asjad, mille kohta briti kodakondustestis ei küsita, aga peaks, vol 1: kartulikrõpsuvõileib
mul on kogunenud väike nimekiri teemadest, mis minu meelest peaksid olema “Life in the UK” õpikus ja testis sees – erinevalt ajaloost ja kohtusüsteemist on neid asju eluks siin riigis päriselt vaja teada. okei, saab ilma ka, ma sain kartulikrõpsuvõileivata hakkama peaaegu 10 aastat.
aga sel suvel avastasin end Inglismaa kõrgeima mäe, Scafell Pike’i tipust, veidi väsinu ja näljasena, ja selgus, et mul oli kotis täpselt saia, võid ja kartulikrõpse. mis mul üle jäi.
võileib polnud paha – selgub, et pehme kukkel ja krõbe kartulikrõps tekitavad päris nauditava tekstuuride kontrasti, ja süsivesikud pluss rasv pluss sool on ka üsna lollikindel kombinatsioon, kui oled just 978 m kõrgusele roninud.
tulin mäe otsast alla ja sõin jälle normaalseid asju edasi, kuni möödunud nädalavahetusel sattusin üle pika aja olukorda, kus ei saanud oma sööki ise valida, vaid langesin briti organiseeritud toitlustuse ohvriks. käisin nimelt mitmesaja osalejaga gaidilaagris ja sellistes olukordades taandub siin riigis lõunasöök alati kombinatsioonile “võileib pluss pakk kartulikrõpse pluss šokolaad/puuvili”. ja siis ma alles nägin, kuidas päriselt käib!
ega siin midagi seletada polegi. tuleb välja, et kui sulle antakse võileib ja krõpsud, siis sa paned krõpsud võileiva vahele ja sööd nii, ja ainus, mille üle siin arutada annab, on see, mis maitsega krõpsud millise võileivaga kõige paremini sobivad – aga seda annab jällegi päris pikalt arutada :) selgub, et mu kolleegid ei olnud mu mäetipuvõileivast kuuldes isegi iroonilised, kui nad küsisid “what flavour crisps?”
minu lemmikuks osutusid juustu- ja sibulamaitselised krõpsud singivõileiva vahel. ja tõesti oli krõpsuvõileib palju parem kui võileib ja krõpsud eraldi.
NB! kartulikrõpsuvõileiba (crisp sandwich) ei tohi mingil juhul segi ajada friikartulivõileivaga (chip butty), mis on ka täiesti eksisteeriv ja kõrgelt hinnatud toit, aga mille söömisest mul on seni õnnestunud hoiduda.
whatever 