Mind painavad viimasel ajal mõned muusika-alased küsimused. Põhiliselt see üks, mille üle kindlasti kõik inimesed on kunagi mõelnud – miks on klaveril valgeid klahve rohkem kui musti? Ma tean, et see ei ole niisama ilusasi (kuigi on ju ilus vaadata küll). Ma tean, et seal taga on mingi teooria. Ja see teooria kajastub kuidagi üldisemalt ka, mitte ainult klaverimängimise käigus. Aegajalt näiteks jooksen ma sellele teooriale suure mürtsuga otsa, kui ma noodist laulda üritan. Noh, mitte mürtsu, vaid ütleme siis et dissonantsiga…
Teine asi, mida ma väga teada tahan, on see, et kuidas ikkagi mängitakse parmupilli? Seda nippi ma tean, kuidas sealt hääle kätte saab. Hambad on mul ka terved:) Ja mingil määral oskan ma isegi helikõrgust muuta. Aga kuidas mängida parmupillil heliredelit? “Rongisõitu”? Bachi? Biitleid? Või ei olegi see võimalik ja tegu on lihtsalt rütmipilliga?
Ja siis veel see, et mis vahe on noodil ja astmel ja kuhu mahub selles teoorias mõiste “toon”? Ma kahtlustan, et sellel kõigel on musta-ja-valge-klahvi-majandusega ühtteist pistmist.
Ma olen lapsena isegi veidi solfedžot õppinud. Sellest ajast mäletan ma kahte asja: viiulivõtmete joonistamist (neid oli täis kogu mu noodivihiku esimene lehekülg) ja rütmidiktaate. Rütmiasjas olen ma siiamaani kõva käsi. Nii kaua, kui taktimõõt poole loo pealt ei muutu :P
Ja algklasside laulmistundidest on ikka veel meeles käemärgid. Teate, need, millega astmeid näidati. (See jo-le-mi-värk oli ju ikka astmed, mitte noodid? Appi!)
Kui siia veel lisada fakt, et “doe – a deer, a female deer”, siis vist ongi käesolevaga kogu minu muusikaalane teadmistepagas kokku võetud:P Kas keegi korraldab solfedžotunde täiskasvanutele? Ilma instrumendiõppeta, paluks. Isegi Hannes Tamjärv ei suutnud vanas eas enam klaverit mängima õppida…
whatever 
Aste on helistiku osa. Ei saa olla lihtsalt aste: on helistiku 1. kuni 7. aste. Iga noot saab olla erinevates helistikes siis esimene kuni seitsmes aste. Seega on astme olemus suhteline.
Toon… On sellised mõisted nagu pooltoon (väike sekund), tervetoon, täistoongamma (et siis võime klaverilt mustad klahvid teehöövliga minema sõita. Või siis sebra ehitada).
Musti klahve on vähem näiteks euroopaliku muusikataju pärast, mis on diatooniline. Kui oleks ühepalju, siis oleks klaver tervetoongamma põhine: selliseid klavereid põhimõtteliselt on tehtud– ainult, et selgus, et osa klahvidest tuli värviliseks teha. Seega on mustade ja valgete klahvide suhe vist oluline ka klaviatuuril orienteerumiseks: millegi järgi tuleb ju alustada. Kui oleks poolteist meetrit ühtlast sebra, mis sa siis hing teed? Teed helihargiga “kling” ja hakkad uurima, mis sellega kokku sobib?
Ja siis veel see inimese ehitus. Üldjuhul ei saa pöialt mustale klahvile panna. Ja kaheksa sõrmega mängimiseks on klavessiin.
Aga parmupilli kohta võid küsida hoopis Ahti Bachblumilt, kes on multiinstrumentalist: 055 583 809. Ja ma arvan, et ta võib ka solfedotunde täiskasvanutele anda. Ainult, et ta on Rakvere teatris rakkes :(