i was born to run i don’t belong to anyone

ületasin ilmselt kõigi, kindlasti igatahes iseenda ootusi, ja kirjutasin seda lugemispäevikut kuu aega. lugesin nüüd otsast üle ja tegin natuke statistikat (kõige lõpus kirjas) ja parandasin silmajäänud trükivigu, aga rohkem tagantjärele toimetama eriti ei hakanud.

(ma ausalt teen oma elus päris palju muid asju ka peale lugemise, aga ma meelega sinna päevikusse kirja panin ainult need, mis minu meelest kuidagi teemasse puutusid, st aitasid vastata küsimusele, kuidas ma loen.)

üks asi, mis lugemispäevikust vast kenasti välja tuleb, on see, et ma ei ole eriti pirtsakas lugeja, ei raamatute sisu, vormi ega lugemistingimuste osas. ei põlga ära e-raamatut, kahtlase väärtusega lasteraamatut, võõrkeelset raamatut ega selgelt üle enda pea käivat populaarteadust; võin lugemise vajadusel poolelt sõnalt katkestada, kui minu peatus kätte jõuab; eiran kõiki neid tabusid, et söömise kõrvale või pikali voodis ei tohiks lugeda; ja olen välja selgitanud, et silmi ei riku mitte lugemine, vaid lihtsalt iga keskealine hakkab ühel hetkel prille vajama :)

üks asi, mis päevikust välja ei tule ja mille igaks juhuks siinkohal üles tunnistan: minu lugemiskiirus täiesti vabalt annab supervõime mõõdu välja, eriti eesti keeles lugedes. ma ei tea, kuidas ma seda teen, aga mu perekond ja kõik pinginaabrid läbi elu võivad kinnitada, et see on ebanormaalne. ilmselt on see talent üks oluline põhjus, miks ma oma raamatuvalikutesse nii tšillilt suhtun – ma võin endale vabalt lubada aegajalt mõne kehva või keerulise raamatu lugemist, see ei tähenda, et mul head raamatud lugemata jääksid. jõuan mõlemat. ma muidugi meelega halba raamatut ei vali ja olen õppinud neid isegi pooleli jätma, aga ma olen alati valmis riske võtma.

samas, nagu ikkagi loodetavasti lugemispäevik näitab, talent üksi ei tähenda midagi, tööd tuleb ka sisse panna ;)

aga kuidas teie loete? kas sirge selja ja puhaste kätega laua taga või voodis lösutades? kas raamatuta kodust väljaminemist kujutate ette? kas lugemata magama suudate jääda (ma ei suuda, vahel reisi- või laagrioludes suht ebapraktiline)? kas peatükk populaarteadust esimese asjana pärast ärkamist tundub normaalne idee? kas andsite uusaastalubaduse rohkem – või paremaid – raamatuid lugeda? kas olete pigem lugemata kui et e-raamatut loete? kas raamatuid ostate ja kui, siis kust teil see raha? (jaa, see rahateema tuleb meil ka veel uuesti üles võtta…)

39 kommentaari “i was born to run i don’t belong to anyone”

  1. Mul on raamat seal sahtlis, kus ideeliselt peaks käima laual oleva arvuti klaviatuur, aga kuna mul on eraldi klaviatuurita läpakas, oleks see muidu tühi.
    Ja siis kui tuleb tunne peale, võtan sealt välja ja loen.
    Kui on vähest rõõmu pakkuv teos, loen paar lehekülge või isegi lehekülje korraga ja pöördun tagasi arvutisse. Kui on haarav, lasen end haarata kauemaks, vahel lähen isegi kott-tooli istuma, et mõnus oleks. Aga igasuguseid raamatuid, nii häid kui enam-vähem, loen kõige kiiremini ja rohkem rongides. Sest raamat on kergem kaasa võtta kui läpakas ja ma ei taha nutitelefoni. Sest mu võime käega libistades seda kätt nii palju kontrollida, et puutetundlikul ekraanil juhtuksid õiged asjad, on vilets ka parimatel hetkedel, aga enamasti olen ma reisides väsinud ja pole oma parimate aegade lähedalgi.
    Enamasti võtan raamatuid raamatukogust, ent viimati olin “OMG, ma ei sure enam nälga” ja “OMG kirjastuse allahindlus!” kaks korda järjest ja nüüd on mul 6 uut raamatut, mida lugeda.
    (Kaks uut on varem loetud ja ma leidsin, et need võiksid kodus olemas olla. Vahel ma loen asju üle ka – mitte enam palju, erinevalt ajast nt 20 aastat tagasi, aga vahel.)
    Nagu – maksta raamatu eest mingi 5 euri, sest allahindlused, ei ole hirmus.
    Ma aint vahel imestan, mida inimesed rahaga TEEVAD, kui neil nt raamatuid osta raske on. Ehk – niipea, kui mul arvetest ja söögist raha üle jääb, sokid ja aluspüksid ka olemas, raamatud ongi ju järgmine valik?

    Enne magamist ei loe ma kunagi. Ei viitsi.
    e-raamatuga mul lihtsalt puudub side. Pole, ei tunne puudust, aga ilmselt oleks see minu arust raamat nagu raamat ikka, kui oleks. Mul ei ole muret kaasavõtmisega, sest üle ühe raamatu ma nagunii kaasa ei võta ja selle jaksan ära kanda.

