ma ei suuda enam taastada seda mõttekäiku, mis viis mind maarjablogisse ässitama, et kirjutagu rahast. tähendab, ma olin ise plaaninud midagi kirjutada ja siis kõhklema löönud – aga mida täpselt ma kartsin, ei mäletagi nüüd.
sest tegelikult ma arvan, et raha ei peaks olema tabuteema ja et me kõik oleksime rõõmsamad, jõukamad ja ilmselt ka võrdsemad, kui sellest rohkem ja avameelsemalt räägitaks.
igatahes olen ma viimased paar nädalat rahast jube palju mõelnud. üks küsimus hakkas mu peas keerutama ja olen seda nüüd küsinud kõigilt, kellega vestlema olen sattunud – emalt ja peikalt ja mitmelt sõbralt ja oma mentorilt ja oma ülemuse ülemuselt ja isegi Kristi Saarelt (kellega ma vestelnud kahjuks pole, aga talle saab Instagramis küsimusi esitada ja ma olen päris paljudele enda omadele vastused ka saanud). see küsimus on: aga mis siis juhtuks, kui ma kõigile ütleksin, palju ma palka saan?
sest noh, abstraktselt ja/või anonüümselt rahast rääkijaid ju siin-seal ikka leidub, on finantsblogisid (minu viimase aja lemmik on Pinsi Põlv) ja on Refinery29 rahapäevikud ja on seesama Kristi Saare Instagram (nb, põhiline action käib storydes); on Statistikaameti palgarakendus ja vahel tehakse ühes või teises kohas anonüümseid küsitlusi (Kristil oli ükskord see, et kui saad üle 3000 euro kuus palka, siis kirjuta, mis tööd sa selle raha eest teed. selle tulemused on kuskil väljas ka, aga ma ei leidnud, see-eest leidsin aastatetaguse blogipostituse just sellest, millest ma ise siin praegu mõtlen: Rikkus ei anna häbeneda? ja nüüd ma vaatan, et ma võiks siinkohal punkti panna, sest seal on kõik, mis ma seni olen välja mõelnud, ammu juba kirjas). aga sellist asja, et nime ja näoga inimene jagaks konkreetseid numbreid, olgu siis avalikult või oma tuttavatega… ma ei tea, pole nagu näinud. aga miks?
ma sain oma küsimusele laias laastus kolme sorti vastuseid.
üks vaade on selgelt tööandja vaade (mida minu üllatuseks kaitsesid ka mõned palgatöötajad) – kui palgad oleksid avaliku(ma)lt teada, siis hakkaksid need, kes vähem saavad, ka rohkem nõudma, ja sellest tuleks tööandjale ainult jama ja peavalu. seda rääkis mulle mu ülemuse ülemus, kes on juhtumisi ka meie firma finantsjuht (st selles, et ta on finantsjuht, pole ilmselt midagi juhuslikku, ilmselgelt on ta selle nimel palju tööd teinud ja vaeva näinud :) aga minu meelest on veits suvaline see, et ma raporteerin CFO, mitte CTO suunas. see, et ma talt seda küsimust küsisin, oli ka juhuslik – sattusime lihtsalt koos lõunalauas istuma just sel hetkel, kui ma olin küsimuse enda jaoks sõnastanud). samal ajal ta väitis, et meie palgad on kõik väga õiglased ja kellelegi ei tehta liiga, nii et ma täpselt ei saanudki aru, miks ta siis töötajatega sel teemal vestlemist kardab. igatahes sellest vestlusest oli mu järeldus see, et KUI ma oma palga suurust teiste inimestega jagaksin, siis oleks mõistlik hoida madalat profiili ja teha seda nii, et tööandja ei tea/ei saa tõestada. mis on ausalt öeldes natuke… masendav, sest ma ei ole eriti hea valetaja ja varjaja ja ei taha hakata ka.
teine sort vastuseid oli sellised, kus leiti mingi konkreetne miinus – et kui suvalised inimesed su jõukusest teaks, võiks see olla turvaprobleem, või et kui uus tööandja/klient teab täpselt, palju eelmine sulle maksis, siis oled palga- või hinnaläbirääkimistel kehvemas olukorras. (siia alla käib vast ka see tähelepanek, et mõni tööandja võib olla lepingusse sisse kirjutanud, et palk on konfidentsiaalne. aga teate, sellist asja ei luba seadus, ei ei Ühendkuningriigis ega minu teada ka Eestis. tööandjal jah ei ole lubatud su palka teistele avaldada, aga sul endal ei saa seda keegi keelata.) okei. see veenab mind vast selles, et mu palk ei peaks olema päris avalikult kõigile teada ja alati leitav, vaid kuidagi… piiratud seltskonnale.
aga siis kolmas oli kõige huvitavam ja see läheb samasse väravasse, mis ülalpool viidatud Kristi blogipostitus – üldiselt eeldavad kõik, et teised inimesed hakkaksid neist halvemini arvama, kui teada saavad, palju raha tegelikult sisse tuleb. nagu et… rikkus on häbiasi, aga vaesus on ka häbiasi, ja keegi pole mulle veel osanud öelda, kus need lävendid on, millest üles- ja allapoole tuleb häbenema hakata, ja kas vahepeal üldse on mingi turvaline ala ka, mis kelleski emotsioone ei tekita :)
noh, ja siinkohal olengi täitsa nõutu. päriselt ka – ma ise nagu ei tulnud üldse selle peale, et ühe inimese arvamus teisest inimesest saab muutuda selle info põhjal, palju see teine inimene teenib. ma ise hindan oma sõpru ja lähedasi muude kriteeriumide põhjal ja ma olen arvanud, et nemad mind ka. nii et nüüd vaevab mind lausa uudishimu – kes täpselt on need inimesed, kes minust lahti ütleksid, kui nad teaksid kogu tõde mu finantsasjadest (sest noh, palganumber on justkui see kõige suurem tabu, sinna juurde edasi jagada, kuhu see kõik kulub, tundub puha pisiasjana)? kahtlusaluste nimekiri on seni täiesti tühi, ausalt!
ja tühi on ka see nimekiri, keda ma kahtlustaksin selles, et nad hakkaksid mu tohutuid rikkusi (hahaa) endale nõudma või eeldaksid, et ma pean edaspidi nende kohvikuarveid maksma. ma nagu lihtsalt… ei tunne selliseid inimesi, või tunnen?
ahjaa. selle eest hoiatati mind ka, et suure palganumbri väljaütlemine on oma rikkusega edvistamine ja väikse ütlemine on oma vaesuse üle halamine. jällegi, kui saaks kuskilt teada täpsed suure ja väikse definitsioonid, oleks jube abiks! soovitavalt niisugusel kujul, mis värskemaid inflatsiooninumbreid ka arvesse võtaks.
