asjad, mille kohta briti kodakondsustestis ei küsita, aga peaks, vol2: tee
kui on üks asi, mida kogu maailm brittide kohta teab, siis see on muidugi see, kui hirmsasti neile meeldib teed juua. ja see teadmine ei ole vale – aga enamasti tehakse sellest kiire järeldus, et sellises teegurmaanide riigis on kindlasti palju erinevat ja väga head teed, mida valmistatakse mingil kindlal ja õigel moel, ja et joodava tee kvaliteet on inimestele hästi oluline.
noh. tegelikult on brittide jaoks tee puhul olulised sellised asjad:
- kas piima on. kui piima ei oleks, siis poleks ka mingit teejoomist, sest sellist asja nagu ilma piimata tee… jõid vanasti võibolla laktoositalumatud ja veganid, aga nüüd on igasugused lehmavabad piimad nii levinud, et ainsaks küsimuseks jääb, kellele millist piima.
üks kindlamaid viise inglise teenindajal juhe kokku ajada on tellida ilma piimata teed. kõige paremal juhul küsitakse paar korda üle, kas ikka kuuldi õigesti ja kas ma äkki mõtlen seda, et ma tahan vähem piima või piima eraldi topsis, et see ise tee peale valada. aga olen sattunud ka olukorda, kus küsiti vastu, kuidas ma seda siis juua kavatsen, mis omakorda ajas juhtme kokku minul, sest… mis mõttes kuidas? üle tassi serva plaanisin? lõpuks selgus, et ilma piimata teed loetakse joomise jaoks liiga kuumaks ja seega saime kokkuleppele, et piima asemel pannakse mu topsi sorts külma vett.
aga täiesti tavalised lood nii ilukirjanduses kui, ütleme, seltskondlikus vestluses, on ikkagi sellised, kus keegi tahtis hirmsasti teed juua, aga see projekt tuli pooleli jätta, sest piima ei olnud. üks mu lemmiknäiteid ses osas on imeline inglise vanaaegne lasteraamat “Swallows and Amazons” (miks oh miks pole sellist klassikat eesti keelde tõlgitud?!), kus kamp lapsi telgib omaette Lake Districtis ühel saarel ja purjetab mööda järve ringi ja elab üle igasuguseid seiklusi ja vanemlik järelvalve seisneb kokkuleppes, et igal hommikul tuleb lastel minna lähimasse farmi piima järele ja päeva peale siis ema farmerilt kuuleb, et kõik on ikka veel elus. muidugi tabab ühel hetkel mingi ootamatu olukord, kus selle farmini ei jõuta ja ema osas on üsna pingeline olukord, aga veel pingelisem on ikkagi asjaolu, et… sel päeval teed ei jooda.
(natuke teemast välja, aga kohvijoojatele teadmiseks: kui on soov inglastelt saada ilma piimata kohvi, siis tuleb tellida “black americano, no milk please” ja jah, ma tean, et puristid lähevad tagajalgadele juba musta americano mainimise peale, sest americano on definitsiooni kohaselt must kohv. aga kui siin nii küsida, siis järgneb 99% küsimus “do you want milk with it?”, nii et parem on ennetada.) - eelmisest punktist tulenevalt, põhiline asi, mille üle tee osas vaielda, on: kas tassi läheb esimesena piim või keev vesi. ma arvan, et siin saarel ei leidu inimest, kes oleks selles küsimuses neutraalne. isegi mina, kes ma joon teed ilma piimata, tean täpselt, kumb variant minu meelest õige on.
- nüüd te küsite, et mis piim või vesi, kus see tee siis on. tee, sõbrad, on juba tassi põhjas – teekotikeses! sest kui on miski, mille üle siin EI vaielda, siis see on see, kas kotikestes tee on piisavalt hea või peaks ostma teepuru.
tähendab, teepuru ka poes põhimõtteliselt müüakse. aga kui just ei lähe spetsiaalsesse teele spetsialiseerunud kohvikusse (millesuguseid on siin umbes sama palju kui ülejäänud maailmas, ehk siis on ka, aga noh… mõned üksikud), siis ei viitsi keegi puruga solgutada. kodud, kontorid, kohvikud, restoranid… ükskõik, kas tee tuuakse lauale tassides või kannus, igal juhul hulbib seal sees teekott. või mitu. - pigem mitu, sest suurim kuritegu on see, kui tee pole piisavalt kange. meenub ühe kunagise trennikaaslase jutustatud õuduslugu sellest, kuidas ta kord üritas Prantsusmaal (või oli see äkki Saksamaal) teed tellida ja kuidas esiteks toodi see ilma piimata ja teiseks oli nii lahja, et paistis peaaegu läbi! ja kui lõpuks õnnestus piim hankida ja tee peale valada, siis polnud tee maitset üldse tunda! kõik kuulajad võdistasid jubedusega õlgu ja nentisid, et mandrieurooplased ei saa sellest teevärgist ikka üldse aru.
