Autor: kitty

men jag stannar kvar ja jag stannar kvar

Koolitusega on see asi ka, et ülejäänud osalejad on Horvaatiast, Ungarist, Makedooniast, Rumeeniast, Serbiast ja Montenegrost, Ukrainast. Mis tähendab seda, et mind pannakse end jälle kohutava skandinaavlasena tundma (nagu eelmine kord oli)… samas niipea, kui ma satun kuhugi Eestist põhja poole või lihtsalt mingite pärisskandinaavlaste seltskonda, olen ma muidugi idaeurooplane. Teiste meelest ja enda meelest ka. Ahsoo, seda ma ka juba olen kurtnud.

Lääneeurooplaste arvates on eestlane enamvähem sama, mis venelane; venelaste arvates ka, aga vahe on selles, et kui lääneeurooplasele vastu vaielda, siis ta kehitab õlgu ja unustab su väite kohe ära, aga kui venelasele vastu vaielda, siis ta saab vihaseks ja ei unusta iial.

Ainult lätlastega on enamvähem lihtne olla. Aga mu lemmiklätlane ei tule sellele koolitusele.

jag borde åka härifrån jag borde resa någonstans

Nad ei teegi meie juulikuist koolitust selles jubedas külas, kus ma sügisel juba kaks nädalat kopitasin! Nad teevad selle Budapestis. Päris linnas. Kus on poed ja ööklubid ja ühistransport ja tivoli ja mis kõik. Ma nüüd ainult ei saa aru, kas tegu on firma koolituspoliitika jämeda rikkumisega või olen ma karjääriredelil järsult tõusnud:P Tõotab täitsa … Loe edasi “jag borde åka härifrån jag borde resa någonstans”

Nad ei teegi meie juulikuist koolitust selles jubedas külas, kus ma sügisel juba kaks nädalat kopitasin! Nad teevad selle Budapestis. Päris linnas. Kus on poed ja ööklubid ja ühistransport ja tivoli ja mis kõik. Ma nüüd ainult ei saa aru, kas tegu on firma koolituspoliitika jämeda rikkumisega või olen ma karjääriredelil järsult tõusnud:P

Tõotab täitsa head suve.

viisteist magamata ööd olen sõdind endaga

Hilisõhtused keeleminutid. Viimasel ajal ma muudkui loen igalt poolt selliseid sõnavärdjaid (või on need arvuvärdjad?) nagu 2he, 5t, 7me… ükspäev kohtusin isegi 10mnega! Just, kümnemnega. Või kümmemnega, ma ei teagi nüüd?:) Aga raamat ütleb: sõnaühendis selgub kääne nimisõnast ja arvsõna käänet ei ole vaja osutada. Põhiarvsõnade näiteid: Käsilehed tuleb paljundada 42 kuulaja jaoks (ehk 42 … Loe edasi “viisteist magamata ööd olen sõdind endaga”

Hilisõhtused keeleminutid.

Viimasel ajal ma muudkui loen igalt poolt selliseid sõnavärdjaid (või on need arvuvärdjad?) nagu 2he, 5t, 7me… ükspäev kohtusin isegi 10mnega! Just, kümnemnega. Või kümmemnega, ma ei teagi nüüd?:)

Aga raamat ütleb: sõnaühendis selgub kääne nimisõnast ja arvsõna käänet ei ole vaja osutada.

Põhiarvsõnade näiteid: Käsilehed tuleb paljundada 42 kuulaja jaoks (ehk 42 kuulajale). Kutsutud 210 inimesest tulid pooled. Murdesõnavara saadi 15 külast 20 inimeselt. Kodumajandite osatähtsus on kasvanud 6,5%st 10,9%ni. 70 cm-st seelikuks ei jätku.

Järgarvsõnade näiteid: 7. aprillil 1994. aastal, 8. kohale, Võru maantee 16. kilomeetril, enne 1. maid, V peatükist, 8.b ehk VIIIb klassis.

/…/

Kui numbritega kirjutatud arvsõna käändest võib valesti aru saada, siis on parem kirjutada see sõnadega: Kuutkümmend krooni ma ootama ei jää (vrd: 60 krooni ma ..). Kaht(e)teist(kümmend) vihast meest ei ole enam laua taha oodata (vrd: 12 vihast meest ei ole ..).

