Kuu: detsember 2022

ükspäev Alice palus, et ma kirjutaksin postituse sellest, kuidas ma raamatuid loen. jäin selle küsimuse üle kohe mõneks ajaks mõtlema, sest tõesti, kuidas? seda, mida ma täpselt loen ja mida sellest arvan, jagan ma Goodreadsis nagunii, nii et kes sellest osast huvitatud on, teab juba. aga jaa, ma võin seletada küll, kuidas see käib.

niisiis alustan tänasest lugemispäeviku pidamist ja püüan seda teha vähemalt aasta lõpuni, aga võibolla isegi puhkuse lõpuni (lubada midagi ei saa, sest eelmisel aastal sain jõulupühade käigus lugemise üledoosi ja 2022. esimese raamatu võtsin kätte alles 3. jaanuari õhtul). kirjutan oma lugemise logistikast siin (paremas tulbas lugude all on ka link), siis ja nii, nagu mingit raamatulugemist või sellega seonduvat ette tuleb, nii et täiendusi võite oodata pigem mitu korda päevas.

ma ei suuda enam taastada seda mõttekäiku, mis viis mind maarjablogisse ässitama, et kirjutagu rahast. tähendab, ma olin ise plaaninud midagi kirjutada ja siis kõhklema löönud – aga mida täpselt ma kartsin, ei mäletagi nüüd.

sest tegelikult ma arvan, et raha ei peaks olema tabuteema ja et me kõik oleksime rõõmsamad, jõukamad ja ilmselt ka võrdsemad, kui sellest rohkem ja avameelsemalt räägitaks.

igatahes olen ma viimased paar nädalat rahast jube palju mõelnud. üks küsimus hakkas mu peas keerutama ja olen seda nüüd küsinud kõigilt, kellega vestlema olen sattunud – emalt ja peikalt ja mitmelt sõbralt ja oma mentorilt ja oma ülemuse ülemuselt ja isegi Kristi Saarelt (kellega ma vestelnud kahjuks pole, aga talle saab Instagramis küsimusi esitada ja ma olen päris paljudele enda omadele vastused ka saanud). see küsimus on: aga mis siis juhtuks, kui ma kõigile ütleksin, palju ma palka saan?

sest noh, abstraktselt ja/või anonüümselt rahast rääkijaid ju siin-seal ikka leidub, on finantsblogisid (minu viimase aja lemmik on Pinsi Põlv) ja on Refinery29 rahapäevikud ja on seesama Kristi Saare Instagram (nb, põhiline action käib storydes); on Statistikaameti palgarakendus ja vahel tehakse ühes või teises kohas anonüümseid küsitlusi (Kristil oli ükskord see, et kui saad üle 3000 euro kuus palka, siis kirjuta, mis tööd sa selle raha eest teed. selle tulemused on kuskil väljas ka, aga ma ei leidnud, see-eest leidsin aastatetaguse blogipostituse just sellest, millest ma ise siin praegu mõtlen: Rikkus ei anna häbeneda? ja nüüd ma vaatan, et ma võiks siinkohal punkti panna, sest seal on kõik, mis ma seni olen välja mõelnud, ammu juba kirjas). aga sellist asja, et nime ja näoga inimene jagaks konkreetseid numbreid, olgu siis avalikult või oma tuttavatega… ma ei tea, pole nagu näinud. aga miks?

ma sain oma küsimusele laias laastus kolme sorti vastuseid.

üks vaade on selgelt tööandja vaade (mida minu üllatuseks kaitsesid ka mõned palgatöötajad) – kui palgad oleksid avaliku(ma)lt teada, siis hakkaksid need, kes vähem saavad, ka rohkem nõudma, ja sellest tuleks tööandjale ainult jama ja peavalu. seda rääkis mulle mu ülemuse ülemus, kes on juhtumisi ka meie firma finantsjuht (st selles, et ta on finantsjuht, pole ilmselt midagi juhuslikku, ilmselgelt on ta selle nimel palju tööd teinud ja vaeva näinud :) aga minu meelest on veits suvaline see, et ma raporteerin CFO, mitte CTO suunas. see, et ma talt seda küsimust küsisin, oli ka juhuslik – sattusime lihtsalt koos lõunalauas istuma just sel hetkel, kui ma olin küsimuse enda jaoks sõnastanud). samal ajal ta väitis, et meie palgad on kõik väga õiglased ja kellelegi ei tehta liiga, nii et ma täpselt ei saanudki aru, miks ta siis töötajatega sel teemal vestlemist kardab. igatahes sellest vestlusest oli mu järeldus see, et KUI ma oma palga suurust teiste inimestega jagaksin, siis oleks mõistlik hoida madalat profiili ja teha seda nii, et tööandja ei tea/ei saa tõestada. mis on ausalt öeldes natuke… masendav, sest ma ei ole eriti hea valetaja ja varjaja ja ei taha hakata ka.