    1. Ja:
      populaarteadust ei loe ma peaaegu üldse. Viimati kuskil kümne aasta eest. Ma olen ilukirjandusse süüviv naine, aga seal ma ei diskrimineeri – kõik läheb, lastekirjandus, luule, krimi …aga kui raamat on igav, jätan pooleli. Südametunnistusepiinadeta.
      Kui raamat on loll, jätan pooleli ja olen takkajärgi vihane. Et see on kirjutatud, on tühiasi, osad inimesed ongi lollid, aga et see on avaldatud ja halvemal juhul ka eesti keelde tõlgitud, et kuskil on eeldatud, et paljud inimesed tahavad seda lugeda, masendab.
      Bussis ma ei loe, seal ma närin nätsu, vaatan esiaknast välja ja kui saan välja ainult väikese iiveldusega, on hästi.

    2. jei @ rongis lugemine! ma vahel ostan endale mingid rongipiletid eelkõige selleks, et oleks head rahulikku lugemisaega mitu tundi, ja siis sealt edasi alles vaatan, mis seal sihtkohas pihta hakata :D

      sinu jaoks e-raamat = e-luger? see oli see vestlus, mis mul ükskord keset ööd messengeris Kauriga oli – minu jaoks e-raamat on sisu, fail (formaat nt .epub, aga vahel võib isegi .pdf olla) ja teda võib omakorda lugeda kas e-lugeris (nt Kindle) või ükskõik mis muul ekraanil – tahvel, telefon, arvuti. ja kuigi teoorias on e-lugeri idee ilus (silmadele parem ja kasutab vähem akut), siis praktikas on minu oma endiselt laadimata kujul kummutisahtlis ja e-raamatuid loen sellelt ekraanilt, mis parajasti käepärast. lisaks veel see aspekt, et e-raamatukogudest laenutatud e-raamatuid on Kindle’isse praktiliselt võimatu saada, muudele ekraanidele jube lihtne…

      1. Tead, mul on pigem see, et paberil lugemine või ekraanilt lugemine ei tekita üldse mingit “need on eri asjad” tunnet. Minu jaoks vahet pole ja e-raamatut selles mõttes, et sisu, pole mu jaoks üldse olemas – raamat on raamat ju =P

  2. Ma loen ainult lesides, enne magamajäämist, midagi head näksides/teed juues ja paberraamatut. E-raamatuid loen telefonist, kui olen kuskil väljas ja pean ootama (nt arsti ukse taga, postkontoris jne). Enamuse ajast loen lastega lasteraamatuid. Enda raamatuid valin tohutu hoolega, sest mul on hirmus vähe aega lugemiseks.

  3. Loen ainult e-raamatuid telefonis, aga palju. Töökohustused päeval ei luba, aga õhtul, nädalavahetustel, rongis, hambaarsti ukse taga jne. Raha ei maksa, laenutan raamatukogust kunagisest elukohast USAs. Mis ühtlasi tähendab, et loen ainult inglise keeles. Enamjaolt uuemat värki. Eestikeelseid paberil ostan vähe ja kui ostan, viin emale. Vahel vaatan eestikeelsete hindu ja teen hõkk – ingliskeelne paperback alla 10 euro, eestikeelne (kõva) 40… Väikerahva rõõmud.

  4. Loen raamatuid diivaninurgas teetassiga, voodis enne uinumist ja e-raamatuid telefonist igal pool ja igas poosis. E-raamatute juurde jõudmine tõstis mu lugemust meeletult. Nüüd on igal ajahetkel ja igal pool kaasas eeskujulik “pakk” raamatuid. Näiteks laagris enne telgis uinumist koukisin telefoni välja ja lugesin mõned leheküljed. Samaaegselt loen mitut raamatut tavaliselt. Kui on naisteka tuju siis loen mõnd, kui teistsugune tuju siis midagi ajaloost või psühholoogiast… Endale ostan vaid need teosed, mis annavad midagi hingele+ lapsele lasteraamatute klassika (Lindgren jne). Lubadusi ei anna, ei raamatute kvaliteedi ega kvantiteedi kohta. Läheb nii nagu tunne on.

  5. Loen IKEA lebotoolis või voodis lösutades. Lapsest peast hakkas lausa selg valutama poolküliti raamatuga vedelemisest. Telgitama minnes võtan ikka lugemist kaasa, eelkõige õhtuks lõkke ääres istumise aega sisustamaks.

    Enne magamaminekut voodis pole aastaid enam traditsioonilist paberkandjat lugenud, küll aga moblalt või läpakalt. Esimese asjana hommikul viskan ikka pilgu uudistele peale. Populaarteaduslikku söögi alla ja söögi peale, ehk igal ajal.