ühesõnaga, ma vähemalt esialgu ei pane siia oma palka kirja. aga… mis teie arvate, mis saaks, kui ma paneks? kas mul tuleks sellest mingi jama? kas ma kaotaksin lugejaid? sõpru? kas kedagi üldse huvitaks? kas teie mulle oma palga ütleksite? kas keegi teab neid piire, kust alates on inimene liiga rikas/vaene, et rahast rääkida?
whatever 
Minu väga isiklik ja üldse mitte ühiskondlik seisukoht rahaasjades: mind absoluutselt ei koti.
S.t. mind kotib see, kui on hästi vähe – isiklik kogemus: siis on raske, ja just praegu ma tunnen, et ON raske – JA ma tunnen teatavat põlgust inimese suhtes, kelle sissetulek on 5 või rohkem korda suurem kui minul (kui tal ei ole samas kuut last, voodihaiget vanaisa vms tõesti kulukat elukaaslast) ja kes halab, et raha ei jätku. Aga kui ta ei hala, et raha ei jätku, on kõik hea.
Ja kui tal on kuus või isegi ainult neli last, on ka hea.
Aaa, palju ma teenin? 297 euri kuus osalist töövõimetoetust+60 lastetoetust+150 isa toetust tema pojale.
Ei, ma ei ela sellega ära, aga seni on iga kuu kas mõni mu kirjutis avaldatud või on mõned annetused blogilugejatelt tulnud või küsin viimases hädas K-lt või emalt 50 euri juurde.
Loodan veenda riiki, et osalise töövõime asemel on mul täielik töövõimetus, ja ausalt – kui ma saaksin 297 asemel 500 euri kuus, ma just ei õilmitseks, aga sellega elaksin ära.
Sinu peale mõeldes lööb kohe ette, kui väga oleks vaja, et elatist maksaks üksikvanemale riik, kes vaataks seejärel ise, kuidas ta selle summa teise lapsevanema käest kätte saab. Sellisel juhul oleks sissetulek hopsti suurem, sest isegi miinimumelatis on rohkem kui see 150, mida sa pealegi oled vist ainult paar viimast aastat saanud.
No ma varem ei küsinud ka.
Minu lapsed, mina vastutan, on päris intensiivselt sees old. Sest laste isad ei tahtnud neid lapsi – nad mõlemad olid: “No … sa ikka tõesti ei taha aborti teha? No … mis siis ikka.”
need töövõimetus- ja lastetoetuste suurused on ju ka ilmselgelt avalik info (viimaste uudiste valguses tean selle 60 euro kohta isegi mina), aga ikka olen tänulik, et kirja panid. minu meelest see, et me kõik seda teame, ei ole mitte üksikisiku rahakotis sobramine, vaid vajalik meeldetuletus, et just nii palju on riik otsustanud, et saab sellises olukorras inimesele toetust anda.
sarnaselt lugesin just ükspäev R29 rahapäevikust, et Inglismaal on viimase aasta meditsiinitudengi sissetulek 2900 naela _aastas_ (ja sellest kaks kolmandikku on õppelaen ja tuleb hiljem tagasi maksta). selle raha eest siis inimene teeb eksamiteks õppimisega paralleelselt päris haiglas päris inimeste peal… praktikat (ma ei tea, kas see on see, mille nimi on eesti keeles residentuur? väga udune on mu arusaam arstihariduse olemusest). ja minu meelest see on info, mida peaks katustelt karjuma, et kõik teaksid. ja, ma ei tea, midagi ette võtaksid?
Jajah, paljudes vana Euroopa riikides maksabki riik ja siis tegeleb ise teise vanemaga. Aga enne, kui hakata rikkusest ja vaesusest rääkima (mitte, et mind teise inimese rahakoti paksus huvitaks), tuleks defineerida need mõisted. Sest see ei ole rikkus, kui mõni sääst on kuskil olemas ja igast sissetulekust sissetulekuni ei ela. Või noh, minumeelest.
Avaliku sektori palgad onju avalikud, teatud tasemeni vähemalt pidid olema vanasti veebis.
Mida see palk ikka näitaks? Tekitaks tausta teadmata vaid kadedust. Oma tutvusringkonnas tean, et nendel, kel tõesti hästi läheb, elavad vanemate “rasvast” või sugulaste poolt aluse pandud hea materiaalse baasi pealt. Et ehk kõik algab meie põlvkonna jaoks kunagisest stardipositsioonist.
Neid, kes ise nullist on end üles töötanud, neid kohtab harva. Ma ei ütle, et neid ei oleks.
Ma ise saan hakkama ja toetan teisi võimalusel. Ma ei eputa sellega ega kurda, on nagu on ja kõik on ju ajutine. On olnud väga raskeid aegu ja selle pinnalt ka loodetavasti realistlikum elukogemus ja teadmine, et ma saan hakkama.
Kõige vastikum on kahepalgelisus, mil keegi sajaga vingub kuust kuusse kui raske on ja kallis ning siis sõidab perega Austriasse suusatama :D (lihtsalt näide elust, inimesed võiks vähem valetada)
VV ütles tegelikult peamise põhjuse ära. See number asetab su teatud raamidesse, kuidas on nüüd õige elada võin/ei või vinguda, saan/ei saa hakkama, olen tubli/ei ole. Ja no kessee tahab mittetubli olla :)
Võrdlemiseks on tegelikult õigem “sissetulek inimese kohta”. Sest raha võib tulla ka mujalt kui palgast ning sõltub, mitu inimest peab sellest rahast söönuks saama.
Mul on üks maasugulane, kes kohtudes alati kõva häälega üle ruumi küsib, millega tegeled ja palju siis ka palka saad.. :) Viimati käisid tööl külas koolilapsed ja üks poiss samuti küsis.
