ükspäev Alice palus, et ma kirjutaksin postituse sellest, kuidas ma raamatuid loen. jäin selle küsimuse üle kohe mõneks ajaks mõtlema, sest tõesti, kuidas? seda, mida ma täpselt loen ja mida sellest arvan, jagan ma Goodreadsis nagunii, nii et kes sellest osast huvitatud on, teab juba. aga jaa, ma võin seletada küll, kuidas see käib.
niisiis alustan tänasest lugemispäeviku pidamist ja püüan seda teha vähemalt aasta lõpuni, aga võibolla isegi puhkuse lõpuni (lubada midagi ei saa, sest eelmisel aastal sain jõulupühade käigus lugemise üledoosi ja 2022. esimese raamatu võtsin kätte alles 3. jaanuari õhtul). kirjutan oma lugemise logistikast siin (paremas tulbas lugude all on ka link), siis ja nii, nagu mingit raamatulugemist või sellega seonduvat ette tuleb, nii et täiendusi võite oodata pigem mitu korda päevas.
whatever 
Ma ei kujuta ette, kust on pärit müüt, et raamatukoguhoidjad on introverdid. Ma õppisin ülikoolis raamatukogundust ja ma isegi töötasin natuke aega ühes raamatukogus, aga johhaidii, ma pole elus olnud nii surnud ja kurnatud kui pärast tööpäevi raamatukogus (kaugelt liiga palju sotsiaalset suhtlust minu kui päris introverdi jaoks).
hea point. mina ka ei tea, kust see müüt pärit on!
Kirjutan kahe käega alla. Hirmpikad tööpäevad, vahel ei saanud isegi lõunale korralikult, sest saba oli leti ees (tudengite sessiperioodid nt). Ma ei tahtnud õhtul kellegagi rääkida enam :D
Ma lugesin nüüd lingi alt ka jutu läbi. Sellest RRi majast oli vist lausa teles klipp ja pensionäre intervjueeriti. Ma pole ikka veel harjunud mõttega, et RR koju laenutab. Mäletate veel aegu, kus pidi tutvusi olema, et sealt midagi koju saada :) Ainult parlament, RVL ja oma maja töötajad said.
RRi Tõnismäe maja oli ülikooli ajal mu põhikoht maailmas, kus ma veetsin arulagedalt palju aega. Praegu tagantjärele tundub, et kogu oma aja üleüldse :D Olen käinud ka maa-alustes ruumides (meil olid seal osad õppeained) ja olen jäänud muusikaosakonnas nende rullikute peal liikuvate riiulite vahele (olin muusikaosakonnas praktikal). Aga vot koju pole sealt küll iialgi ainsatki raamatut kunagi saanud :D Kõik tuli kohapeal läbi lugeda.
Ma töötasin seal pikalt erinevates osakondades, alguses Toompeal (oi see oli lahe maja!) ja siis juba uues majas kohe peale kolimist (kolisin ka) kuni ülikooli lõpetamiseni.
oo, ma mäletan seda Toompead, ühel koolivaheajal olin seal abi- või asendustöötajaks. Hirmus ilus oli seal, aga nagu ma aru sain, jäi kitsaks.
Juba 90ndate alguses oli põhifond Suur-Sõjamäel, raamatuid tuli ette tellida järgmiseks päevaks. Osakonnad olid vanalinnas laiali, praguse Soome saatkonna ruumides ja osa ka kõrvalmajas.
Ja ilmselt seda hoonet oleks olnud keeruline kaasaja raamatukogu nõuetele vastavaks kujundada.
Oi kui kena sinust, et sa seda Puhhi tsitaati otsima läksid, sest mul juba lugedes vasak käsi tõusis, et internetist või raamatust järele vaadata ja siis oleks lapsed söömata jäänud, sest muidugi ma poleks enne peatunud, kui tõde välja ei tule. Imelik jah, ma ütleks, et kui, siis vbl see tsitaat sobiks mõnele väikeloomale Muumiorust, aga kindlasti mitte Puhh.
Muidu mulle õudsalt meeldib su lugemispäevik. Mina pealkirjastaks selle mitte “lugemispäevik”, aga “Katu unistuste päev”. Kui üldse, siis lisaks sinna päeva mõned mandariinid ja õhtusse värskendavad ujumisringid Kalev Spas.
ka Muumiorust suudaks ma seda ette kujutada ainult sellise tegelase suust, kes armastab sellist…. moosi suust välja ajada.