    Uusaasta lubadusi ei anna. Loen mõlemaid, nii E kui tavalisi raamatuid, lisaks audioraamatuid ja viimasel ajal avastanud hullult ägedaid populaarteaduslikke podcaste. Viimased sisustavad aega siis kui lugeda ei saa tähelepanu pärast, aga aeg tundub raisku minevat (autosõit, tööl vaiksemad perioodid, … )

    Raamatuid pole väga pikka aega ostnud, selleks on raamatukogud – tasuta. Väga üksikud raamatud mida teist korda loeks ja ka neid saab siis laenutada. Pealegi on kodus riiulid tolmu koguvate raamatute all lookas, ära visata ei raatsi, raamatukogud ei taha, ei teagi mis nendega teha – pärandan lastele ja jätan nende mureks nagu see peretraditsiooniks on olnud. Praegusel ajal on paberkandjal kirjandus pigem otseses ja kaudses mõttes koormaks kui saad lugerisse sadu raamatuid tasuta üles laadida.

    1. hahaa, peretraditsioon on küll tabavalt sõnastatud. meil ka sama.

      olen oma elus pidanud juba mõne lahkunud inimese raamatukoguga tegelema ja kõige hullem on see, kuidas kõigil kõrvaltvaatajatel on jube palju öelda selle kohta, et raamatuid ära visata ikka ei tohi ja “kindlasti kellelgi kuskil läheb neid vaja”. olles läbi töötanud kolm osa kasutatud raamatute kaupmehe päevikut, võin kinnitada: 90% läheb ümbertöötlemisele.

      kle, aga kas sa lõkke ääres loed paberilt või elektrooniliselt? kas saad hakkama lõkkevalgusega või loed pealambiga? mul endal on matkal käies pidev akuärevus – suur hirm, et kas telefoni või lambi patareid saavad tühjaks ja siis olen puhta pimedas ja ei loe enam midagi :D

      1. Lõkke ääres ikka paberkandjal. Valgust annab patareidega lamp või küünal või lõke, kui silmad pimedusega harjunud siis tegelt on suht vähe valgust vaja. Pealambiga loen ainult telgis enne magama jäämist.

  6. Loen reeglina voodis enne magamajäämist, mis tegelikult tähendab seda, et ma loen üliharva, sest ma ei saa endale lubada oma uneajast ühegi minuti kaotamist (mul on kauaaegne krooniline insomnia ja uni ja magamine on väga suur probleem mu elus). Muul ajal ja mujal ma lugeda ei oska, sest kui mu ümber on mingit sorti maailm, siis see segab mind.

    Raamatuid ei osta, sest a) ma ei salli asju oma kodus ja b) raamatukogud on selle jaoks. Viisin sel suvel terve autotäie vanu raamatuid (kaheksa kasti!) Hoiuraamatukokku ja olen siiani nii õnnelik, et need nüüd läinud on :D Üks terve Ikea riiulitäis jäi veel alles. Umbes kümme raamatut saaks veel juurde ka osta, siis oleks ruum otsas jälle. Aga no vahel juhtub asju, näiteks läksin ma hiljuti pahaaimamatult Apollo poodi ja pidin seal pikali kukkuma, sest seal oli müügil ingliskeelne tõlge “The Grandmaster of Demonic Cultivation” kolmes köites (ehk siis see hiina romaan, mille alusel tehti teleseriaal “The Untamed”, mille suur fänn ma olen). Loomulikult ma pidin need kõik ära ostma.

    Aa, ma loen väga palju fanfictionit. Kas see muidu läheb ka lugemise alla?

    1. haa!
      lihtsalt pean oma rõõmu väljendama, sest Kaur millalgi väitis, et keegi ei loe fanfictionit.

      mina ka loen. ja raudselt läheb lugemise alla. Nagunii on kirjutatud kirjandus enamjaolt fanfiction (nt antiikkirjandus on suuresti antiikmütoloogia fänfik).

    2. ma lähen spetsiaalselt selleks tund või paar varem voodisse, et saaks süümekateta voodis lugeda ja ei peaks uneaja pärast muretsema :D ja kuigi ma ise loen ka igasuguste segajate kiuste, siis see õhtune aeg voodis ilma muu maailmata onraudselt kõige magusam.

      fanfiction absoluutselt läheb lugemise alla!

      1. see, kui mingi olemasoleva teose ainetel luuakse uusi lugusid. Eeldatavasti on kirjutajaks fännid, sellepärast on nimeks fan-fiction.

        Seepärast ma ütlengi, et suurem osa loodud lugusid on fanfic, eriti vanemas kirjanduses, kus südamerahuga muudkui vanu teemasid ja tegelasid oma maitse järgi ümber tehtud lugudesse võetakse. Võtke terve Shakespeare või suurem osa kuningas Arthuri lugudest nt. Või Karl Suure ümber tiirlevad rüütliromaanid (algselt ajaloolise tegelase ümber kirjutatud fännikirjandus, seejärel juba nende esimeste fänfikkide fänfikid).

        Omaette terminit “fanfiction” läks selle kohta vaja tänapäevase intellektuaalomandi õiguse tekkimisel, mil tekkis ettekujutus, et kui kellelgi on mingi teose peale autoriõigus, siis teised selle edasiarendusi avaldada ei tohi.

        Aga kuna inimesed on edasi sellised, nagu nad on kogu aeg olnud, siis töötlesid nad oma lemmikteoseid muidugi ikka ja andsid teistele fännidele näha ka, lihtsalt pooleldi põranda all (paljundusmasina või isegi kopeerpaberiga paljundatud fänniajakirjad). Siis läks natuke aega ja enamiku riikide autoriõigustikku tehti selle jaoks erand – et võib küll ka avaldada (internetis nt), aga tasuta, ja tuleb ilusti öelda, kelle loodud tegelasi niiviisi mängitatakse.