Mind võtab nii otsene küsimine õhku ahmima. Ja kuna ma tean, et ei ole osanud oma sissetulekut nn tööle panna, siis ikka häbenen öelda.. :)
kuigi see osa, et kuidas inimesed endale üldse lapsi lubada saavad, on mu jaoks ka veidi… akadeemiliselt huvitav (ses mõttes, et tundub sellise põneva esmapilgul lahendamatu nuputamisülesandena, millel siiski ilmselgelt on lahendus olemas ja paljud inimesed on selle välja mõelnud), siis üldiselt mind ennast selles palgaküsimuses huvitab rohkem ikkagi just see pool, et kuidas mingeid töid (oskusi, kogemusi, ülesandeid, erialasid) tasustatakse, mitte niivõrd, et kellel nüüd kui palju mille jaoks järele jääb. ja ma ihalen just selles osas suuremat võrdsust ja õiglust maailma.
sellepärast mu jaoks on ka natuke raske kaasa mõelda selle mõttekäiguga, et sissetuleku teadmise põhjal hakatakse järgmise asjana hinnanguid jagama, et kes on tubli ja kes ei saa piisavalt hästi hakkama. mu enda mõte lihtsalt ei lähe sellesse suunda. aga tõesti kommentaarium kinnitab senistes vestlustes kuuldut, et suuremal osal inimestel läheb (või kas ikka läheb või lihtsalt kõik kahtlustavad teisi, et neil läheb?) ja eks ma nüüd siis seedin seda teadmist siin. mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga, või kuidas see ütlemine oligi :)
Mina jälle ei saa aru sellest, et “kuidas inimesed endale lapsi lubada saavad”.
Nagu – annab jumal lapse, annab ka leiva. Või teisiti öeldes: kui kuidagi ei saa, kuidagi ikka saab.
kuna ma elan Rootsis, siis siin on nagunii igal ühel võimalik lihtsa vaevaga järgi vaadata, palju sõber, naabrimees, ülemus, mõni töökaaslane teenib, vöi noh, vähemalt indikaator saada, palju tema aastane sissetulek Maksuametile teadaolevalt on.
seega, kes tahab, see vaatab ise. tegelikult ma ju ei tea, kes minu palka vaadanud on :)
aga sellegipoolest on ka siin väga suur tabu alati olnud rahast rääkimine, üleüldiselt. mina olen muidugi igasuguseid tabusid siin enda ümbruses üritanud muuta, vabandusega, et “olen teadmatu ja süüdimatu iga-eurooplane”, noh nii naljaga pooleks, et oma liigset otsekohesust välja vabandada. Aga olen mitmeid korda kogenud, et rahanumbritest otse rääkimine on tekitanud olukorra, kus alamakstud inimene on saanud palka juurde näiteks.
kahjuks ka paljud siinsed tööandjad kasutavad ära seda, et rahast ei räägita, ja maksavad mõnele noorele ülitublile ja andekale oluliselt vähem, kui samas mõnele teisele, kes vöib küll vana kala olla, aga tegelikult igapäevaselt lihtsalt “head nägu” teeb, aga ise mingid väärtust ei tooda tegelikult.
Ise olen ka seetõttu olnud üsna avameelne oma palga osas, nii siis, kui olen saanud palju paremat palka kui eelmise tööandja juures, vöi kui olen valinud uue tööandja nö “muude väärtuste” pärast, isegi kui maksavad vähem, kui minu soov on.
Natuke on endiselt olnud aegajalt selline “pinge” peal, et “kas ma ikka peaksin temale oma palka ütlema, natuke on endal häbi, et ma nii palju saan, kuna tema on ju palju tublim töötaja kui mina, lihtsalt noorem ja vähema kogemusega”. Ja siis avastanud, et tegelikult sellest on lausa kasu olnud, kuna see noorem ja tublim on ka palgaredelil korralikult üles liikunud ja vaata, et minust mööda astunud :) See jälle mind innustanud, et “peab midagi ette vötma”.
mul ka just see õilis idee on peas, et kui oleks rohkem infot, saaksid alamakstud inimesed teada, et nad on alamakstud, ja midagi ette võtta.
see vastaks ka sellele mitmelt poolt tulnud küsimusele/nendingule, et mis see palk ikka näitab. kõigile jah ei näita midagi (mulle mu praeguses elufaasis pole suurt kasu teadmisest, palju saab palka mõni arst või jurist, sest ma ei hakka ümber õppima nagunii), aga kui sellest mõnelegi inimesele kasu on ja ei kellelegi kahju, siis… on ju kokkuvõttes saldo positiivne.
Kui usasse kolisin, olin arvamisel, et ameeriklastel on (üksteist mitte väga lähedalt tundvas seltskonnas, no umbes nagu meie siin blogisabas) kolm tabuteemat: religioon, poliitika, raha.
Tänaseks olen kogenud, et oleneb täiesti seltskonnast. Mul on sugulasi/sõpru/tuttavaid, kes neid teemasid mitte mingil juhul ei puuduta, isegi mitte pika tokiga, nagu öeldakse, ja on neid, kes mõnel neist teemadest (või lausa kõigil kolmel) heal meelel vestlevad.
Seda ka, et usas ei räägita oma rahalise seisu avalikustamsel kuusissetulekust, vaid aasta omast. Mu meelest mõistlik, annab parema ülevaate, sest kui näiteks endast räägin, siis mu sissetulek on eluaeg kuude lõikes väga kõikuv olnud, ja minusuguseid on ju palju, võtame või hooajatöölised või loovisikud või rikkurid kelle “palk” tuleb investeeringutest, jne.
Aga muidu – ma nõus indigoaalasega, et näiteks siinses ringis asetab sissetuleku avalikustamine su teatud raamidesse. Mitte, et ma VVNi vaatenurka kritiseeriksin, inimestel on erinevad vaated asjadele, ka rahaasjadele, aga arvan, et inimesi, kes su sissetuleku järgi hindavad, kas sul on “õigust” vinguda või kas sa oled “tubli” olnud, on päris hea hulk. Mul ei ole soovi kellegi hammaste vahele sattuda, ei soovi, et laiem üldsus mu raha-elu hindaks või arvustaks. Mu lähedased suures plaanis teavad mu rahalist seisu (mida lähedasemad, seda täpsemalt teavad), aga numbrit nö. suurelt seinale kirjutada… no ei tõuse käsi seda tegema. :)
UKs räägitakse ka alati aastapalgast – töölepingus, läbirääkimistel jne on alati summa aastas ja bruto (Eestis vähemalt vanasti oli kangesti kombeks pigem netos rääkida, ma ei tea, kas see on muutunud). keskmine palk on midagi £30K kanti. tulumaksuvaba miinimum on £12.5K.
USAs on töölepinguis ja läbirääkimistel on samuti aastane bruto.
Maksuvaba miinimum – “individuals making more than $12,950 and married couples filing jointly earning more than $25,900 are required to file taxes.” Lisaks tulevad arvesse vanus (alla 65 ja üle 65) ja võimalikud puuded ja nii edasi.