teine sort vastuseid oli sellised, kus leiti mingi konkreetne miinus – et kui suvalised inimesed su jõukusest teaks, võiks see olla turvaprobleem, või et kui uus tööandja/klient teab täpselt, palju eelmine sulle maksis, siis oled palga- või hinnaläbirääkimistel kehvemas olukorras. (siia alla käib vast ka see tähelepanek, et mõni tööandja võib olla lepingusse sisse kirjutanud, et palk on konfidentsiaalne. aga teate, sellist asja ei luba seadus, ei ei Ühendkuningriigis ega minu teada ka Eestis. tööandjal jah ei ole lubatud su palka teistele avaldada, aga sul endal ei saa seda keegi keelata.) okei. see veenab mind vast selles, et mu palk ei peaks olema päris avalikult kõigile teada ja alati leitav, vaid kuidagi… piiratud seltskonnale.

aga siis kolmas oli kõige huvitavam ja see läheb samasse väravasse, mis ülalpool viidatud Kristi blogipostitus – üldiselt eeldavad kõik, et teised inimesed hakkaksid neist halvemini arvama, kui teada saavad, palju raha tegelikult sisse tuleb. nagu et… rikkus on häbiasi, aga vaesus on ka häbiasi, ja keegi pole mulle veel osanud öelda, kus need lävendid on, millest üles- ja allapoole tuleb häbenema hakata, ja kas vahepeal üldse on mingi turvaline ala ka, mis kelleski emotsioone ei tekita :)

noh, ja siinkohal olengi täitsa nõutu. päriselt ka – ma ise nagu ei tulnud üldse selle peale, et ühe inimese arvamus teisest inimesest saab muutuda selle info põhjal, palju see teine inimene teenib. ma ise hindan oma sõpru ja lähedasi muude kriteeriumide põhjal ja ma olen arvanud, et nemad mind ka. nii et nüüd vaevab mind lausa uudishimu – kes täpselt on need inimesed, kes minust lahti ütleksid, kui nad teaksid kogu tõde mu finantsasjadest (sest noh, palganumber on justkui see kõige suurem tabu, sinna juurde edasi jagada, kuhu see kõik kulub, tundub puha pisiasjana)? kahtlusaluste nimekiri on seni täiesti tühi, ausalt!

ja tühi on ka see nimekiri, keda ma kahtlustaksin selles, et nad hakkaksid mu tohutuid rikkusi (hahaa) endale nõudma või eeldaksid, et ma pean edaspidi nende kohvikuarveid maksma. ma nagu lihtsalt… ei tunne selliseid inimesi, või tunnen?

ahjaa. selle eest hoiatati mind ka, et suure palganumbri väljaütlemine on oma rikkusega edvistamine ja väikse ütlemine on oma vaesuse üle halamine. jällegi, kui saaks kuskilt teada täpsed suure ja väikse definitsioonid, oleks jube abiks! soovitavalt niisugusel kujul, mis värskemaid inflatsiooninumbreid ka arvesse võtaks.