        Praktikas pääseb rahateenimise keelustki muidugi paari lihtsa lükkega mööda – kirjutad algul küll mingi muu teose ainetel, siis vahetad tegelastel nimed ära ja muudad olustikus mingeid tehnilisi detaile. Seda kutsutakse “seerianumbrite mahaviilimiseks”.

        Üks kuulsamaid seerianumbrite mahaviilimise näiteid on hallide varjundite sadomasosari, mis algselt sündis “Videviku” vampiirisarja fännikirjandusena – avaldamiseks oli vaja nimed muuta ja vampiirlus asendada sadomasoga. Teine kuulus näide on Cassandra Clare’i sari “Mortal Instruments” – sai alguse härripotteriaana fännikirjandusena, täpsemalt Draco Malfoy keskse lugudesarjana. Muutis nimed ära ja veel natuke detaile ja nüüd on saanud omaette popiks sarjaks.

        Osa fännide jaoks on fännikirjanduse tegemine käeharjutus, et edasi hakata omaenda universumeid looma, mida algupäraste tegelastega sisustada. Mõni kirjutab niisama oma lõbuks ja teiste fännide rõõmuks. Kvaliteet kõigub nagu “ametlikus” kirjanduseski, on saasta, on okeid kraami. ja ma olen leidnud ka tõsiselt head lugemist. Üks headuse indikaator on see, kui ma originaalteost ei teagi, aga ikka on nauditav lugeda.

      2. Hm. Ma ei mäleta, et ma oleks midagi öelnud fanfictioni kohta või vastu. Mul ei ole sellist arvamust, et seda ei loetaks. Ma ka ise olen lugenud küllalt.

  7. Appikene, ma siis lõpuks ‘pääsesin’ siia kommenteerima ja nüüd avastan, et sa oled jõudunud lugemispäevikule lisaks ka juba uue postituse kirjutada ja küsid selliseid küsimusi, millele vastamine võtaks minu puhul terve eraldi blogipostituse, aga mul ju pole enam blogi. Hakka või uut kohe tegema… :O

    Aga ma plaksutan sulle, kummardan su ees ning tänan südamest nii pika vastuse eest! Ma ei saanud mitte ainult vastuse oma küsimusele, VAID ka meeletult suures koguses naudingut sinu lugemispävikust. Ma ei osanud isegi oodata, et sa nii pikalt seda kirjutad ja pidevalt tuksus mul kuskil alateadvuses väike hirm, et kohe saab see ‘magustoit’ otsa. Aga ei saanudki nii ruttu kui ma kartsin :)

    Mul on nüüd väga hea ülevaade sellest, kuidas sa suudad nii lühikese ajaga nii suure koguse raamatuid läbi lugeda. Minu elurütmi juures ei õnnestuks mul see mitte kuidagi, aga ega see ei olnudki mu küsimuse eesmärgiks, vaid mind lihtsalt huvitas kuidas sina seda teed. Kusjuures lugemine ei tähenda sinu puhul ju ainult lugemist, vaid sa ju kirjutad lugemisele lisaks ka alati veel pikki ja huvitavaid raamatuarvustusi.
    Ma ARMASTAN raamatuid (päris raamatuid), raamatupoode, raamatukogusi jne aga mul on iga aasta mitte loetud vaid lugemist ootavate raamatute nimekiri ehk sama pikk kui sinu loetud raamatute oma :D

    See oli nii naljakas kuidas isegi mõni selline sinu lugemispäeviku lause nagu: ‘Viru keskuse Rahva Raamatust Solarise Apollosse jalutades’ või ‘ühel hetkel avastan end jälle Viru Keskuse Rahva Raamatust’ tekitas minus sellist elevust ja visuaalseid pilte nagu ma oleks seal ise füüsiliselt kohal olnud. No ja kui sa veel mainisid Inglismaa kasutatud asjade/raamatute poode, siis ma lausa tundsin nende poodide lõhna, mis mõnikord võib olla sellise OK ja halva piiripealne, aga samas kuidagi ikkagi nii elevust tekitav ja kutsuv, sest lõhnale vaatamata võib sellistes poodides tihti peidus olla väga hea varandus :)
    Ja samasugust elevust tekitavad mulle ka teiste inimeste fotod raamatuvirnadest või raamaturiiulitest nii, et kõik su lugemispäeviku fotod olid veel nagu kirss tordil.
    Jatkub…

    1. “OK ja halva piiripealne” on parim hinnang iial, mis ma selle heategevuspoodide lõhna kohta olen kuulnud :D

      aitäh lugemise ja kiitvate kommentaaride eest – ma teadsin, et sa käid kogu aeg lugemas, ja see motiveeris mind ka tihemini ja korralikumalt kirjutama, et sa pettuma ei peaks :) ja ilma sinu esitatud küsimuseta poleks ma iial ka selle peale tulnud, et sellises formaadis päevikut pidama hakata. nii et põhimõtteliselt võime selle lugeda koostööprojektiks :D

