Eilne Cinematic Orchestra meenutas mulle taas kord, et suurim oskus elus on õigel hetkel vait jääda. CO ei tabanud õiget hetke ära paraku.
Aga film mulle meeldis. Seal oli NII palju tramme! Nüüd ma saan aru, et tollal polnud Moskvas mingi probleem trammi alla jääda – isegi ilma Annuška ja päevalilleõli abita:)
Ma ei suuda Thomas Hardyt lugeda. Et miks peaks? Sest ma mõtlesin ükskord, et ma loen kogu The Big Read Top 100 läbi. Umbes pooli neid raamatuid olin ma selle mõtlemise hetkeks juba lugenud. Praegusel hetkel on ikka veel 39 tükki lugemata (ok, 38 ja pool, David Copperfieldi teist köidet ei ole käepärast, aga esimene … Loe edasi “minna on meil kaua ja kaugele veel”
Ma ei suuda Thomas Hardyt lugeda.
Et miks peaks? Sest ma mõtlesin ükskord, et ma loen kogu The Big Read Top 100 läbi. Umbes pooli neid raamatuid olin ma selle mõtlemise hetkeks juba lugenud. Praegusel hetkel on ikka veel 39 tükki lugemata (ok, 38 ja pool, David Copperfieldi teist köidet ei ole käepärast, aga esimene on läbi). Nende 39 hulgas on mõned lasteraamatud, mis on nii popid, et nad on poes otsas ja raamatukogus kogu aeg välja laenutatud; hulk selliseid raamatuid, mida Eestis üheski raamatukogus pole (enamusest neist polnud ma varem kuulnudki); ikka veel kõvasti Charles Dickensit ja Jane Austenit, kelle loomingu põhiosast ma olen end ometigi juba läbi närinud. Ja nii edasi.
Viimasel ajal pole lugemiseks enam jaksu. Eile õhtul enne magamajäämikst lugesin “Rumcajsi”. Mäletate, see lasteraamat kingsepast, kes hakkas röövliks? Millestki keerulisemast poleks mõte üle käinud.
Nii et Hardy ma viin raamatukokku tagasi. Paremaid aegu ja asjalikumaid lugejaid ootama.
Aga üldiselt tuleb The Big Readi kiita, sest nad on mind juhatanud suure hulga raamatute juurde, mida ma poleks muidu taibanudki lugeda. See oleks kurb olnud.
Kui ma teaks, et kedagi huvitab, siis ma teeks ükskord omaenda raamatute edetabeli. Sada parimat tähestiku järjekorras. “Rumcajs” oleks seal vist sees:)
Mulle tuleb tänaval tihti vastu üks mõnevõrra tuntud inimene, keda mina tunnen, aga kelle kohta ma ei ole kindel, kas tema mind tunneb või teab ainult nägupidi. Ta tervitab mind alati väga sõbralikult. See teeb mul tuju ja olemise heaks. Mitte sellepärast, et ta tuntud on, vaid sellepärast, et ta on meeldiv ja võluv ja … Loe edasi “life is a flower”
Mulle tuleb tänaval tihti vastu üks mõnevõrra tuntud inimene, keda mina tunnen, aga kelle kohta ma ei ole kindel, kas tema mind tunneb või teab ainult nägupidi. Ta tervitab mind alati väga sõbralikult. See teeb mul tuju ja olemise heaks. Mitte sellepärast, et ta tuntud on, vaid sellepärast, et ta on meeldiv ja võluv ja jätab alati mulje, nagu oleks ta just selleks kontorist välja tulnud, et mind kohata ja mulle naeratada.
Ma nägin unes, et ma käisin keskkoolis ja olin unustanud terve õppeaasta eesti keele tundides käia. Just! Millegipärast oli eesti keelt üks tund nädalas ja see oli neljapäeviti seitsmes tund, aga minul oli neljapäevasest päevast selline arusaam, et on kuus tundi ja et mul pole neist ühessegi asja. Seega ma olin aasta otsa kõik neljapäevad … Loe edasi “Ma nägin unes, et ma”
Ma nägin unes, et ma käisin keskkoolis ja olin unustanud terve õppeaasta eesti keele tundides käia. Just! Millegipärast oli eesti keelt üks tund nädalas ja see oli neljapäeviti seitsmes tund, aga minul oli neljapäevasest päevast selline arusaam, et on kuus tundi ja et mul pole neist ühessegi asja. Seega ma olin aasta otsa kõik neljapäevad endale vabaks võtnud ja avastasin umbes maikuu viimasel reedel, et oih, eesti keel. Ja mul oli kohutavalt kahju. Sest ma oleksin neis tundides väga hea meelega käinud.