ühesõnaga, ma vähemalt esialgu ei pane siia oma palka kirja. aga… mis teie arvate, mis saaks, kui ma paneks? kas mul tuleks sellest mingi jama? kas ma kaotaksin lugejaid? sõpru? kas kedagi üldse huvitaks? kas teie mulle oma palga ütleksite? kas keegi teab neid piire, kust alates on inimene liiga rikas/vaene, et rahast rääkida?

asjad, mille kohta briti kodakondsustestis ei küsita, aga peaks, vol2: tee

kui on üks asi, mida kogu maailm brittide kohta teab, siis see on muidugi see, kui hirmsasti neile meeldib teed juua. ja see teadmine ei ole vale – aga enamasti tehakse sellest kiire järeldus, et sellises teegurmaanide riigis on kindlasti palju erinevat ja väga head teed, mida valmistatakse mingil kindlal ja õigel moel, ja et joodava tee kvaliteet on inimestele hästi oluline.

noh. tegelikult on brittide jaoks tee puhul olulised sellised asjad:

1. kas piima on. kui piima ei oleks, siis poleks ka mingit teejoomist, sest sellist asja nagu ilma piimata tee… jõid vanasti võibolla laktoositalumatud ja veganid, aga nüüd on igasugused lehmavabad piimad nii levinud, et ainsaks küsimuseks jääb, kellele millist piima.
   
   üks kindlamaid viise inglise teenindajal juhe kokku ajada on tellida ilma piimata teed. kõige paremal juhul küsitakse paar korda üle, kas ikka kuuldi õigesti ja kas ma äkki mõtlen seda, et ma tahan vähem piima või piima eraldi topsis, et see ise tee peale valada. aga olen sattunud ka olukorda, kus küsiti vastu, kuidas ma seda siis juua kavatsen, mis omakorda ajas juhtme kokku minul, sest… mis mõttes kuidas? üle tassi serva plaanisin? lõpuks selgus, et ilma piimata teed loetakse joomise jaoks liiga kuumaks ja seega saime kokkuleppele, et piima asemel pannakse mu topsi sorts külma vett.
   
   aga täiesti tavalised lood nii ilukirjanduses kui, ütleme, seltskondlikus vestluses, on ikkagi sellised, kus keegi tahtis hirmsasti teed juua, aga see projekt tuli pooleli jätta, sest piima ei olnud. üks mu lemmiknäiteid ses osas on imeline inglise vanaaegne lasteraamat “Swallows and Amazons” (miks oh miks pole sellist klassikat eesti keelde tõlgitud?!), kus kamp lapsi telgib omaette Lake Districtis ühel saarel ja purjetab mööda järve ringi ja elab üle igasuguseid seiklusi ja vanemlik järelvalve seisneb kokkuleppes, et igal hommikul tuleb lastel minna lähimasse farmi piima järele ja päeva peale siis ema farmerilt kuuleb, et kõik on ikka veel elus. muidugi tabab ühel hetkel mingi ootamatu olukord, kus selle farmini ei jõuta ja ema osas on üsna pingeline olukord, aga veel pingelisem on ikkagi asjaolu, et… sel päeval teed ei jooda.
   
   (natuke teemast välja, aga kohvijoojatele teadmiseks: kui on soov inglastelt saada ilma piimata kohvi, siis tuleb tellida “black americano, no milk please” ja jah, ma tean, et puristid lähevad tagajalgadele juba musta americano mainimise peale, sest americano on definitsiooni kohaselt must kohv. aga kui siin nii küsida, siis järgneb 99% küsimus “do you want milk with it?”, nii et parem on ennetada.)
   
   
2. eelmisest punktist tulenevalt, põhiline asi, mille üle tee osas vaielda, on: kas tassi läheb esimesena piim või keev vesi. ma arvan, et siin saarel ei leidu inimest, kes oleks selles küsimuses neutraalne. isegi mina, kes ma joon teed ilma piimata, tean täpselt, kumb variant minu meelest õige on.
   
   
3. nüüd te küsite, et mis piim või vesi, kus see tee siis on. tee, sõbrad, on juba tassi põhjas – teekotikeses! sest kui on miski, mille üle siin EI vaielda, siis see on see, kas kotikestes tee on piisavalt hea või peaks ostma teepuru.
   
   tähendab, teepuru ka poes põhimõtteliselt müüakse. aga kui just ei lähe spetsiaalsesse teele spetsialiseerunud kohvikusse (millesuguseid on siin umbes sama palju kui ülejäänud maailmas, ehk siis on ka, aga noh… mõned üksikud), siis ei viitsi keegi puruga solgutada. kodud, kontorid, kohvikud, restoranid… ükskõik, kas tee tuuakse lauale tassides või kannus, igal juhul hulbib seal sees teekott. või mitu.
   