  8. Teine osa
    Sa kirjutasid 2 jan postituses Eesti raamatupoes käimise kohta nii:
    ‘ma ei oska seda harjumust päriselt seletada. ma olen välismaal, noh, see on, nagu käiks näitusel – vaatad, mis ilusaid ja põnevaid asju ikka üks kultuur on loonud, aga ei eelda ju, et peaks saama need endale koju kaasa tassida..’
    See on sul nii tabavalt öeldud! Mul on Eesti käies täpselt sama tunne ja seda enam, et Eestis on ju raamatud nii meeletult kallid, et nüüd, kui lasteraamatuid ei ole enam kellegile osta, siis ma peaaegu kunagi ei ostagi enam midagi. Lihtsalt käin ja uudistan. Samas näiteks mulle meeldib ka teistes riikides raamatupoodides käia ja seal on õnneks juba keele pärast seda ostmisekiusatust palju vähem, kuigi näiteks Itaalias ja Saksamaal käies lahkun poest ikkagi alati mõne lasteraamatuga.

    6 jaanuar -Jaa, su lugemispäevikut on sama mõnus lugeda kui raamatukaupmehe raamatut (Shaun Bythell). Muideks, me olime just pikemaks nädalalõpuks ära sõitmas kui sa mulle oma päevikuga sellise raamatukaupmehe raamatu lugemise isu peale ajasid, et sõitisn kohe meie raamatukokku. Internetist muidugi enne vaatasin, et kas neil tema teist raamatut üldse sees on ja kuna oli, siis läksin. Kohapeal muidugi selgus, et millegipärast siiski ei olnud. Otsisin kõik võimalikud riiulid läbi ja panin ka raamatukogutöötaja igalt poolt otsima, sest see oleks olnud just ideaalne kerge ja kiire lugemine väikeseks väljasõiduks, aga mida polnud seda polnud. Ma olin niiiiii pettunud :( Praegugi veel!
    Muideks kuidas teil raamatute broneerimine vaid 50 penni maksab? Meil on 70 penni! No pole samuti nüüd nii suur summa, aga kui ma juba £1 eest saaks selle raamatu mingil ajal kuskilt kasutatud kujul osta, siis jätan esialgu broneerimata.

    PS. Ma nüüd siis tean kelle poole pöörduda kui ma oma loetud raamatu kaanepilti Goodreads ei leia ; )

    1. 70 penni, omg! jääb ainult loota, et meie linnaosa teie omaga märkmeid võrdlema ei hakka ja hinda ei tõsta! ma isegi ükskord pidasin raamatukogus selleteemalise vestluse maha, et selle raha eest saab ju raamatu juba osta, ja minu üllatuseks oli raamatukoguhoidja täies teadmatuses sellest, kui odavad on raamatud heategevuspoodides – inimene vist ikka elab omas mullis, kus raamatud on kõik saadaval kas tasuta või äärmisel juhul on näha hulgihind :D

      aga eks tal oli ka õigus, et heategevuspoest ju ei saa iga raamatut, mida tahad, ja eriti veel ei saa uuemaid raamatuid. nii et eks vahel saab see broneerimistasu ikka makstud, aga iga kord mul sees kihvatab, et mis mõttes, see on avalik teenus ju! ja raamatu väljaotsimine riiulist ei peaks raamatukoguhoidja jaoks olema mitte tasuline lisatöö, vaid lihtsalt… nende töö? (noh, umbes samad mõtted, mis mul alati tekivad restoranis jootraha makstes. teenindus peaks olema hinna sees.)

      Goodreadsi osas, jaa, pöördu aga! sul on mu mailiaadress olemas; aga ma hoian oma GR vool ka silma peal ja aegajalt, kui märkan, et mõni tuttav on lugenud kaanepildita raamatut, panen omal initsiatiivil juurde. ma siis tean, et sinu omadele panen kindlasti :)

  9. Kolmas osa:
    Ma sinu poolt jäetud küsimustele ei hakka hetkel üldse vastamagi, sest praegu tuleb juba isegi mitu kommentaari järjest, aga mul on siiski üks küsimus sulle veel. Mul on tihti mõnda eriti head raamatut lõpetades raske kohe uue kallale asuda, sest raamat elab minus edasi. Mõnikord on see tunne nii magus või hoopis nii eriline, et ma proovin seda endas nii kaua kui võimalik edasi hoida ilma, et ma oleks sunnitud seda uue raamatu vastu välja vahetama. Ma muidu ise loen ka tavaliselt mitut raamatut korraga vastavalt sellele, mis väsimusastmes ma lugema hakates olen või mis teema või raamatustiil parasjagu paremini peale läheb, aga sellegi poolest kui vahel leian raamatu mis nii kõvasti kõnetab, siis ma tahtlikult tahan/vajan väikest pausi. Kas sa ka kunagi sedasi tunned või kas sul on mõni raamat sinu jaoks selline olnud, mis su ellu ühel või teisel viisil on sügava jälje jätnud? Võid vabalt ka ainult JA või Ei vastata :)
    Alice

    1. jaa, mul on ka vahel selline tunne olnud! ja jätan küll pausi sisse, kui on niisugune hetk, et eelmine raamat alles elab mu peas ja uue jaoks pole nagu… kohta. kuigi siis ka tihtipeale hoopis teises stiilis raamat mahub sinna kõrvale kenasti (sellepärast meeldibki lugeda ilukirjandust ja populaarteadust paralleelselt).

