mõtlesin, et aeg on pühkida tolm oma spordiblogilt, aga selgus, et ma pole sporti teinud nii ammu, et mul oli meelest ära läinud, et mul ei olegi spordiblogi. tuleb välja, et oli hoopis jooksublogi ja kuigi selle kõik sissekanded on tagantjärele päris meeleolukas lugemine, siis… see ikkagi rääkis jooksmisest ja jooksmise kohta ei ole mul juba tükk aega mitte midagi öelda.
minu blogi, minu reeglid. muudan nime ära, aga numeratsiooni jätan alles, sest ootamatult soliidne hulk on neid sissekandeid läbi aastate juba kogunenud. ja las see “millest ma räägin…” kategooria ka olla, ei pea kõike nii sõna-sõnalt võtma.
spordiblogi, vol 20: harjutamine teeb harjutajaks!
olin end siin vahepeal juba peaaegu ära veennud, et kui ma kolm korda nädalas rattaga tööl käin ja vahepeal Hampstead Heathil ujumas ja nädalavahetuseti matkamas, siis esiteks see on juba täitsa piisavalt liikumist ja teiseks pole mul selle kõige kõrvalt aegagi mingit trenni teha. aga siis käisin tervisekontrollis ja tohtriga vestlemise käigus… mõtlesin ümber.
kodulähedane hipsterispordiklubi, kuhu ma polnud oma jalga kaks aastat tõstnud, oli varmalt valmis mulle uue liituja odava proovipaketi müüma. see on nagu piiblis see kadunud poja lugu! nad on küll vahepeal oma broneerimissüsteemi välja vahetanud, aga mu kasutajakonto ja kogu trenniajalugu oli seal kenasti alles, nii et ma ei oska seda heldust muudmoodi näha kui nuumvasika tapmisena suurest rõõmust, et ma lõpuks ikkagi välja ilmusin. isegi üks tasuta smuuti anti “esimese” trenni ärategemise puhul.
ja teate, mis selgub: hoolimata paariaastasest pausist on mul nüüd seljataga nii palju elu- ja trennikogemust, et ma oskan kõiki trenne teha.
ses mõttes, et mul on selged joogapooside nimed ja balletiasendite numbrid ja poksilöögid koos sellega, mida jalad igaühe puhul peavad tegema. tean, et kõhulihast treenides peab olema alaselg vastu maad ja raskusi tõstes sirge; et õlad ja puusad käivad stangega paralleelsed või siis risti ja püsivad seal kenasti paigal, kuni jalad ja käed omi asju ajavad. tean iga harjutuse puhul, milline lihas peab parajasti tööd tegema ja milliste rakendamine on sohk. kõik venitusharjutused, mis maailmas olemas on, võin ära teha sõna otseses mõttes kinnsilmi, kuulmise järgi. misiganes käsklusega nad misiganes trennis välja tulevad, ma saan aru, mida minust tahetakse. see muidugi ei tähenda, et ma kõiki neid asju päriselt teha jaksaks või suudaks – aga ma MÕISTAN kõike. väga valgustunud tunne.
ainus asi, mille olen põhjalikult ära unustanud, on see, kuidas poksikinnaste alla käivaid käesidemeid mähitakse. vanasti oli spordiklubi kodulehel link vastavale videole, enam ei ole, aga ma leidsin selle üles ja panen siia, et endal edaspidi hea võtta oleks.
whatever 