Katsusin ka jälgi ajada, leidsin veel paar tsitaati, millega seda enamasti koos presenteeritakse ja otsisin neid ka; parim, mis leidsin, oli see postitus:
https://steepholm.livejournal.com/472862.html
aga siingi tõdetakse sama, mis sa: et Milne’i Puhhi-lugudes sellist kohta ei ole ja üldse on “heart” tal jutuks ainult kontekstis “knew by heart”.
Kahtlustan, et see on üks neist Puhhi kuvandiga turundatavastest moosiraamatutest, mis üritavad diibid olla. teate küll, need “Puhh ja Dao” jne. Tähendab, raamatud, mis on algusest peale käterättidele tikitavate või seinaplaatidele joonistatavate (või kohvitassi alustele salvrättidele kirjutatavate) tsitaatide koguks mõeldud. Mina ei tea, kellele ja miks neid kirjutatakse, aga ju siis kellelgi on vaja.
Leidsin nüüd terve artikli vale-Puhhi tsitaatidest (mis on sama žanr nagu vale-Dalai-laama tsitaadid):
https://dirt.substack.com/p/dirt-misquoting-winnie-the-pooh
Seda konkreetset tsitaati ta allikaviitega ei varustanud, aga paistab, et suur hunnik sellist materjali on kellegi Joan Powersi aforismiraamatust. Aga vaesele Puhhile on kraesse keeratud veel terve hunnik tsitaate tegelastelt, kes on temast nii erinevad, kui üldse olla annab.
Oi kui äge sinust, et sa vedu võtsid ja veel ka sellisel moel vastasid…hüpeldes plaksutan käsi…tegelikult ei hüppa, sest olen palavikus, aga hüppan mõttes :)
Natuke nagu advendikalender, aga sellise omamoodi nurga alt!
Ja sa päriselt ka LOED kõiki neid raamatuid! Ma vaikselt lootsin, et võib olla sa ‘loed’ mõndasid kuulates ja sellepärast su loetud raamatute nimekiri pikenebki nii kiiresti. Mul vastupidiselt pikeneb kiiresti vaid koju muretsetud, aga lugemata raamatute virn :D
Igal juhul suur aitäh, et me nüüd su lugemis’kalendrit lugeda saame :)
Alice pallike
Raamatut kuulata võtab ju rämedalt aega =) Inimesed räägivad hoopis aeglasemalt kui lugemiskiirus =) Ma saan aru neist, kes suudavad kuulata raamatuid teiste tegevuste taustaks, aga ma ise teen väga vähe nii pealiskaudseid asju, et suudaksin nende kõrvalt veel raamatut kuulata.
(Või podcasti.)
(Või raadiot.)
(VIsegi muusikaga on rtaske viimastel aastatel.)
Ma ei suudaks kuulata raamatut nt poodimineku taustaks või metsas jalutamise taustaks või söögitegemise taustaks. Parem lugeda silmadega ja saada info kätte kui kuulata üle ja üle ja ikka olla: “Ach, ma ei saa aru, kuidas nad sinna jõudsid, alles olid ju hoopis seal!”
Vastasin, kuigi jutt pold üldse mulle, vaid kittyle – mul lihtsalt audioraamatud tõmbavad sae käima sees, sest ma TAHAKSIN neid tarbida, aga ma ei suuda ja siis iga kord, kui keegi on: “Need pole ju õiged raamatudki,” olen mina: “Jah, neid on PALJU VAEVALISEM tarbida!!!”
Mina ka ei suuda räägitavat juttu kuulata – mu keskendumisoskus on nii kehvake lihtsalt, et mul läheb mõte uitama. Lugedes läheb muidugi ka, aga siis ma saan uuesti lugeda sealt kohast, kust hajuma läks. Kuulamisega ma ei saa kuidagi hakkama.
ma kuulan podcaste tund kuni kaks tööpäeva jooksul – rattaga sõitmise taustale sobivad nad mu jaoks hästi. vahel asendan nad audioraamatutega ka, aga mitte aja kokkuhoiu eesmärgil (sest tõsi ta on, et ma loen ise palju kiiremini), vaid mõnda asja vahel raamatukogust muul kujul ei saa. või noh, saaks, aga tuleb kauem oodata.
kui ma palju jooksutrenni tegin, siis kuulasin sinna kõrvale ka raamatuid – mälestusväärselt ühes jaanuarikuus kuulasin läbi kõik Jane Austeni raamatud, mida sai kokku 192 km või midagi sinnakanti :) ja siis veel ammusemal ajal kudumise kõrvale oli ka väga mõnus.