      minu jaoks muide see raamatuarvustuse kirjutamine on üks viis raamatud… lõpuni seedida. vahel ma mitu päeva kerin midagi oma peas ja püüan välja mõelda, mida selle kohta üldse öelda ja arvata või kuidas oma elamust kirjeldada, nii et see nii teistele midagi ütleks kui mul endal aitaks hiljem meelde tuletada, kuidas see raamat mulle tundus. (sest mälu on mul ausalt öeldes päris kehv ja täitsa tihti juhtub, et kui keegi küsib mõne raamatu kohta, kas ma olen lugenud ja mida arvasin, siis ma lähen vaatan kõigepealt Goodreadsist üle ja siis vaikselt tuleb meelde, et ahah, see oli see.) igatahes juhtub tihti, et mida parem tundub raamat, seda rohkem läheb aega, et oma mõtted selle osas kokku võtta, ja kuni nad on kokku võtmata, seni on parem uusi raamatuid mitte alustada. kui saavad kokku võetud, siis suudan ka lahti lasta ja eluga (ja järgmiste lugudega) edasi minna :)

  10. Lugemise koht oleneb mul muude tegevuste kuhjast, aastaajast ja prioiteetidest. Kui aega on laialt ja midagi väga põnevat on käsil, siis elutoa sohval istukil ja hea valgusega lambikese sõõris, prill peas.
    Kui päeval on tööalaselt palju lugemist ja silmadele suur koormus + kudumisasjad (hakkasin kudumist õpetama kohalikus vallas) õhtuti nagu praegu, siis loen hommikul mõned leheküljed elutoas, sirge seljaga eestiaegsel puutoolil istudes ja kohvi juues.

    Ma olen see veidrik, kes ei suuda välja mõelda, misasi on öökapiraamat :D Kui ma juba magamistuppa lähen, siis ma voodisse kukun ja hetk hiljem norskan. Ma võin olla öösiti tunde üleval ja lugeda telefonist, aga õhtul voodis ma silmi lahti hoida ei suuda. Ja ükskõik kui head padjad ma omale sinna ei vea, ei ole mul ikkagi seljal nii head tuge, et voodis pikemalt lugemispoosis olla. Mul surevad isegi käed voodis ära kui telefonist loen…

    Suvel lugesin rõdul, soetasin sinna eelmisel kevadel mõnusa rõdusohva pehmete padjatega, lisaks vean pleedid ja koera ning niiviisi võime me seal olla tunde kui ilm laseb. Aga mu pidev dilemma on kõõlumine kahe lemmiktegevuse vahel – kuidas kududa nii, et saaks lugeda ja vastupidi. Audioraamatud ei ole nagu päris lugemine, see on teine teema ja neid ma kuulan ikka. Jupiteri kuuldemängude versioonis nt kudumise taustal.

    Ma endiselt ostan raamatuid, kuigi jah alati alede ajal ja taaskasutusest. Harva kui päris uusi. Ja mitte jutukaid, neid ma vahel napsan raamatuvahetusest ja siis lasen uuesti ringile tagasi. Ostan Eesti autorite asju, mis on tähendusega mulle ja olulised, a la Ulfsaki elulooraamat, viimased Harglad jms. Ja muidugi pea kõike, mis ilmub Saara kirjastusest (ja uuena, sest need lähevad nagu soojad saiad) ja puudutab käsitööajalugu Eestis. See on mu kirg ja need raamatud müüakse nii kiiresti läbi, et järelturul on alati hinnas (kui mul peaks olema soov kunagi loobuda, milles ma kahtlen).

    Elektroonilises versioonis on mul mõned raamatud soetatud, aga ma olen hädas nende salvestamisega ja mul peab olema füüsiliselt silma all, liikide kaupa ära sorteeritud raamatud :) (jaa, ma liigitan oma raamatukogu :D). See on nagu elamine kindluses, põnevas sellises. Tahad lapata ja tsitaate kontrollida, haarad ja loed. Vanu lastekaid, klassikat, teatmeteoseid, ajalugu, hästi suur osakaal on ka kohaajalool, vanadel fotoalbumitel (ERMi publitseeritud nt). See on mu nõrkus ja ma vahiks kogu aeg vanu tekstiilesemeid, pilte nendest ja mõtleks, kuidas neid valmistatakse :)
    Ma ei tea, mis nendest kunagi saab, kahju on muidugi kui nendega peab tegelema keegi, kes neid ei hinda. Loodan, et selleks hetkeks olen siiski suutnud arendada selle kogu nii väärtuslikuks, et ikkagi leiab hindajaid. Naiivne!

    Usun, et olen vanamoodne ja kiiksuga, aga mulle meeldib niiviisi end raamatutega ümbritseda.
    Kusjuures ma olen muidu väga igasuguste tehniliste vidinate fänn, aga ekraanilt raamatulugemine ei ole minu teema. Viimasel aastal on ka silmadega keerulisem, ilmselt olen unetusega öösiti oma silmad netis passimisega pekki keeranud. Öösel ju prille ei pane ja kiri telefonis pisike… Ja siis veel see, et mu süvahuvi ei ole valdavalt e-kirjandusega kaetud, mis omakorda mõjutab mu ostukäitumist.