Minu huvipuudus teenistuste suhtes on selgelt alusel “raha ei tule kellegi just nii palju raha väärt olemisest, raha hulk, kogus, olemasolu või mitteolemasolu inimese omanduses on juhuse asi”.
Ehk mind ei koti sel lihtsal põhjusel, et ma ei näe mingit seaduspära, kuidas ja miks inimestel raha on või ei ole. Jobudel, kes teevad maailma halvemaks, on palju. Toredatel inimestel, kes teevad maailma paremaks, polegi õieti.
Täiesti suvaline.
Milles ma näen mingit seaduspära, on kulutamine ja selle suund. Ehk see on ainus, mis mind inimeste sissetulekute juures huvitab.
Sry, läksin liiga tuliseks.
Ei ole minu asi maailma muuta, eriti mitte Kitty blogis kommenteerides :D
Ei, mis liiga tuliseks. Maailmaparandamine mu eesmärk ju oligi ja igasugune abi kulub ära:)
Minu elukogemus näitab, et inimesed saavad oma sissetulekuid muuta küll, see ei ole neist sõltumatu loodusjõud. Näiteks Kristi Saare Instagrami jälgijad küsisid kõik kollektiivselt palka juurde sel aastal ja suur osa sai ka. Mõni, kes küsides ei saanud, vahetas töökohta ja sai lausa mitmekordselt. See jah minu meelest ka näitab, et palk ei näita inimese väärtust – päriselt ja sisuliselt ju nagunii mitte (seda ma imestan, et kas kellegi jaoks tõesti näitab ja kui, siis milleks selliste arvajate arvamusest hoolida), aga ei pruugi näidata ka seda, kui palju ta tööandja jaoks väärt on. Küsimata ikka naljalt palgatõusu ei pakuta (ok, meil sel aastal anti kõigile küsimata +5% inflatsiooni katteks, aga ega see ei kata).
Nüüd justkui tundub ehk, et ma vaidlen ekstra sinuga, üksnes vaidlemise pärast :), aga ei, pole nii. Lihtsalt mõtted hakkasid liikuma.
Esiteks – jaa, nõus, inimese väärtust indiviidina ei saa rahas mõõta.
Aga sellega ma nõus pole, et “raha hulk, kogus, olemasolu või mitteolemasolu inimese omanduses” on sajal juhul sajast “juhuse asi”. Tõsi, paljudel juhtudel ON (rikas suguvõsa, loteriivõit vms), aga paljudel juhtudel seevastu EI ole. Võtame näiteks kaks ca 20 aastast noort inimest, võrdsetes oludes, võrdse tervisega jne. Üks töötab ja teenib elatist (loe: tal on raha) ja teine ei tööta (loe: tal pole raha.) Kus see juhus siin on? Üks teeb selleks midagi, et tal raha oleks, teine ei tee.
Teiseks, raha kulutamisest. Jällegi, ma ei halvusta SINU vaatenurka, inimesed mõtlevadki erinevalt ju, küll aga on MULLE täiesti võõras mõttelaad, et teiste inimeste rahakäitumine kuidagimoodigi minu asi oleks. Kui, siis ainult juhul, kui keegi mult näiteks tänaseks SÖÖGIraha küsib, aga homme lõunamere saarele puhkama sõidab või omale Ferrari ostab. Samas, kui inimene mult RAHA küsib, ilma täpsustamata, kuhu ta selle kulutada kavatseb, ei leia ma, et mul oleks OK nördinud olla, kui ta palmi alla läheb või luksusauto ostab. Samuti ei leia ma, et oleks minu asi häiritud olla, kui keegi rahapuuduse üle oigab, samal ajal kui MINU arvates on tal vahendeid täitsa normaalseks toimetulekuks. Ma ei pea mõistlikuks omaenda finantspõhimõtteid kogu maailmale peale suruda, neid ainuõigeks pidada, ja kõiki, kes teisiti teevad, põlata. Maarja pani mu meelest asja olemuse hästi paika: “oma rahast rääkides on esimene hirm, et selle numbriga korrutatakse läbi kõik su otsused ja valikud ja üldse kogu elu ja rehkenduse tulemus on vältimatu hukkamõist.”
Oops, ma kommisin enne kui sinu “läksin tuliseks” kommentaari nägin :)
See töö-asi – see on TÄPSELT see, mida ma mõtlen.
“Käib tööl, on ära teeninud suurema raha kui see, kes ei käi tööl” – pärast seda, kui ma 10 aastat tulutult tööd otsisin ja keegi ei tahtnud mind, olen VÄGA eelarvamuslik sellise suhtumise suhtes. Ma oleksin kõigega nõus old, aga enim, mis skoorisin, oli kaks vestlust ja üks proovipäev kohvikus ettekandjana.
Ma siiamaani ei tea, miks ma sinna kohvikusse ei kõlvanud. =P
Vestlused ongi loto, ses osas ma ei mõtlegi, et miks ma ei sobinud.
Aaei, valetan – kuu aega töötasin ka ajalehes “Post”, mis otsustati olema jätkusuutmatu projekt ja ära kaotati.
Minu viga, eeldasin, et teised loevad mu mõtteid :), st. teavad, et räägin olukorrast nagu meil siin praegu, et pea iga teenindava või tootva asutuse uksel on silt “otsime tööjõudu”. Mis tähendab, et 20 aastasel, kel esialgu muud (karjääri)eesmärki pole kui miinimumelatist teenida, või isegi veidi üle selle, pole töö leidmisega probleemi.
ma tglt ei tea, kas sellest “Otsime tööjõudu” olukorrast piisab, alustades variandist, kust nad “otsivad tööjõudu” mingil nende endaga seotud põhjusel (käituvad tööjõuga rämehalvasti ja sellepärast neil ei olegi), ja lõpetades variandiga, kus tööotsija küll oskaks suudaks mingit nõutavat tööd teha, aga on kuidagi täiesti kõrvaliselt ja tööd mittesegavalt imelik, aga tööandja ei oska sellest mööda vaadata ja on eelarvamustega.
Mul oli ka kogemus, kus ma pärast isegi tervelt 3 proovipäeva kohvikusse leti taha müüjaks-kohvivalmistajaks tööle ei saanud. Argumendiga, et pole piisavalt kiire, kuigi 3. päevaks oli mu tempo selgelt tõusnud ja suure tõenäosusega oleks ka edasi tõusnud – see, et algaja pole uue masinaga KOHE kiire, ei ütle väga palju tema tippkiiruse kohta, kui asi on käpas. Mul on karvane tunne, et ma olin nende jaoks millegi poolest lihtsalt liiga imelik.