   
4. pigem mitu, sest suurim kuritegu on see, kui tee pole piisavalt kange. meenub ühe kunagise trennikaaslase jutustatud õuduslugu sellest, kuidas ta kord üritas Prantsusmaal (või oli see äkki Saksamaal) teed tellida ja kuidas esiteks toodi see ilma piimata ja teiseks oli nii lahja, et paistis peaaegu läbi! ja kui lõpuks õnnestus piim hankida ja tee peale valada, siis polnud tee maitset üldse tunda! kõik kuulajad võdistasid jubedusega õlgu ja nentisid, et mandrieurooplased ei saa sellest teevärgist ikka üldse aru.
   
   
5. ja muidugi on tegu maitsestamata musta teega. unustage igasugused rohelised teed ja rooibosed, ja mis tähendab Assam või Darjeeling? kui sa tõesti PEAD peenutsema, võid ju Earl Greyd küsida, selle puhul vähemalt saadakse aru, et see on ikkagi tee, mida sa tahad (aga ei pruugi saada). üldiselt tuleb see teekotike ikkagi mingist vähemalt 160-sest, aga tihti 400-sest pakist, mille peal on kirjas lakooniliselt PG Tips või Yorkshire Tea.
   
   
6. nüüd ma lähen juba oma kompetentsi piiridest välja, sest, noh, õpikus seda jällegi polnud ja oleks võinud, aga: kontori teering. ma olin sellest enne ka kuulnud, elusast peast nägin alles siis ära, kui esimest korda päris briti firmasse tööle läksin. see näeb välja nii, et mõned inimesed ei tee kunagi lihtsalt endale tassitäit teed. neil on mingid sõbrad, kelle laudade juurest nad enne läbi jalutavad ja tassid kokku korjavad, ja siis lähevad kööginurka ja teevad tee kõigile sõpradele. muidugi teavad nad peast, kellele kui palju suhkrut ja mitu teekotti ja kas piim enne või pärast. ja mingi isereguleeruv rotatsioon toimub seal, järgmine kord läheb keegi teine. üsna sarnane sellele, kuidas pubis on kombeks osta kordamööda “ringe”, mitte et igaüks sabatab ja maksab enda eest. väga solidaarne. ma pole aru saanud, kuidas sinna teekonsortsiumi sisse saab, aga paistab, et selleks peab olema keskealine või vanem valge inglise mees ikkagi.
   
   
7. kontorioludest rääkides, iga inglane on veidi mossis, kui tänapäevased turvanõuded on viinud tööandja selleni, et kööginurgas on veekeedukannu asemel tulise vee kraan. sest igaüks teab, et teevesi peab keema, ja see, mis sealt kraanist tuleb, ikkagi päriselt ei kee. praegu meil on mingi boilerilaadne asi, millega ollakse nõus enamvähem elama. aga kui kunagi Skype’i Londoni kontor uude asukohta koliti, siis tõusis praktiliselt mäss, sest vesi teeveekraanis ei olnud piisavalt kuum.
   

muidugi on Londonis olemas kõik, mida inimese hing ihata võib – leiab ka spetsialiseerunud teepoode ja -kohvikuid, leiab inimesi, kes ostavad ja joovad rohelist teed või puruteed või taimeteesid ja teavad kõiki neid tähti, mida teesordi nime järele võib laduda (FTGFOP jne). saab minna ja mõnes hotellis tellida “afternoon tea”, mis on muidugi terve söögikord, aga mille juurde saab kannus ilmselt tõesti pigem puruteed ja lastakse isegi teesort valida. on teestartuppe ja uusi hipsteriteebrände ja veebipoode, kust teegurmaan leiab endale sobiva. ma tean, sest ma ise olen üsna teegurmaan ja PG Tips on mul kodus varuks ainult matkale kaasavõtmiseks ja kontoris või kohvikus joon ma lihtsalt kohvi, sest mu meelest see teekotileotis ei ole väärt seda raha, mis ta eest küsitakse (praegusel ajal ikkagi üle 2 naela tass juba igal pool).

nii et kui külla tulete ja soovite juua või koju kaasa osta ehtsat inglise teed, siis täpsustage, kas tahate head teed või autentset teed :) siis ma tean, kuhu teid juhatada!