Sõnadega kirjutades on muidugi kohe teine tsirkus – et mis kokku, mis lahku. See on ka nii lihtne. -teist, -kümmend, -sada kirjutatakse eelneva arvsõnaga kokku, kõik muu käib lahku. Kolmsada kaksteist tuhat nelisada kolmkümmend viis.

See on lihtsalt õudne, milline iriseja ma olen.

sellel ööl tundsin end ma vaba ja õnnelikuna

Hullult ilus äike on praegu väljas, kogu taeva lööb valgeks. Vaikselt sabistab vihma ka. Mu ema magab õue peal telgis, loodetavasti ta ikka saab seal magada:) Aga see on hea telk, ma ise panin ta üles, vihma läbi ei hakka laskma. Lihtsalt mul on selline perekond, et kui nad korra juba külla tulevad, siis tulevad … Loe edasi “sellel ööl tundsin end ma vaba ja õnnelikuna”

Hullult ilus äike on praegu väljas, kogu taeva lööb valgeks. Vaikselt sabistab vihma ka. Mu ema magab õue peal telgis, loodetavasti ta ikka saab seal magada:) Aga see on hea telk, ma ise panin ta üles, vihma läbi ei hakka laskma. Lihtsalt mul on selline perekond, et kui nad korra juba külla tulevad, siis tulevad kõik korraga ja magamiskohti jääb puudu – aga see on tore, igatahes toredam, kui siis oleks, kui nad ükshaaval käiks. Ma loodan, et ema ka nii arvab hommikul:P

some are here and some are missing

Mul on ka see, mis Liisal, et jaanipäeva ja uusaastaga ei oska ma midagi peale hakata. Peaks nagu kellegagi kusagil olema ja midagi tegema, aga… Sel aastal läks hästi, sest me rattamatkasime Kõrvemaal ja tegime Paukjärve ääres lõket, mis võis olla jaanituli, aga võis ka mitte olla, nagu ise tahtis. Paukjärve on see koht, millele … Loe edasi “some are here and some are missing”

Mul on ka see, mis Liisal, et jaanipäeva ja uusaastaga ei oska ma midagi peale hakata. Peaks nagu kellegagi kusagil olema ja midagi tegema, aga…

Sel aastal läks hästi, sest me rattamatkasime Kõrvemaal ja tegime Paukjärve ääres lõket, mis võis olla jaanituli, aga võis ka mitte olla, nagu ise tahtis. Paukjärve on see koht, millele mõeldes Tammsaare kirjutas “Kõrboja peremehe”. Jaanituli Kõrboja järve ääres, mäletate? Mina väga ei mäletanud, aga ma võtsin raamatu täna uuesti ette – ja see on tõeliselt hea raamat, selgub! Kümme aastat tagasi ta mulle suuremat ei meeldinud. Praegu oleks nõus sel teemal kirjandeidki kirjutama.

Elu on ikka selles mõttes jabur, et neljandas klassis peab käima vanade eestlaste linnusemägedel ja kuuendas klassis kuulsate heliloojate haudadel ja kaheksandas klassis Vargamäel ja kümnendas lugema Tuglase sümbolistlikke novelle. “Vanamees ja meri” oli meil kohustuslik kaheksandas, “Jumalaema kirik Pariisis” vist üheksandas. Did we give a fuck? Nüüd võiks kõik need asjad rõõmu pakkuda, aga kui nad on su jaoks ebameeldivate mälestustega seotud, siis ju ei hakka otsast peale. Mulle näiteks tegelikult meeldib Hemingway, aga no põrgu, see vanameheraamat tegi mind ikka nii tigedaks, et läheb veel vähemalt kümme aastat, enne kui ma selle uuesti kätte võtan ja vaatan, mis värk tegelikult oli. Praegu ma mäletan nii palju, et oli vanamees ja oli kala ja mina olin raamatut lugenud ja Jane ei olnud ja ma jutustasin talle selle lugemiskontrolli ajal ümber ja tema sai viie ja mina nelja. Tempel mällu igaveseks:P

saadan tuule su juurde

Aga mulle “Trooja” meeldis. Ja üldse mitte _ainult_ sellepärast, et seal nii palju poolalasti Brad Pitti näidati:) Olid jah jumalad välja jäetud. Jumal tänatud:) Sest see oleks ikka tobe sõjafilm olnud, kus iga olulisem võitlus oleks lõppenud sellega, et üks osapooltest “mähitakse uduloori” ja teisaldatakse kuhugi ohutusse kohta, lihtsalt sellepärast, et ta juhtub olema mõne … Loe edasi “saadan tuule su juurde”

Aga mulle “Trooja” meeldis. Ja üldse mitte _ainult_ sellepärast, et seal nii palju poolalasti Brad Pitti näidati:)

Olid jah jumalad välja jäetud. Jumal tänatud:) Sest see oleks ikka tobe sõjafilm olnud, kus iga olulisem võitlus oleks lõppenud sellega, et üks osapooltest “mähitakse uduloori” ja teisaldatakse kuhugi ohutusse kohta, lihtsalt sellepärast, et ta juhtub olema mõne jumala(nna) järeltulija või muidu lemmik. Sinna juurde oleks kindlasti pidanud käima ka selline heliefekt nagu “Nukitsamehes” selle koha peal, kus rohitud peenar jälle umbrohtu täis kasvab. Tirilimps:P Ja eks katsu siis selliseid kangelasi tõsiselt võtta.

Muidugi said filmis surma teised inimesed ja teistmoodi kui Homerosel; ellujäänud pääsesid ka teisel moel. Mul igatahes oli hea meel, et ma ei pidanud nägema Hektori poja surnuksviskamist linnamüüri pealt. Ega Homeroski neid asju nii täpselt teadnud. Selle kohta on üks tore raamat, Alexander Krawczuki “Trooja sõda: müüt ja ajalugu”, kus räägitakse, mida kirjutas Homeros ja mida räägivad muud kirjapandud ja kirjapanemata legendid, kuidas üldse tol ajal suuline pärimus levis ja mida näitavad väljakaevamised. Emme, ma võtsin sinu oma endale. Küsi tagasi, kui sul vaja läheb:)

Üldiselt ma olen lapsest saadik troojalaste poolt olnud selles sõjas. Nad olid nats tobedad küll, aga neile tehti minu meelest kuidagi hullemini liiga. Odysseus ja Achilleus olid samas ka mu lemmikud.

my girlfriend my best friend

Täna on siis poistebändide päev, tundub. Aaron Carterit mäletate? Kuulus kategooriasse “mõne poistebändi liikme noorem vend” (Nick Carter oli, ee, Backstreet Boysis vist?) ja nägi välja nagu Dennis the Menace – imearmas seitsmeaastane blond pruunide silmadega poisike, teksatunked jalas. Ma olin juba päris vana naine, ülikoolis esimesel kursusel, kui ma andunult fännasin tema hitti “I’m … Loe edasi “my girlfriend my best friend”

Täna on siis poistebändide päev, tundub.

Aaron Carterit mäletate? Kuulus kategooriasse “mõne poistebändi liikme noorem vend” (Nick Carter oli, ee, Backstreet Boysis vist?) ja nägi välja nagu Dennis the Menace – imearmas seitsmeaastane blond pruunide silmadega poisike, teksatunked jalas. Ma olin juba päris vana naine, ülikoolis esimesel kursusel, kui ma andunult fännasin tema hitti “I’m gonna miss you forever” (sisu poolest oli see põhimõtteliselt “Living Next Door to Alice”, koos toetava videoga – kahele poole pori pritsides lahkuv kaubik, pisike tüdruk kaubiku aknal ja pisike poiss maja aknal teineteisele läbi vihmakardina lehvitamas. ja poisi aknaklaasi mööda niriseb alla vihmapiisk, mis võiks sama hästi olla… ah, junõu:).

Ja mis on temast nüüd saanud? Vastuse annab www.aaron-carter.com: At the matured age of fourteen, Aaron Carter still has all the innocence and excitement of a boy following a dream.

Matured age of fourteen… kas me tahame selliseid asju oma nooruspõlve iidolite kohta teada, küsin ma?

veel on aega lõigata ja mõõta

Kogu lõpetamisralli parim osa oli see, et pärast kõiki neid aastaid tuli Jane isa ja rehabiliteeris mind, teatades, et see EI olnud mina, kes esimeses klassis Janele pinaliga pähe lõi. (Seos lõpetamisega on ilmselge – issi tuli ju ka vaatama, kuidas laps magistriks saab.) Saite nüüd! Mul polnud sellist pinalitki mitte. On inimesi, kellele ei … Loe edasi “veel on aega lõigata ja mõõta”

Kogu lõpetamisralli parim osa oli see, et pärast kõiki neid aastaid tuli Jane isa ja rehabiliteeris mind, teatades, et see EI olnud mina, kes esimeses klassis Janele pinaliga pähe lõi. (Seos lõpetamisega on ilmselge – issi tuli ju ka vaatama, kuidas laps magistriks saab.) Saite nüüd! Mul polnud sellist pinalitki mitte.