aga see on ka tõsi, et vahel võib tähelepanu uitama minna ja siis on tükk tegemist, et käigupealt sellisesse kohta tagasi kerida, mida ma veel mäletan :) siiski, see ei ole minu jaoks mingi kuulamise inherentne omadus, vaid lihtsalt tulebki KUULATA, mitte eeldada, et kuulmisest aitab. nii et ses mõttes VVNiga nõus, et vaevalisem on neid jah tarbida. aga keskendumisoskus on treenitav :)
Isegi lauluoskus on treenitav, ammugi siis kuulamine ;)
Ma alustan sellest, et üritan neljaminutilist YT videot ühe korraga lõpuni vaadata vms.
ma olen ka see, kellel on vaevalisem. Alustades põhjusest, et ei saa ise tempot valida ja teksti mööda edasi-tagasi sõeluda (ja mismõttes ma kuulen ainult ühe hääliku korraga! silmadega tõmban ikka terve lõigu korraga sisse ja siis töötlen seda oma peas) ja lõpetades Klari öelduga, et mõte läheb uitama.
Kusjuures mul ilmselt oleks lihtsam ka millegi taustal teha, just selle uitamise vastu – sest mul on mõnikord tähelepanu justkui… ülearu palju, nii et osale sellest ei ole midagi teha anda ja kui see osa läheb uitama, läheb kõik. Aga kui on mingi piisavalt nüri taustategevus nagu käsitöö või kartulikoorimine või saapaviksimine, siis see hõivab selle ülearuse osa tähelepanust ära ja kuulamiseks jääb just parasjagu.
Täpselt nagu ma loengus pidin alati kuulamise ja konspekteerimise kõrval midagi kritseldama. Või nagu ma mõnikord telefoniga rääkides kritseldan, see tegevus aitab jutule keskenduda, sest motoorne rahutus on ära lahendatud.
ja muusikat ma kah kuulan aktiivselt. mis tähendab muidugi, et muusika kuulamise jaks on piiratud, sest see on nii intensiivne tegevus!
huvitav, miks lugemine nii kerge on.
Mina mängin kuulamise kõrvale. Eile kuulasin audikoolitust, tund aega hästi monotoonset teksti. Kui hakkasin kõrvale kaarte mängima (spider 4 mastiga, natuke peab mõtlema ka, pidev tõenäosuste arvestamine), siis läks hästi tasakaalu.
Mina mängin selliste asjade kõrvale (monotoonne audiokoolitus, firma all-hands kõne) 2048t. Samamoodi hea tasakaal, et natuke peab mõtlema, aga nagu… teise ajuosaga? Et hoida tegevuses see osa endast, millel muidu hakkaks igav ja mis hakkaks lollusi tegema ja segaks teisi osi ka. Umbes sama, mida Notsu ütles :)
ja hulk inimesi on rääkinud, et on väga rumal keelata loengus kudumast.
Neiu, kuda te seal Goodreadsis seda aastate võrdlust ja pandud hinnete jadu saate? Ma uurisin ja puurisin oma lehekülge ja kuidagi ei leidnud. Ainult võimaluse vaadata ka eelmist aastat ja siis veel eelmist ja siis veel eelmist aegadesse, kus ma Goodreadsi kasutajaks polnud registreerunud, välja.
(Neil aastatel olin lugenud on raamatut =P Ja kui oli reganud, aga ei kasutanud, ka 0. Milline üllatus.)
Ooot … Reading stats My Bookside alt! Leidsin!
Krt, aga seda kohta, kust oma hindeid näha, ma ikka ei leia.
sealsamas My Books -> Reading stats alt klõpsad lahti vastava aasta Details. ei ole väga ilmne :)
kle ja ilusat uut aastat sulle!
Sulle kaa!
Ma tulen siia jooksuga ütlema, et ma HULLULT naudin su lugemispäevikut!! Ma kohe kindlasti tahan kommenteerida, aga kuna mul on nii palju öelda ja nii vähe aega praegu, siis hüüan praegu vaid seda, et NAUDIN!
Tulen varsti pikema jutuga tagasi :)
Alice
Mina ka! Naudin!
Ja noh – see uueneb kogu aeg! Iga päev on midagi uut lugeda sealt =)
(Ma loen raamatuid ka, aga PALJU vähem kui sina. Kui mulle raamat hullult meeldib, saan ta 3-4 päevaga läbi, kui on siuke on-kah, ma võin kümmet lk ka nädal otsa lugeda stiilis “no nüüd natuke peaks lugema ka”.)