Vat sellist elu elab mu alateadvus.
Viimasel ajal lähevad mul kogu aeg patareireklaamid ja energiajoogireklaamid segi. Tähendab, ma pean mingit reklaami energiajoogireklaamiks ja siis see osutub patareireklaamiks. Ilmselt tuleb see sellest, et energiajooke on kogu aeg reklaamitud nagu patareisid. Või ma ei teagi.
Viimasel ajal lähevad mul kogu aeg patareireklaamid ja energiajoogireklaamid segi. Tähendab, ma pean mingit reklaami energiajoogireklaamiks ja siis see osutub patareireklaamiks. Ilmselt tuleb see sellest, et energiajooke on kogu aeg reklaamitud nagu patareisid. Või ma ei teagi.
Oluline fakt minu tänasest päevast, mis kuupäeva järgi oli küll eilne päev – ma keetsin õunamoosi. Kolm purki. Rohkem lihtsalt ei olnud õunu puu all. Mingi ikaldus on ja mul on selle üle hea meel, sest vanaisa on pähe võtnud, et lindudele ei tohi midagi jätta ja kõik marjad ja asjad tuleb ära korjata. Täna … Loe edasi “Oluline fakt minu tänasest päevast,”
Oluline fakt minu tänasest päevast, mis kuupäeva järgi oli küll eilne päev – ma keetsin õunamoosi. Kolm purki. Rohkem lihtsalt ei olnud õunu puu all. Mingi ikaldus on ja mul on selle üle hea meel, sest vanaisa on pähe võtnud, et lindudele ei tohi midagi jätta ja kõik marjad ja asjad tuleb ära korjata. Täna ta leidis, et viimane aeg on kreeke korjata. Sain vihjest aru ja korjasin ära. Kõik kaksteist tükki. Seriously:)
Playlist on jõudnud “Coyote Ugly” filmi hittide juurde. I will survive ja need teised asjad. Vahel ma tahaks, et elu olekski nagu filmis.
Ma lugesin hommikul Postimehest, õigemini Arterist, üht asja, mis mind tigedaks tegi. See on mind päev otsa närinud, aga ma ei taha seda siia kirja panna. See ei muudaks midagi anyway. Loen Kristi ja Madikeni ja veel mingite nende sõbrannade elusid ja näen, et nüüd on nemad enda jaoks Reamonni Supergirli avastanud. Mina kuulasin seda… … Loe edasi “i’m a supergirl and supergirls don’t cry”
Ma lugesin hommikul Postimehest, õigemini Arterist, üht asja, mis mind tigedaks tegi. See on mind päev otsa närinud, aga ma ei taha seda siia kirja panna. See ei muudaks midagi anyway.
Loen Kristi ja Madikeni ja veel mingite nende sõbrannade elusid ja näen, et nüüd on nemad enda jaoks Reamonni Supergirli avastanud. Mina kuulasin seda… millal õieti? 2000 sügisel, ma arvan. See on vahva, kui keegi kaevab välja kolme aasta taguse hiti ja võtab seda tõsiselt. Tavaliselt tehakse seda ainult mingite kolmekümne aasta taguste hittidega.
Selle peale hakkasin ma endale praegu kokku panema playlisti oma 2000. aasta sügisest ja talvest. Sellest muusikast, mis siis oli. Ma kasutasin tol ajal Napsterit. Huvitavalt kombel tekitab selle programmi nimi minus suuremat nostalgiat kui kõik need laulud kokku:)
Playlist sai põnev. Alates Rickyst ja Enrique Iglesiasest, lõpetades 2001. aasta eurovisioonihittidega. Ja seal on Darude ja HIM ja Nylon Beat… ja siis The Ark ja Lisa Nilsson ja Patrik Isaksson. Ja väga palju Goran Bregovici, põhiliselt koos Kayaga ja poolakeelset. Hmm, ja mina arvasin, et mul on mainstream muusikamaitse:P
Appi, ja mul ei ole “Oops I did it again” mp3-e! Palun andke mulle. Sest Napsterit ei ole ju enam ja kust ma muidu saan:(
Mu Kehval Päeval ™ katkikukutud põlv on mädanema läinud ja valutab. See teeb mu olemise ületamatult kurvaks ja ma tahaks minna koju peadpidi teki alla ja seal vaikselt tihkuda.