    Tore teema! Lugemispäevikut loen siis kui rohkem aega.

  11. Oooo, ma võiks siia miilidepikkuse kommentaari kirjutada, annaks minugi puhul terve pika blogipostituse mõõdu välja, nagu Alice ütles. Proovin siiski suheliselt lühidalt:

    – Ühistranspordis lugemine on super, aga mul praeguses elukohas kahjuks ühistransport puudub, väga ebameeldiv nii lugemisvõimaluse kui ka autokütuse kokkuhoiu koha pealt.
    – Ma kah poen tihti õhtuti raamatu(te)ga voodise lausa paar tundi uneajast varem, et saaks segamatult süveneda.
    – Mul on alati korraga mitu raamatut käsil, samal põhjusel mis sul – kui näiteks ühe tummise ilukirjandusteose lõpetan, ei suuda kohe uue kallale asuda, populaarteadus sobib vahele.
    – Raamatutest lahtisaamine on problemaatiline tõesti, mul on tulnud elus kaks korda kobedast raamtukogust vabaneda. Ühel korral leidsin koeraga jäljetrenni tehes pea poolteisttuhat Tallinna lähedasele põllule kuhjatud köidet. Helistasin koha pealt raamatukogudesse ja uuskasutustesse ja pakkusin, et tulge viige ära – mitte keegi ei tahtnud. Vihm ähvardas, kultuuri ju sedasi põllule vedelema ei jäta, käärsin käised üles ja töötasin tunnikese, ladudes leitu autosse. Ja siis hakkas pihta – mitte keegi tuttavatest/sõpradestki ei huvitunud, kõigil samad raamatud olemas, tegu oli nn. klassikalise Eesti pere raamatukoguga, suured sõnameistrid, seiklusjutud, mirabiliad jne. Lõpuks sain siiski ära annetatud. Teine kord toimus sama trall, kui Eestist ära kolisin, ja oma raamatukogu kõigile pakkusin, tasuta.
    – Lõkke ääres ja telgis ei loe. Camperis küll.
    – Ekraanilt raamatute lugemisega ei ole üldse sõber. Populaarteadust jms veel kuidagi, aga ilukirjandust või (auto)biograafiaid vms – ei. Need olgu paberist, mis sest, et puud surevad. Ma nimelt tahan raamatuid, nii uusi kui vanu, NUUSUTADA.

  12. Loetavad raamatud on köögis virnas. Loen õhtuti / öösiti. Või siis reisides, kui peaks juhtuma mõnikord. Ühistransporti kasutan imevähe.

    E-raamat… jah, e-lugerite turundus on minus tekitanud selge võrduse: e-raamat käib e-lugeris. Ma ei olnud siiamaani taibanud, et inimesed loevad telefonis päriselt raamatuid. Olen nüüd targem. :)

    Uusaastalubadused – ei.

    Raamatuga kodust väljumine – tundub keeruline. Autosse võiks hädaabiraamatu ju paigutada küll. Aga kui ma lähen niisama välja, siis nagu ei tundu tehtav.

    Hommikuti loen pigem paberist ajalehte, aga sedagi harva.

    Raamatutest vabanemine on probleem. Ma just viisin ühe inglisekeelse paber-raamatu (paberback, kuidas see eesti keeli oleks?) vanapaberisse. Uus raamat, ostsin, lugesin läbi ja viskasin ära. Aga enamik raamatuid on kodus riiulites, ka need, mille kohta ma olen täiesti kindel, et neid ei loe mitte keegi mitte kunagi.

    Võiks olla mingi raamatuvarguse teenus, mille saab endale ise kaela kutsuda. Aga pärast teed imestund nägu “mina ei tea midagi. näe kui palju tühje riiuleid… siin oli sõnastikud… entsüklopeediad… LR… barbara cartlandi kogutud teosed… Sipsiku kommenteeritud väljaanne… ” Jääb südametunnistus rahule ja üldse.

    Mul laps loeb hetkel (kesköö) kooli kohustuslikku kirjandust ja ütleb, et igav ja arusaamatu. :(

    1. ühe raamatu haaval saab ju veel kuidagi… kasvõi jätad bussipeatusse või trolliistmele vedelema (ahjaa, sa ei sõida ühistramspordiga… kohviku aknalauale siis? kontori kööginurka?) või poetad külas käies kellegi teise riiulisse. mingeid avalikke riiuleid on ka, a la lennu- ja bussijaamas. või, oo, mis oleks, kui viiks raamatupoodi tagasi ja paneks seal sajala riiulisse? põmtselt tagurpidi vargus :)

      probleem tekib põhiliselt ikkagi siis, kui on vaja lahti saada tervest raamatukogust ja sellised undercover operatsioonid enam ei aita.

      ma jäin mõtlema, et ma ei tea üldse, kuidas Eesti teise ringi poodidesse asjad saavad – ok, Uuskasutuskeskus võtab vastu inimeste vanu asju (nad vist küll valivad, mida), aga enamus muid poode ju ei? kust Humanasse riided tulevad? lääneriikide humanitaarabi?