- ja muidugi on tegu maitsestamata musta teega. unustage igasugused rohelised teed ja rooibosed, ja mis tähendab Assam või Darjeeling? kui sa tõesti PEAD peenutsema, võid ju Earl Greyd küsida, selle puhul vähemalt saadakse aru, et see on ikkagi tee, mida sa tahad (aga ei pruugi saada). üldiselt tuleb see teekotike ikkagi mingist vähemalt 160-sest, aga tihti 400-sest pakist, mille peal on kirjas lakooniliselt PG Tips või Yorkshire Tea.
- nüüd ma lähen juba oma kompetentsi piiridest välja, sest, noh, õpikus seda jällegi polnud ja oleks võinud, aga: kontori teering. ma olin sellest enne ka kuulnud, elusast peast nägin alles siis ära, kui esimest korda päris briti firmasse tööle läksin. see näeb välja nii, et mõned inimesed ei tee kunagi lihtsalt endale tassitäit teed. neil on mingid sõbrad, kelle laudade juurest nad enne läbi jalutavad ja tassid kokku korjavad, ja siis lähevad kööginurka ja teevad tee kõigile sõpradele. muidugi teavad nad peast, kellele kui palju suhkrut ja mitu teekotti ja kas piim enne või pärast. ja mingi isereguleeruv rotatsioon toimub seal, järgmine kord läheb keegi teine. üsna sarnane sellele, kuidas pubis on kombeks osta kordamööda “ringe”, mitte et igaüks sabatab ja maksab enda eest. väga solidaarne. ma pole aru saanud, kuidas sinna teekonsortsiumi sisse saab, aga paistab, et selleks peab olema keskealine või vanem valge inglise mees ikkagi.
- kontorioludest rääkides, iga inglane on veidi mossis, kui tänapäevased turvanõuded on viinud tööandja selleni, et kööginurgas on veekeedukannu asemel tulise vee kraan. sest igaüks teab, et teevesi peab keema, ja see, mis sealt kraanist tuleb, ikkagi päriselt ei kee. praegu meil on mingi boilerilaadne asi, millega ollakse nõus enamvähem elama. aga kui kunagi Skype’i Londoni kontor uude asukohta koliti, siis tõusis praktiliselt mäss, sest vesi teeveekraanis ei olnud piisavalt kuum.
muidugi on Londonis olemas kõik, mida inimese hing ihata võib – leiab ka spetsialiseerunud teepoode ja -kohvikuid, leiab inimesi, kes ostavad ja joovad rohelist teed või puruteed või taimeteesid ja teavad kõiki neid tähti, mida teesordi nime järele võib laduda (FTGFOP jne). saab minna ja mõnes hotellis tellida “afternoon tea”, mis on muidugi terve söögikord, aga mille juurde saab kannus ilmselt tõesti pigem puruteed ja lastakse isegi teesort valida. on teestartuppe ja uusi hipsteriteebrände ja veebipoode, kust teegurmaan leiab endale sobiva. ma tean, sest ma ise olen üsna teegurmaan ja PG Tips on mul kodus varuks ainult matkale kaasavõtmiseks ja kontoris või kohvikus joon ma lihtsalt kohvi, sest mu meelest see teekotileotis ei ole väärt seda raha, mis ta eest küsitakse (praegusel ajal ikkagi üle 2 naela tass juba igal pool).
nii et kui külla tulete ja soovite juua või koju kaasa osta ehtsat inglise teed, siis täpsustage, kas tahate head teed või autentset teed :) siis ma tean, kuhu teid juhatada!
whatever 
Käisin just septembris kuu aega Inglismaal ja rongidega oli pidevalt probleeme, küll ei tulnud üks, siis läks ootamatult ainult pool maad ja tuli ümber istuda jms. Minu arust oli väga tore, et inimesed ei nurisenud rongi pärast küll aga oli ütlemist kui rongis kuuma teed ei saanud osta. Mis sest, et sind kiirrongist igas peatuses peatuvale tõsteti, see on tühiasi. Tee puudumine oli skandaalne :D
Meil ülemere barbarimaal pole ei tee ega kohvikultuuri. On spets poode kus igasugu kraami saab – hingehinna eest. Oma kohvi toon alati Eestist kaasa. Tee materjali (sidrunväändiku marjad, oksad, vaarikaoksad, mustsõstrad, astelpaju marjad, …) korjan oma aiast.
Muide St Pancrase afternoon tea’l olid ka teekotid kannus. Kuigi sai valida erinevate teede vahel ja kõik oli tohutult glamuurne, siis teed olid jah sellised entry-level.
Ja lõpetuseks, aitäh selle teeringi selgitamise eest. Meil oli ka see teering ja ka meil korjasid tellimusi valged mehed ja vahel ka mõni tädi. Mis mind üllatas, et kuigi sa oled kuningriigi alam ja puha ja valge nahaga ja peaaegu keskealine juba, siis sind sinna sisse ei lasta. Kirjuta kindlasti, kui sa esimest korda teeringi teed!
ma vist ei hakka teeringi trügima, sest ma hoolin kõvasti alla keskmise nii teest endast kui sellest teeringi seltskonnast :)
ma joon kontoris kohvi, sest kohvitegemise vahendid on disainitiimi köögis ja disainitiim on kõige põnevam tiim. see ei koosne ainult valgetest vanameestest ja neil on õudselt huvitavad projektid ja veel huvitavamad eraelud. nii et kohvi kõrvale kuuleb värsket klatši ja alati saab mõne väikse vajaliku tehnilise küsimuse ka sisse torgata. nt täna ma töötan kodust, aga kohe homme hommikul plaanin kohvinurgas kõva häälega küsida, kuidas on võimalik, et aku HMIst pool töötab ja pool mitte. raudselt keegi teab!
teering, jah. it’s a thing. ja olles olnud teeringi siseringis, saan kirjutada oma kogemusest! tõsi, see tuleb valge keskealise mehe suust, aga ringis olin ma aastaid tagasi üsna siia riiki kolimise alguses, nii et seda kena traditsiooni saab järgida ka nooremana.
teeringis osalejad olid teised valged mehed, samuti tollal veel mitte keskealised. muude rahvus- ja soogruppide puudumine sai pandud selle arvele, et neid kontoris põhimõtteliselt polnud.
teeringi algatamise jaoks on vaja:
– tarvikuid teetegemiseks
– inglasi.
teised tähelepanekud:
– migrante võib teeringi lisada, kuni nad mängureegleid järgivad ja tulemust ei lahjenda.
– teeringi suurus on üldiselt selline, et kõik kruusid saaks korraga ära tuua, suurusjärk 4-6 on hea. hädapärast võib mõnikord käia kaks korda köögi vahet, aga mitte kolm.
– teering kujuneb loomulikul moel, näiteks projektitiimi liikmetest, sama kontorinurga-laudadegrupi inimestest, või ka muust küllalt piiritletud inimgrupist.
võimalused teeringi pääsemiseks:
– kutsega. laudkonnapõhise teeringi puhul tõuseb algataja – mõni vana olija – püsti ja esitab õhku küsimuse “tea?”. teised võivad kas “yes please!” nõustuda (sageli käib juurde ka kommunikatsioon eelistuste osas – nt “one sugar, splash of milk”, et kinnistada juba niigi avalikku teavet) või siis viisakalt keelduda. küsimus esitatakse üldiselt umbisikuliselt, seega saab sellega hõlpsalt liituda ja sama lihtsalt saab häbelikum idaeurooplane seda ka ignoreerida.
– initsiatiiviga. kui näiteks uus laudkonnaga liitunu alguses teeringi ei astu, aga hiljem ümber mõtleb, võib ta ise tõusta püsti ja heita õhku umbisikulise “tea, anyone?”. sellega signaliseerib uustulnuk valmisolekut grupirituaalis osalemiseks ja loob platvormi edaspidi võrdsetel alustel teeringis kaasatud olema. edasi läheb kõik juba tuntud rada pidi.
Kõigest muust ma saan aru, aga see teering… nagu… mis selle point peaks olema?