Mu Kehval Päeval ™ katkikukutud põlv on mädanema läinud ja valutab. See teeb mu olemise ületamatult kurvaks ja ma tahaks minna koju peadpidi teki alla ja seal vaikselt tihkuda.
Sügis. Minust on kujunenud vastik vanamutt, selline kõige tüüpilisem. Ma ei kannata absoluutselt endast nooremaid inimesi! Eriti ei kannata ma seda, kuidas märkimisväärne hulk neist veedab oma sügisõhtuid bussipeatustes istudes. Ja ei ole mulle vaja meelde tuletada 15-aastast mind ja Elenit ja Kroonuaia bussipeatust:P Varsti hakkan ma kirjutama linnaosade ajalehtedesse tigedaid lugejakirju, kus ma nõuan … Loe edasi “les feuilles mortes se ramassent à la pelle”
Sügis.
Minust on kujunenud vastik vanamutt, selline kõige tüüpilisem. Ma ei kannata absoluutselt endast nooremaid inimesi!
Eriti ei kannata ma seda, kuidas märkimisväärne hulk neist veedab oma sügisõhtuid bussipeatustes istudes. Ja ei ole mulle vaja meelde tuletada 15-aastast mind ja Elenit ja Kroonuaia bussipeatust:P Varsti hakkan ma kirjutama linnaosade ajalehtedesse tigedaid lugejakirju, kus ma nõuan korralikele noortele vaba aja veetmise võimaluste loomist ja pätikampade tänavalt minemaajamist ja vangipanemist, vohh.
Kohati muutun ma iseendale ka talumatult ebameeldivaks.
Mind painavad viimasel ajal mõned muusika-alased küsimused. Põhiliselt see üks, mille üle kindlasti kõik inimesed on kunagi mõelnud – miks on klaveril valgeid klahve rohkem kui musti? Ma tean, et see ei ole niisama ilusasi (kuigi on ju ilus vaadata küll). Ma tean, et seal taga on mingi teooria. Ja see teooria kajastub kuidagi üldisemalt ka, mitte ainult klaverimängimise käigus. Aegajalt näiteks jooksen ma sellele teooriale suure mürtsuga otsa, kui ma noodist laulda üritan. Noh, mitte mürtsu, vaid ütleme siis et dissonantsiga…
Teine asi, mida ma väga teada tahan, on see, et kuidas ikkagi mängitakse parmupilli? Seda nippi ma tean, kuidas sealt hääle kätte saab. Hambad on mul ka terved:) Ja mingil määral oskan ma isegi helikõrgust muuta. Aga kuidas mängida parmupillil heliredelit? “Rongisõitu”? Bachi? Biitleid? Või ei olegi see võimalik ja tegu on lihtsalt rütmipilliga?
Ja siis veel see, et mis vahe on noodil ja astmel ja kuhu mahub selles teoorias mõiste “toon”? Ma kahtlustan, et sellel kõigel on musta-ja-valge-klahvi-majandusega ühtteist pistmist.
Ma olen lapsena isegi veidi solfedžot õppinud. Sellest ajast mäletan ma kahte asja: viiulivõtmete joonistamist (neid oli täis kogu mu noodivihiku esimene lehekülg) ja rütmidiktaate. Rütmiasjas olen ma siiamaani kõva käsi. Nii kaua, kui taktimõõt poole loo pealt ei muutu :P
Ja algklasside laulmistundidest on ikka veel meeles käemärgid. Teate, need, millega astmeid näidati. (See jo-le-mi-värk oli ju ikka astmed, mitte noodid? Appi!)
Kui siia veel lisada fakt, et “doe – a deer, a female deer”, siis vist ongi käesolevaga kogu minu muusikaalane teadmistepagas kokku võetud:P Kas keegi korraldab solfedžotunde täiskasvanutele? Ilma instrumendiõppeta, paluks. Isegi Hannes Tamjärv ei suutnud vanas eas enam klaverit mängima õppida…
whatever 