Õnneks on mul hiljem trehvanud tööotstega, kus ma kliendiga tüüpiliselt ei kohtugi, nii et nad ei saa näha, kui imelik ma olen. Aga need on arusaadavalt sellised tööd, kus tööl ei käida, ja sama arusaadavalt on selliseid töid piiratult, kõigile imelikele ei jätku.
Mhmh, ma ka eeldan, et olen lihtsalt liiga imelik, et tööd saada. “Temaga on midagi viltu, kuigi ma ei tea just, mis.” Sest mingit muud põhjust ma ei näe.
Marketisse kassapidajaks kandideerides ei pääsenud esimesest voorust edasi. CV järgi olin ma teinud peamiselt toimetamistöid (kõva kolm tükki) ja ilmselt eeldati “tema tahab tegelt valgekrae-tööd, lihtsalt praegu on meeleheitel” ja ei võetud tõsiselt.
Või noh … ma ei tea tegelt, miks mind ei tahetud. Fakt on, et ei tahetud.
Kuskile.
+ eritänu notsule.
Mul tuli selgelt peale: “Äkki ma ikka ei otsinud piisavalt hästi, äkki ma ikka olen ise süüdi, KÕIK, kes tahavad, saavad ju tööd, misMÕTTES ma otsisin ja otsisin ja otsisin ja lõpuks loobusin ja läksin õendust õppima? Ma ikka tegin ise midagi valesti, teised ei näe, et selline kogemus võimalikki oleks.”
Ja siis notsu näeb ja tal on samasugune olnud ja jesssss! Ma tajusin adekvaatselt, mul on õigus tunda ja näha, mida ma tunnen ja näen, ei ole minu tajumises viga!!!
Notsu, VVN, esiteks, tegelikult ma üldse ei peaks rohkem kommima, tundun endale justkui laps, kellele PEAB õigus jääma, aga :):
te vist ei pannud tähele, et ma kirjutasin: “…sellega ma nõus pole, et “raha hulk, kogus, olemasolu või mitteolemasolu inimese omanduses” on sajal juhul sajast “juhuse asi”. Tõsi, paljudel juhtudel ON (rikas suguvõsa, loteriivõit vms), aga paljudel juhtudel seevastu EI ole.”
Ehk: ma ei öelnud, et KÕIK, kes ei tööta, on “süüdi”, või “mõtlevad valesti” vms. Ma ütlesin, et osadel juhtudel ON töö leidmine (loe: raha olemasolu) juhuse asi (nagu sul, VVN, ja sul, notsu), ja osadel juhtudel EI ole. Nii et ses mõttes te võitlete siin tuuleveskitega :), sest ma olen põhim. teiega samas paadis.
Teiseks. Selles osas pean küll tuhka pähe raputama, et ma kipun rääkima kohalikest, st. usa oludest. Ja no võta kust otsast tahad, meil on praegu see seis, et töötada tahtval inimnesel, isegi “imelikul” inimesel, juhul kui ta ootused pole palga osas üüberkõrged, ON võimalik normaalne töökoht leida, kasvõi ajutine. Sult ei nõuta paljudes kohtades isegi mingit CVd, tehakse väike taustauuring ja möllitakse tööle. Ei käituta tööjõuga rämehalvasti. Või kui käitutaksegi, läheb tööjõud mujale, sest igal pool, võetakse kahel käel vastu. Ühesõnaga, jah, mis ma tahtsin öelda – Eesti osas pole mul ülevaadet, tõin usa teema sisse, ja see oli ilmselgelt eksitav. Ma ju ei tea, ehk Eestis ongi nii, et otsid tööd 10 aastat, ja mitte midagi ei leia.
No minu kümme aastat oli umbes 2003-2011 (ups, napp 8) ehk ajal, kui sa vist veel USAs ei olnud.
Aa, ok. Selle ajavahemiku Eesti tööturu olude kohta pole ma pädev sõna võtma, sest mu ametiks oli toona vabakutseline kunstnik/käsitööline… või ei. Oot. Valetan. Unustasin.
NB! Mitte, et ma end mingilgi moel eeskujuks tooksin, või et see toonast üldist tööturuolukorda peegeldaks, aga tegelikul otsisin millalgi noil aastatel tööd, sest eelnimetet toodanguga ei teeninud ma piisvalt stabiilselt. Sain tööle paari (takkajärgi hinnates nõmeda ja pinnapealse) reklaamiväljaande juurde, kirjutasin artikleid seinast seina, veoautodest kuni beebikraamini. Issand, mis kõik sellega seoses mälupinnle tõuseb… :)
Aga kordan VEELKORD: palun seda mitte võtta nii, et “näe, mina sain tööd, kuidas sina ei saanud.” Lihtsalt, kuna asi juba üldpildilt (kitty tõstatatud töötasu teema) üksikasjadele läks, sinu ja notsu tööotsinguile, siis lisasin oma kogemuse kah.
Epp, kui mu oletus, et “liiga imelik” peab paika, siis ei ole VVN ja minu puhul isegi mitte juhuse asi, vaid meie olemuslik omadus. Võib olla tõsi, et see omadus avaldab rohkem mõju Eestis, vbla tolereeritakse siin imelikke kehvemini?
Minu puhul on ehk juhus see, et õnneks pole mul elus töölkäimise tööd olnud eriti vaja otsida, enamasti on ette sattunud midagi sellist, mida saab omaette teha. Selle ettesattumise kohta olen minagi nõus “juhus” ütlema.
ühesõnaga, mu oletus on, et mu töölevõtmatus on olemuslik ja see, et mul sellest hoolimata mingit tööd leidub, mille eest raha makstakse, on juhus.
notsu, võtsid mul sõnad suust – tahtsin just tulla ütlema, et Eesti on minu arusaamist ja kogemust mööda riik, kus “imelike” tolereerimisega on asjad kehvasti. USAs on palju paremini, ja ka Kanadas näiteks – me oleme sealse Anuga mitmel korral tema kommentaariumis sel teemal sõna võtnud. Et meie elukohariikides ei kergita keegi “imelike” peale kulmu, ka mitte tööandja, või vähemasti enamik tööandjaid. Sa ei kujuta ette, milliseid (heas mõttes) imelikke ettekandjaid ja baaritöötajaid meile näiteks Kauail ette sattus, plaanisin sellest lausa postitust, aga pole siiani asja saanud.
Samas, see on tegelikult mitte kuhugi viiv vaidlus. :) Ma jään siiski enda juurde nende kahe hüpoteetilise 20 aastase osas, keda näiteks tõin, isegi kui üks neist, või lausa mõlemad, “imelikud” juhtuvad olema. Kui üks istub kodus ja tööd ei otsi, teine aga otsib ja saab töökoha , siis vähemasti minu suu ei tõuse ütlema, et see on _juhus_, et esimesel raha pole, teisel aga on.
Ma viimast korda: vbla su suu ei paindu ütlema.
Aga kui see tõesti tööle võetakse, kes tööd otsis, ja see on veel siuke töö ka, et raha saab rohkem kui üüri maksmiseks ja söögiks, on see juhus. Tal vedas.
Ja vabalt – su endagi näitest tuli välja, vaevalt see ajakirjanikutöö sulle tööbörsil ette pandi kui “kandideeri vast sinna” – et see, kes ei otsi, võib saada PAREMA töö, sest keegi tuttav arvas, et tema võiks sinna sobida, küsime temalt. Ja ka see on juhus. Kui keegi tuttav ei arva ja ta istub ja kurvastab ja raha ei ole, see vbla ei ole juhus, vaid inimene olemise seaduspära – ALATI läheb persse, kui minna saab – aga ma ei ütleks, et ma seepeale kopikatki põlgust tunneksin.
Ma tean, et mõnikord ei jaksa võidelda ja mõned inimesed ei taha võidelda, see pole nende olemuses, ja see on okei.
Igatahes kergitan ma VÄHEM kulmu kui inimese pihta, kes majandada ei oska :P Sest mul on tunne, et kui elus on majanduslikke raskusi olnud, õpib igaüks majandama. Ehk inimene, kes majandada EI oska, ei ole lihtsalt kunagi päriselt vaene olnud või on majandanud tema eest keegi teine, ta on elanud lollil imedemaal ja võtku nüüd ometi pea persest välja ja õppigu elama.
Vabandust.
Vahel ma ikka käitun ülbe mölakana.
Me oleme sinuga nagu kaks jonnakat jõmpsikat siin, vvn, kumbki ei anna alla; ja targad me kumbki järelikult pole, sest targem annaks ju järele. :)
Ühesõnaga. Ei, mismõttes sa “ülbe mölakas?” Mulle su vastusest säärast muljet küll ei jäänud.
Mu kirjutamistööst – sain sinna sedamoodi, et kammisin töökuulutusi, kuni lõpuks sobiv silma hakkas, ja mina omakorda sobisin neile. Poleks ma tööd OTSINUD, poleks seda ka LEIDNUD, mistap ma ei käsitle seda JUHUSENA. Raha, mida kirjutamisega teenisin, ei “juhtunud”. Ma teadlikult tegutsesin, et seda raha saada.
Mulle tundub, et me sinuga räägime erinevat sorti “juhustest”. Jäädes 20 aastaste näite juurde: mina ütlen, et see, et üks neist tööd OTSIS, ei ole juhus, vaid teadliku tegutsemise tulemus. Samuti pole juhus ka see, et teine EI otsinud, seegi on teadliku (mitte)tegutsemise tulemus.
Sina ütled, et see, et üks LEIDIS töö, ja veel sellise, mis lisaks esmavajadustele ka muu katab, on juhus. Kui niimoodi asja vaadata, on meil mõlemal õigus mu meelest, lihtsalt erinevad vaatenurgad.
Su viimase lõigu, majandamise teemal ma pigem ei hakka, läheks jube pikaks, ja postituse raamidest täitsa välja kah.
Ikka väga põneva teema tõstatasid 😀
Kommentaaridest saab lugeda sedasama tunnet, mis ma oma postituse algul ütlesin, et oma rahast rääkides on esimene hirm, et selle numbriga korrutatakse läbi kõik su otsused ja valikud ja üldse kogu elu ja rehkenduse tulemus on vältimatu hukkamõist.
Jaa:) ma lihtsalt nii hämmingus, et kust sa oskasid seda karta ja kuidas kõik paistavad oskavat – ja mulle ei tulnud pähegi sellist hirmu. Veidi juhm tunne on, noh. Nagu oleks mingi olulise memo maha maganud. Või, ee, tugevalt neurodiversiteetne.
Ma ei ole kindel, kas oskan seda arusaadavalt sõnastada, aga: mulle tundub, et siin on justkui kaks teemat käsil. Või pigem meie, kommentaatorid, vajusime sujuvalt teisele teemale. Sina ütled: “palgaküsimuses huvitab rohkem ikkagi just see pool, et kuidas mingeid töid (oskusi, kogemusi, ülesandeid, erialasid) tasustataks.” Samas, vähemalt mulle tundub, et töötasu avalikustamine laiemas tutvusringkonnas on, kuidas ma ütlen… mõneti eksitav. Totaalse, üldise avalikustamise valguses, kus teised su elustiili ja sissetulekuid võrrelda saavad, on palk mu meelest komplitseeritum teema, kui rahanumber seda väljendada suudab. Inimestel on keerulised elud. Võlad, pärandused, investeeringud, hobid, pahed, lapsed, vanemad, armukesed, säästud, meeleheite- ja õnneajad, jne. Nendest tuleneb, kuidas palganumber palgasaaja elu mõjutab.
Mistap küsimus “palju sa palka saad” konverteerub enamike inimeste mõtteis küsimuseks “anna aru, kuidas sa elad, kuidas sa majandad”. Ja vot sellest viimasest ei soovita üldjuhul avalikult rääkida, sest: hukkamõist, nagu Maarja(ja ka teised siin) on öelnud.
mul kummitab nüüd.
Kas see on … Kaplinski?
Ja edasi läheb: “…. et vabadus on ja valu, mis tuleb sul endal kanda” ja phmt on jutt lapsele süles?
Jaa! “See maailm, mis elab sinus”.
Mu arust ei räägita rahast seepärast, et inimese ümber on hästi erinevad seltskonnad.
On sinu enda kolleegid või sama majandusharu inimesed. Kirjaniku ümber teised kirjanikud, itikal itikad, õpetajal õpetajad, ettevõtjad ja ettevõtjad. Need inimesed teavad üsna hästi, kui palju sa teenid. Sarnases ametis oleva kolleegi palga saab ära oletada üsna täpselt. Ka ettevõtte käekäigust saab üldiselt aru. Neile sõpradele täpse arvu ütlemine ei muudaks mitte midagi.
Sama kehtib minu arust ka ettevõttes sees, palgad võiks vabalt avalikud olla. Suuremates ettevõtetes on niikuinii raamistikud, mis panevad iga töökoha rahaliselt paika. “Päkapikkude vahetuse ülem teenib viisteist kuni seitseteist lepalehte nädalas, lisaks ekstra tasu iga põhjapõdra rakendamise pealt.”