Või tegelt, sellele vist polegi vastust, ma kahtlustan, et see nähtus on pikem kui inimkonna kollektiivne mälu ja keegi ei tea, miks selline asi alguse on saanud.
aa, no minu jaoks on just see kõige arusaadavam osa, ma proovin seletada.
see tuleb samast kohast, kust sedasorti teised kultuurierinevused võrreldes eestlastega – smalltalk, restoraniarvete võrdselt jagamine, kaugelt tulijale ukse lahti hoidmine, juba mainitud pubis ringide ostmine. selline üldine lähenemine, et me teeme asju koos, mitte igaüks eraldi. no man is an island :) kui kellelgi tuleb mõte, et jooks tassi teed, siis ta mõtleb järgmisena sellele, kes veel võiks tahta tassi teed juua. ja kui sa ise teed esmaspäeval viis tassi teed ühe asemel, siis tead, et töönädala lõpuni jõuab tass teed sinuni ilma suurema jõupingutuseta ja võibolla just sel hetkel, kui sa oleks seda hirmsasti tahtnud, aga polnud aega otsima minna. ehk siis igaüks panustab mingi väikse asjaga üldisesse heaollu ja saab samast potist tagasi, pluss intress.
saan aru, et see tundub kaugelt vaadates jube, mul võttis harjumine päris tükk aega, aga nüüd on tegelikult väga tore. see suhtumine tekitab suure hulga väikseid armsaid inimlikke kontakte igasse päeva. mingi värskem teadusuuring ka just ütles, et sellised on vaimse tervise ja üldise õnnetunde jaoks tegelikult väga väärtuslikud. isegi juhul, kui inimene identifitseerib end introverdina ja ütleb, et talle teised inimesed ei meeldi. nagu arstirohi, kibe on, aga töötab :D
kujutan ette, et kui see on hästi sissetöötatud ja automaatpiloodi peal, on see introverdile isegi teretulnud, sest ei pea selle kuuluvustunde-natukese pärast enam liiga palju suhtlema.
omg, ja täiesti unustasin mainida, et need teekotid, need pole mingid sellised fancyd nagu mujal maailmas, et nöörike küljes ja äkki veel mingisse omaette paberisse või kilesse pakendatud. need tuleb lusikaga välja väänata ja kruusist välja urgitseda, aga enamasti vist keegi ei vaevu ja jäetaksegi lihtsalt tassipõhja ootama kuni nõudepesuni.
Olen teejooja. Kontoris mu töölaua kõrval sahtlis vedeleb alati mõni pakk teed koos teesõelaga. Matkal käies on kotikesega purutee kaasas ja tee joomine üks oodatud hetk matkapäeva alguses ja lõpus. Hetkel kõrval aurab tassis Renegade tee; ostsin proovimiseks paki, kus on mingi 14 eri teed. Tavaliselt on mul köögikapis igal ajal kümmekond erinevat puruteed.
Küsimus sellest, kui head teed Inglismaal inimesed joovad, on peas aeg-ajalt üles kerkinud. Mõned Eesti kaubandusvõrgus müüdavatest teedest on ju Inglismaa päritolu, aga laiemat pilti see ei anna, kuna ei tea, mille põhjal poodnikud need valinud on. Hea, et lõpuks keegi ära kirjeldas, kuidas asi Inglismaal teekultuuriga tegelikult on.
Piimaga tee… olen seda joonud kunagi, vist. Indias tšaid kindlasti. Ma arvan, et piimaga on mõtet juua ainult kanget musta teed. Muidu oleks see hea tee raiskamine. Kotikestes olevat teed väldin, kui vähegi võimalik. Kuigi tehakse ka kvaliteetseid kotiteesid, mis ei koosne kõige alama järgu teetolmust.
Mis tähed tee järgi käivad ja miks?