On inimesi, kellele ei meeldi Eesti hümni laulda, sest “su üle Jumal valvaku”. Ma pole sellest kunagi suuremat aru saanud. Ise ma Jumala olemasolu ja olemuse suhtes seisukohta pole võtnud, aga las ta siis valvab pealegi, ega see halba ei saa teha? Mõistmine on saabunud viimase nädala jooksul Gaudeamuse kolmandat salmi lauldes. Suud ma just kinni ei pane, aga torge käib südamest läbi küll selle “vivat et respublica” koha peal:P

Ja kui nüüd kõik viimseni välja öelda, siis EMA aktus oli ikka eriti hale (no pliis! rektoril polnud ametirahagi kaelas! mis tal ei olegi seda või?), aga sellele eelnev kontsertosa täiesti super.

vivat membrum quodlibet vivant membra quaelibet

Ma üritasin meelde tuletada kõiki inimesi, kes sel kevadel mingit kooli või muud olulist eluetappi lõpetavad, aga nagunii kõik ei meenunud ja kõiki ma ei teagi. Igatahes Kristi ja Masa lõpetasid eile üheksanda klassi; Liis lõpetab gümnaasiumi; Preet (mu tänavune lemmiklõpetaja!), Aavo, Reigo, Gans, Mitt, Mihkel ja no kindlasti veel mingid olulised inimesed said TTÜst … Loe edasi “vivat membrum quodlibet vivant membra quaelibet”

Ma üritasin meelde tuletada kõiki inimesi, kes sel kevadel mingit kooli või muud olulist eluetappi lõpetavad, aga nagunii kõik ei meenunud ja kõiki ma ei teagi. Igatahes Kristi ja Masa lõpetasid eile üheksanda klassi; Liis lõpetab gümnaasiumi; Preet (mu tänavune lemmiklõpetaja!), Aavo, Reigo, Gans, Mitt, Mihkel ja no kindlasti veel mingid olulised inimesed said TTÜst bakalaureusekraadid mu enda silma all; Janele antakse nädalavahetusel magistrikraad EMAst ja Triinule EBSist; Helen, Redi ja Paula lõpetasid/lõpetavad CEUs magistri, Madli ja Hanna TÜs bakalaureuse. Sai nüüd kõik või unustasin ikka kellegi olulise ära või ajasin midagi segi?

Palju õnne kõigile, kel täna tähtpäev. Ma ei jaksa(nud) teile kõigile lilli tooma tulla ja no ausalt, seal on piir ka, kui mitu aktust võib üks inimene ühe kevade jooksul ära kannatada. Kui ma täna (no see täna, mis kalendri järgi eile oli) kolmandat korda kahe päeva sees TTÜ aulas “Gaudeamust” laulsin, hakkas mul rektorist täitsa kahju.

Tublid olete ikkagi:*

sa oled mu südame suvi ja põue palavaim püüd

Ahjaa. Filmi kõige helgem hetk oli see, kus rüütlibuss sõitis tagant sisse Londonis tänaval parkivale autole ja signalisatsioon hakkas karjuma. Ma ei suuda enam iial ühtegi töötava signaga autot tänaval sama pilguga vaadata kui enne:) Kaks aktust järjest kooriga sisustatud täna. See tähendab kaht hümni, kaht “Eesti lippu”, kaht “Gaudeamust” (sh teist salmi neli korda)… … Loe edasi “sa oled mu südame suvi ja põue palavaim püüd”

Ahjaa. Filmi kõige helgem hetk oli see, kus rüütlibuss sõitis tagant sisse Londonis tänaval parkivale autole ja signalisatsioon hakkas karjuma. Ma ei suuda enam iial ühtegi töötava signaga autot tänaval sama pilguga vaadata kui enne:)

Kaks aktust järjest kooriga sisustatud täna. See tähendab kaht hümni, kaht “Eesti lippu”, kaht “Gaudeamust” (sh teist salmi neli korda)… umbes sadat “elagut”. Ma pean selle tudengikooris laulmise üle veel korra tõsiselt järele mõtlema:P