Aga siis on inimesed, kes on sinu ringist väljas ja ei adu, kui suured või väiksed on summad sinu valdkonnas. Nood võiks saada šoki kuuldes, kui hirmus vähe keegi või hirmus palju keegi palka saab. Ja reaktsioon oleks eba-adekvaatne: “mis sa selle sandikopika eest käid iga päev 8 tundi kohal???” kui ka “kas sul häbi ikka on nii kerge töö eest nii üle kullatud saada?”
Mul on tunne, et rahast või täpsemalt palgast mitte-rääkimine käib just selle teise, klasside-ülese suhtlemise pärast.
Mina ei tea – ei ole kunagi teadnud – oma kolleegide palka. Ainus, mille järgi võiks arvata, on, et “ju saab sama palju kui mina”, aga arvamuseks see jääb, kinnitust ei saa kuskilt.
Ükskord, kui tööd vahetasin, kaalusin kahe firma vahel, kus sama töö eest pakutav palk erines neljakordselt. Kui ma oleks ühe neist töökohtadest vastu võtnud ilma teisest teadmata, ma olekski eeldanud, et ju on igal pool sama.
Väga tavaline on, et kui palk lõpuks jutuks tuleb (klassika: jõulupeol purjus peaga), selgub, et meeskolleeg teenib sama tööd tegevast naisest… palju rohkem. Nii palju rohkem, et ei ole mõtet võtta jutuks, et “inimeste oskused ja panused ongi erinevad”.
Olen Kauri kommentaariga nõus.
Inglismaal/UK on ju ka paljudes ettevõtetes/töökohtades nii nimetatud BANDS, mille põhjal on enam vähem teada kui palju mingisse ‘band’i’ kuuluv inimene palka saab (kasvõi näiteks NHS https://www.gov.uk/government/publications/national-pay-scales-for-eligible-healthcare-jobs/national-pay-scales-for-eligible-healthcare-occupation-codes). Paljudes kohtades on need Band’id pigem kirja pandud between this and this, kui mingi üks kindel summa, ehk siis kui sa tead, et su kolleeg töötab Band 4, siis sa ikkagi täpselt ei tea mis ta palk on, aga sa tead, mis vahemikku see jääb.
Samas, aga kui sa töötab erasektoris (private School või Private Hospital jne) siis need Band’id enam ei tööta, sest erasektorite palgad on palju kõrgemad. Sama kehtib ka erafirmade kohta kus iga firma maksab oma töötajatele just sellist palka nagu ta tahab või suudab, ehk siis sellest tulenevalt võibki palga vahe olla suur.
Samuti ei tohi ära unustada, et ühe firma juures võivad töötada koos/kõrvuti permanent workers ja contractors (lepinguga töötajad) ja nende sissetulekutel ongi väga suur vahe kuigi nad teevad täpselt sama tööd (heaks näiteks ka kasvõi NHS kes samuti erasektori teenuseid kalli raha eest sisse ostab).
Näiteks kui minu mees, kes on IT valdkonnas lepinguga töötaja, peaks jõulupeol purjus peaga (kuigi ta ei joo :) oma kolleegile, kes on permanent, rääkima kui palju firma temale ta töö eest maksab, siis oleks ka vahe ikka väga suur. Ma ei ütle, et see oli nii sinu näite puhul, aga see võib nii olla mõne näite puhul.
Mu mehel ei ole firmade poolt kunagi just seadusega keelatud oma päevasummast kolleegidega arutada (lepinguga töötajate puhul käib rahajutt alati ’daily rate’ põhjal mitte aastapalgast), aga seda soovitakse/palutakse mitte teha. Lepinguga töötajate daily rate SAMAS firmas on tihti samuti väga erinev. See oleneb kui suur on firmal parasjagu mingi projekti eelarve, või/ja kui suur/väike lepinguga töötaja enda hind on ja tema kogemused ja oskused. ‘Palga’arutelud/nõudmised käivad läbi agendi, nii et tööpakkujaga sa ise rahast näost näkku ei räägi kunagi. Ja üks firma on sama oskuste eest nõus maksimumina ühte summat maksma ja teine hoopis teist, nii et sa ise pead otsima/valima selle, mis sulle sobib, või kuhu sind üldse tahetakse.
Mis puutub naiste väiksemasse palka, siis ma muidugi ei oska öelda mis igas firmas toimub, aga mu mees ütles, et firmad, kus tema on töötanud, võtavad asja tõsiselt ja järgivad Equal pay Law. See mitte ainult ei ole õiglane, vaid ka juba firma enda mainele väga paha ja tooks palju sekeldusi kaasa, kui nad seda ei teeks.
See jutt nüüd küll ei kata otseselt postituse teemat vaid pigem su viimast kommentaari :)
Alice
Erafirmad lähevad samasugused “bands” süsteemi poole või peale. Sellel on kaks eesmärki. Esiteks et ettevõtte-sisesed suured erinevused väiksemaks nügida. Teiseks, et sul oleks karjääri tegemisel selgus, kuhu tasub minna ja mida see sulle kaasa toob. Kaalud süsteemiarhitekti töö pealt administratiivseks juhiks üle minekut või vastupidi – kas see tähendaks palgas kasvu või kaotust?
See contractorite oluliselt kõrgem palk on minu arust Eestis ei toimi.
Riigiametis olid riigiteenistujate palgad (koos kõikide muude ametiga seotud tasudega) täiesti avalikud, rahandusministeerium lehel suures tabelis koos. Ei olnud nagu probleemi sellest.
mul pole veel õnnestunud sattuda tööle kohta, kus need “bands” olemas või avalikud oleksid. isegi tööintervjuudel ei ütle naljalt keegi, palju palka pakutakse, ikka oodatakse, et sina esimesena oma numbri välja ütleksid. ja on palju loota, et nad su pakkumise peale siis ütleksid, et aa, ei, meil saab ikka rohkem:) (viimati mul küll läks selles mõttes pihta, et suutsin küsida nii palju, et tööandja nentis, et nii palju nad ei anna, piir on vot seal, ja nende piir mahtus omakorda kenasti minu peas paika pandud läbirääkimispuhvrisse.) ühesõnaga, selline “kes pilgutab esimesena silmi” mäng.
aga nõus olen, et vist paistab see hakkavat murenema, lugesin just Telegraphi artiklit (maksumüüri taga, aga https://www.telegraph.co.uk/business/2022/12/16/why-salary-might-not-secret-long/ muidu), kus oli juttu, et tuleb UKs mingi pilootskeem sel teemal, et tööandjad avalikustaksid rohkem ja kandidaate ei survestataks eelmist palka välja ütlema. elame, näeme.
Mõtlesin pikalt, mis või kas mul oma (väga IT poole kaldu) vaatenurgast selle teema kohta öelda on.
Minu piiratud allikad on:
– isiklik kogemus
– hearsay sõpradelt-tuttavatelt ja sugulastelt, vähem kolleegidelt
– UK avalik sektor, näiteks TFL (Londoni transpordiamet) või GDS (riigi IT-teenused) panevad töökuulutustesse palgavahemikud juurde
– erafirmade kohta on mingi ettekujutus ka ajaga tekkinud, lisaks eelnevale ka tänu recruiterite saadetavale spämmile (uus töö! kandideeri! palgavahemik X-Z!) ja erialasisestele palgauuringutele (kah sageli recruiterite levitatavad, pluss CV-keskkonnad)
Selle majandusharu osaga pean nõustuma, käärid on ikka suured – jaekaubanduses või muuseumis töötaja jaoks adumatult suur palganumber on IT töötaja jaoks ehk “keskmine”. Aga mis kasu neil sest teadmisest ka on? Eriala vahetama sellest ju ei hakka… (või mõni hakkaks? selliseid ma vist ei tea. ja kui palk peale kesk/põhikooli eriala valimisel faktoriks on, siis valdkondade keskmised on ju avalik info.)
Olen aastaid tagasi kuulnud tuttava (teise eriala ning haridusega inimese) käest lauset sisuga “ma ei kujuta ette, millega inimesed teenivad ära üle 3k€ kuupalga, keegi pole seda väärt” ja… no jätsin vaidlusse asumata, sest tundus, et peale tüli sealt muud ei tuleks.
Ehkki see majandusharu mõju kehtib ka pealtnäha sama töö kohta, nt on näha, et avalikus sektoris IT-arendajana saaksin märgatavalt vähem palka kui praegu erafirma töötajana. Või ka üldistatult, mitte-IT-sektoris tunduvadki itimeeste palgad pigem selle sektori palgakõverat jälgivat kui puhta IT oma (“no kuidas me maksame oma arendajale rohkem kui direktorile”).
Ka IT-s endas on pealtnäha “sama” töö sootuks erineva vastutuse, keerukuse ja seega ka palgaga. “Java arendaja” võib UKs tähendada nii 30k£ kui ka 150k£ aastapalka, aga üks on näiteks väikese rakenduse kallal nokitsemine ja teine keeruka ning ärikriitilise rakenduse põhiarendaja oma. Töökohad Londonis pakuvad 10-20% rohkem palka kui väljaspool suurlinna (kus elamine on kallis ja palgalisa kulub selle peale ära). Contractor vs permanent on siin riigis ka suur vahe, vabalt 25% contractori kasuks või enam. Need “nüansid” on sageli üsna läbipaistmatud, eriti kõrvaltvaatajale.
Aga oma kolleegide palka ei tea ka mina erafirma töötajana. Samuti pole meil (suurusjärgus 500-1000 töötajaga erafirma) mingeid läbinähtavaid palgabracketeid-bande. Vahel tundub, et oleks ju ausam, kui oleks, aga selle loomisele läheks vast ka omajagu bürokraatiat (kontorid eri riikides, sama nimega tööde sisuline erinevus, jne) ja ma pole kindel, et see mingi hea ajakasutus oleks. Veel suuremas ettevõttes… võimalik.
Avalikult oma palka kuulutama ei kipu, põhjused on siin juba välja toodud. Laiema avalikkuse ees küsitav turvalisus. Oma sugulaste või tuttavate ringkonnas soovimatus mitte praalijana paista või neile meelehärmi tekitada (vt ka: mis neil sellest teadmisest kasu oleks, sest nende elud on lihtsalt teistmoodi?). Otseste töökaaslastega… it’s not a done thing here. Pigem olengi palkadest rääkinud kõige avatumalt Eesti IT-sektoris olevate tuttavatega, sest siis puudub nii kadedusmoment kui ka “miks tema rohkem saab kui mina” võrdlus. Nii et need piirid, kust alates olla rahast rääkimiseks liiga rikas-vaene, on minu peas üsna painduvad ja audientsist sõltuvad. Kontrollimatus avalikus ruumis tundub see kõige veel ebamugavam :)
Ma viitan siia nüüd ühe Tarmo Jüristo värske sissekande.
“.. mõtlesin, et viskaks korra prooviks viimase pooleteise aasta sissetulekud soo, vanuse ja rahvuse lõikes regressioonimudelisse. Siin on siis tõenäosus teenida enam kui €2000 kuus sõltuvalt vanusest, soost ja rahvusest.”
Loodan et tohib (Kitty peab selle üle kinnitama nkn, kui ei sobi, siis lükka julgelt prükki):
kui ta sinna haridustasemed ka sisse pani, siis selgus, et keskharidusega mehed ja kõrgharidusega naised teenivad enam-vähem ühepalju.
Ja kui laste arv sisse panna, selgus üllatuslikult, et laste arvu ja sissetuleku vahel oli positiivne korrelatsioon, mitte negatiivne. Isegi naistel.
Jüristo postituse kommentaaridest ka ta enda seletus, mis andmed mudelisse täpselt läksid:
“me teeme norstatiga igakuiseid küsitlusuuringute laineid (n=1200, valim esinduslik regiooni, soo, hariduse, rahvuse ja vanuse lõikes). seal on mh. ka standardne küsimus sissetuleku kohta (sõnastus: “Kui suur on Teie isiklik kogusissetulek kuus pärast maksude mahaarvamist (neto)”). söötsin sealt viimase pooleteise aasta andmed regressioonimudelisse (kasutasin teise astme polünoomi, mudeli optimaalsus võrreldud ka kolmanda astmega) ning lasin sellel hinnata tõenäosust soo ning rahvuse kaupa, et vastus on “Üle 2000€”.
nii et need ei ole registriandmed, ma lihtsalt testisin, kas ka meie küsitlusandmetest tuleb välja sama pilt, milleni on varasemalt jõudnud terve rida erinevaid (registriandmetel põhinevaid ja palju põhjalikumaid) uuringuid, millele samuti on ülalpool korduvalt viidatud. ja tuli välja sama pilt.”
(toon selle siin eraldi välja eelkõige selleks, et oleks näha valimi suurus ja asjaolu, et tegu on netoga.)