… jajah, ma joon rohelist teed ja mulle ei meeldi tee sees asjad ja britimaal on kõige keerulisem hommikusöögiga, sest espressomasinat alati ei ole ja ega see nende must tee ei ole mõeldud ilma asjadeta joomiseks. Kohvikutes õnneks espresso sisse piima ei panda ja ilma küsimata topelt ei tehta :)
mingi… teenomenklatuur on olemas. noh nagu konjakil on VSOP või mingid sellised asjad. tee jaoks on ka sellised. OP nt tähendab Orange Pekoe. FTGFOP tähendab Far Too Good For Ordinary People :P ok, tegelt tähendab midagi muud, aga ma olen ära unustanud, F on vist fine ja OP lõpus on ikka seesama orange pekoe.
teepakikeste sisse minu teada ühegi sellise tähtedega taseme teed ei panda, sinna sisse läheb põmtselt… teetolm :)
Oh, ma nüüd googeldasin ja avastasin, et isegi teetolmul on oma tähed… Põnev musta tee maailm!
seda teetolmu kutsuti nõuka süsteemis (kus enamik teed tuli Gruusiast) kalambuurselt “Gruusia sõjateeks”.
Ja see Orange ei ole ei “oranž” ega “apelsin”, ehkki võiks oodata, et kui on must / valge / roheline tee, et siis ka orange tähistab värvi. A päriselt oli Hollandi Ida-India kompaniil vaja brändile toetust ja nad küsisid Oranje printsi / suguvõsa käest, et kas nende nime võib kasutada, ja said armulikult loa. Eesti kontekstis oleks see nagu “Kallase kaerahelbed” vms.
Oo, ma armastan su postitusi! :)
Kahjuks, ma pääsen nii harva arvuti taha, et kunagi ei saa nii ruttu kui tahaks kommenteerida.
Selle sinu tee postituse peale tahtsin kohe öelda, et kindlasti peaks selles kodakondsustestis olema ka küsimus Builders Tea kohta. Ma just praegu avastasin, korraks enne kommenteerimist internetist selle kohta igaks juhuks lugedes, et mina oleks selle küsimusega kolinal läbi kukkunud! Mina olen koguaeg teadnud, et Builders Tea on tee kuhu pannakse hästi palju piima ja suhkrut, aga nüüd lugesin ja avastasin, et hoopis pigem just kangem tee natukese piimaga ning kas siis sukruga või suhkruta!!!!!
No ma ei tea, see on ju sel juhul lihtsalt tavaline tee. Kõik ehitajad kellega mul on kokkupuudet olnud joovad pigem just sellist piimasegust magusat vedelikku, väljaarvatud üks ukrainlane, kes soovis teed sidruniga. Meil on vist valed ehitajad käinud :D
…helistasin just mehele tööle ja palusin tal mulle uuesti kirjeldada milline näeb välja builders tea, sest viimati kattusid ta teadmised minu omaga. Ta küsis kohe ka kolleegidelt (kellest enamus ei ole valged inglise vanamehed ) ja kõik kirjeldasid ühest suust piimast magusat teed mida serveeritakse suurest teetassist! Nii et ma nüüd ei teagi enam, milline see õige’builders tea’ välja näeb :l
Ma loodan, et sa kunagi kirjutad ühe postituse ka sellest, kuidas sa raamatuid loed. Mulle tuleb pea iga öö Goodreads email teatega, et sa oled TAAS ühe raamatu läbi lugenud ja arvustuse kirjutanud :D
Kuidas sa suudad/jõuad nii palju raamatuid nii ruttu lugeda?
Ah, unustasin lisada, et olen Alice
Ja seda ka, et ma nüüd tänu su eelmisele postitusele võtsin plaaniks üks kartulikrõpsu võileib ära süüa :) Ma pean häbiga tunnistama, et ma ei ole seda veel oma 28 siin elatud aasta jooksul teinud. Ma tean küll, et selline võileib on täitsa olemas, aga kunagi ei tule meelde, sest ma ei ole meie tutvuskonnas või väljas söömas käies kedagi seda söömas näinud. Lähen kohe endale pehmet leiba ostma, igasugu kartulikrõpse on meil kodus juba olemas, sest ma söön neid ka ise või annan lapsele kooli snäkiks kaasa (kuigi neid korralikult rasvaseid krõpse ikkagi ei ole) :D
nii tore sust jälle kuulda, Alice! (leinan ikka veel su blogi taga…)
tead, ma jätsin builders tea täitsa meelega kõrvale just sellesama pärast, et mina ka pole päris kindel, mida selle all siis ikkagi mõeldakse, kas lihtsalt… tavalist inglaste teed (kange must tee piimaga, tohib panna suhkrut) või ikkagi seda, kus lusikas sees püsti seisab. olen kuulnud nii üht kui teist definitsiooni.
raamatutest kirjutan mõni päev hea meelega!