. vihmapüksid tulid mu ellu küll mitte selle mõttekäigu tagajärjel, vaid ad hoc, mullusuisel Iirimaa tsiklimatkal, kus selgus, et mu paljukannatanud (aastast 2009, ma arvan) vihmariided on lekkima hakanud. tsiklisõidul usun ma veekindluse ülimuslikkusesse küll! motopoodi Killarneys ei tundunud olevat, aga matkapood muidugi oli (sealses rahvuspargis asub Iirimaa kõrgeim tipp) ja sealt väljusin pükstega, mis oleks mulle tavaolukorras kaks numbrit liiga suured, aga hoidsid mu tsiklipüksid reisi lõpuni kenasti kuivadena. nii et päris petukaup justkui polnud.

täna püsisid mu (kergestikuivavad) matkapüksid nende veekindlate teletupsupükste all kuivana umbes… tunni? võibolla poolteist. igatahes mitte neid viit ja poolt, mida vaja olnuks. vihmajope pidas vastu veel vähem – ostsin ta omal ajal küll hoolega veekindluse näite vaadates, aga ju oli seda vihma rohkem kui 10000 mm. palju rohkem.

saapad tundusid küll veekindlad. see vesi, mis oli väljas, ei pääsenud sisse, ja see vesi, mis oli sees, ei pääsenud välja.

päike hakkas paistma täpselt sel hetkel, kui Patterdale’is pubisse nõrguma ja end teega turgutama istusin, olles päevaks ettenähtud jupi matkateed läbinud. kuna mu öömajani oli veel tunnike jalutamist leebes tuules, siis kohale jõudes olid kergestikuivavad püksid ja särk seljas enamvähem ära kuivanud. veekindlad püksid seljakoti küljes kõlkudes kah, selle jopega läheb vast hommikuni. saabaste osas ei looda küll suurt midagi. aga kuivad sokid teevad imesid.

suht hästi plaanitud ikka, et see märg päev nii algas kui lõppes tubase majutusega. ja et ma ei üritanud eilset ja tänast juppi ühte päeva suruda ja ei pidanud tänase ilmaga matkama 35 km üle selle raja kõrgeima tipu. mitte muidugi et ma oleks ilmateadet vaadanud enne või muul moel kaalutletud otsuseid teinud, lihtsalt… vedas :) loodetavasti veab siis homme edasi.

sealt muidu tulin. hoolega vaadates on jõest veidi vasakul isegi rada näha.

samme tuli täna peaaegu täpselt sama palju kui eile, midagi üle 39k.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s