      Inglismaal töötavad kõik teise ringi poed sel põhimõttel, et inimesed saavad sinna oma vana kola tasuta ära anda, pood sorteerib ja müüb odavalt maha ja tulu läheb heategevuseks. sestap neid ka charity shopideks kutsutakse. ma viin kõik ülejäävad ingliskeelsed raamatud koos väikseksjäänud riiete ja ülearuste nõude jms kolaga heategevuspoodidesse.

      1. No mul on üle tee avalik lugemispunkt. Sinna saaks viia. Homme lähen vaatan, mis seal toimub :)

      2. Humanal on kogumiskastid, siinsamas Tartus nt, aga ma ei tea, kas ühes riigis kogutud kraam läheb müüki samas riigis või mujal.

        Selliseid avalikke raamaturiiuleid, kuhu oma ülearuseid raamatuid jätta ja soovi korral ise midagi asemele võtta, on mitmes kohas – bussijaamades, kohvikutes…

      3. Viimases lõigus asendage Inglismaa USAga, muust võib copy-paste teha, sest meil siin on täpselt samamoodi. Sel moel vabanen ka mina oma kraamist, sh. raamatutest.

      1. Üks on nimi- ja teine omadussõna? Või läheme inglise keele mudeli teed ja ei tee enam vahet? “Pehmekaaneline [raamat] mahub taskusse.” “Blond [tüdruk] nuttis lahinal.” “Keskealine [blogija] lisas pikale [sissekandele] õela [kommentaari].” Hm.

      2. esiteks ei ole see piir ka ee.k väga selge – vt näiteks “noored”, “punased” (kommunistide tähenduses)… Aga alati võid jah lisada ka “raamatu”.

        mind ennast ei häiriks, kui ma ütleks, et ostsin mingi pehmekaanelise. Kui on sopaka, siis ütleks “pehmekaanelise sopaka”.

      1. alustuseks, Klari, kinnitan, et ma ei loe su lausest välja ühtegi hinnangut ega nõuannet, vaid ainult info, aga ma räägin siia otsa ühe loo :)

        vaatasin praegu huvi pärast järele ja Hoiuraamatukogu tingimused on täpselt samad, mis aastal 1996, kui mulle esimest korda mitmest suunast öeldi “oi, raamatuid ära visata küll ei tohi, vii Hoiuraamatukokku!” – raamatuid võetakse vastu Tallinnas Suur-Sõjamäel E-R 9:30-16:00, ise tuleb nad kohale viia, aeg tuleb enne kokku leppida ja raamatud peavad olema heas korras ja korralikult pakitud. nende seisukohalt väga loogiline. minu seisukohalt… mul polnud tol ajal ei autot ega juhilube ja ma käisin täiskohaga tööl ja koolis, ja mitte keegi neist iasooviatest ei olnud valmis mulle ise appi tulema raamatuid kokku pakkima ja kümnes vms osas Mustamäelt Suur-Sõjamäele sõidutama. või vastavaid taksoarveid kinni maksma. (tol ajal üldse ei olnud vist ühelgi mu tuttaval autot, kui järele mõelda.)

        nii juhtuski, et ööpimeduse varjus maandusid prügikonteinerisse nii Lenini, Balzaci kui Vilis Lacise kogutud teosed. ja igasugust muud pahna ka.

        ühesõnaga, Hoiuraamatukogu on hea variant inimesele, kes oma raamatute väärtusesse ise usub ja kellel on tõsti aega ja ressursse sellega tegelda. ja ma vaatan, et tänapäeval korraldavad nad ka mingeid regionaalseid kogumisüritusi, tulevad Järva-Jaani või Kilingi-Nõmmele ise kohale, mis on neist kena. aga… ma arvan, et sellest pole midagi hullu, kui _kogu_ tiraaž Vilis Lacise surematuid teoseid ikkagi nende kogudesse ei jõua ja osa läheb vanapaberiks. (lisaks kahtlustan, et nad ise ka ikkagi kõike ei hoia alles, mis nendeni jõuab, vaid diskreetselt sorteerivad ühtteist.)

        ehkki kõvas köites raamatutega on see vanapaberiasi ka keeruline, pehmekaanelistega vist tiba lihtsam.

      2. Jaa, ma ei vaidle vastu, ma sõitsin ise nendega Pärnust Tallinna, pidin selle jaoks võtma töölt vaba päeva ja kohapeal ISE tõstma kastid autost välja (neid oli 7 või 8, ma ei mäleta enam). Aga kuna ma sealt edasi sõitsin Ikeasse ja siis jälle Pärnusse tagasi veel suurema koormaga, siis nagu polnud suurt probleemi.

        Enne seisid need raamatukastid mul mitu kuud kodus toanurgas, sest logistika ja oeh. Nii et su kommentaar on vägagi õigustatud.

    2. Täpsustan: ma sõidan ühistranspordiga ikka ja kogu aeg, aga nii lühikesi otsi, et lugeda ei saa. (Kadriorg – kesklinn, üks kuni neli peatusevahet, 2-10 minutit). Lisaks seal ju raputab hirmsasti kogu aeg. Ja ma seisan üldiselt püsti.

      1. minu lugemispäeviku trammisõidud olid Tallinn-Väikse ja kesklinna vahet (paar korda kesklinn-Balti jaam ka), samamoodi 2-4 peatust. Koos ootamisega juba v soliidne lugemisaeg.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: