kitty

once upon a different life we rode our bikes into the sky

ma vahel teen mingeid asju lihtsalt sellepärast, et pole kunagi varem teinud ja usun sellesse, et üks kord elus tuleks ikka kõike proovida. võiks arvata, et selline lähenemine toob kaasa igasuguseid seikluslikke olukordi, aga tegelikult piirdub asi tavaliselt kas vaikse vaimustuse või vaikse hämminguga, midagi metsikut pole päris ammu juhtunud.

viimasel ajal näiteks olen end lõbustanud nišiajakirjade ostmise ja lugemisega. inglise keeles lihtsalt ilmub nii kohutavalt palju ajakirju, et ka siis, kui arvata välja naisteajakirjad (mida ma püüan mitte lugeda, sest ma arvan, et nad mürgitavad mu elu) ja jooksuajakirjad (mida ma loen nagunii), on bensu- või lennujaama poes ikka veel umbes kaheksa riiuli jagu avastamisrõõmu ootamas.

katse 1: mägimatkahuviliste ajakiri

the UK's best-selling hillwalking magazine — the UK’s best-selling hillwalking magazine

selle ostsin Eustoni jaamast teel Snowdoniasse, sest tundus sobilik, ja selleks ajaks, kui ma Snowdoni jalamile jõudsin, olin juba kindel, et pean sinna otsa ronima. ja siis kõigi teiste mägede otsa ka. (Snowdoni otsa sõitsin seekord siiski rongiga, aga ronin kohe, kui paar päeva vaba aega tekib selle jaoks!)

lugesin Traili kaanest kaaneni läbi ja minu lemmikkangelaseks sai kohe alguses Tom – kaasautoreid on sel ajakirjal ohtralt, aga ilmselgelt leidub ainult üks fotograaf, kes on valmis nendega kõik matkad kaasa tegema, et pilte ka juures oleks. kõik artiklid on kirjutatud parimas briti self-deprecationi vaimus, nii et igas loos on autor käpuli maas ja palub eutanaasiat, sellel kui Tom elegantselt kaljunukilt -nukile hüpleb, käputajast pilte klõpsib ja tee kõrvalt mustikaid jõuab noppida. pole enam kahtlust, kes on impeeriumi parim hillwalker, eks.

lisaks lugesin siit väga valgustuslikku artiklit, mis kinnitas, et mul on õigus olnud eluaeg lehma karta. lehm on UK ohtlikkuselt teine loom! kõige rohkem inimesi aastas tapavad hobused, aga nemad tapavad põhiliselt ratsutajaid, tavaline möödakäija pole ohus. lehm ent ründab just nimelt rahulikku matkajat. ma olen seda teile KOGU AEG rääkinud!

seda ajakirja olen valmis teinekordki lugema. 10/10

katse 2: kanalipaadihuviliste ajakiri

selle hankisin tegelikult paadisadamast, kui olime just nädalase kanalipaadireisi lõpetanud – tundsin end täitsa piisavalt eksperdina. taas kord kannatas kaanest kaaneni läbi lugeda (okei, paadimootorite tuunimise täpsematest detailidest libisesin diagonaalis üle), aga ma olen ka muidugi veidi friik. kõige toredamad lood olid jälle minavormis kirjutatud reportaažid sellest, kui halvasti kõik paadisõidul võib minna ja kui tore see hobi sellest hoolimata on. selle ajakirja ostan järgmine kord uuesti umbes siis, kui järgmine kord kanalipaadiga sõitma lähen (mida ma kindlasti kavatsen teha, aga võimalik, et mitte enne aastat 2040 või nii). 7/10

katse 3: shoppinguhuviliste ajakiri

ouch. selle ostsin puhtalt kaanestaari pärast – mu girl-crush Emma Watsoni suhtes sai alguse aastal 2004 ja ei paista veel niipea üle minevat.

ma olen mingit Vogue’i-sarnast ajakirja enne ka kunagi lugenud, nii et see ei pidanuks tulema üllatusena, aga siiski:

sisukord asub lehekülgedel 55 ja 68;
leheküljel 81 on juhtkiri, mis lubab, et ajakiri algab leheküljelt 149;
ka lehekülgedel 96 ja 98 leidub vihjeid selle kohta, mida sellest ajakirjast leida võib, kui see kord algab;
lehekülgedelt 108 ja 110 saame teada, millest kirjutab ajakirja veebileht;
(lehekülgede 108 ja 110 vahel on 12-leheküljeline nutikellareklaam. does not compute, aga mida mina ka tean.)
lehekülgedel 120 ja 132 on impressum;
leheküljel 149 hakatakse tõepoolest rääkima sellest, mida ostma peaks;
leheküljel 168 on esimene asi, mis näeb välja nagu artikkel. lähemal uurimisel osutub see reportaažiks sellest, kuidas üks proua endale sukkpükse jalga pani. kahjuks puuduvad nii self-deprecation kui sümpaatsed kõrvaltegelased;
protip: 10 den paksusega sukkpükse tuleb hoida sügavkülmas, siis nad ei lähe katki;
nüüd ma jätan mõnisada lehekülge vahele;
intervjuu Emmaga on lehekülgedel 342 kuni 346. ta on endiselt vaimustav. ja pildid on väga ilusad.

teate, ma saan aru küll, et ma olen selle ajakirja eest maksnud, aga… ma ei jaksa siit edasi ja jätan ta pooleli. ma saan aru küll, et kohe ongi läbi ja tuleb see osa, kust saab teada, kus kõiki eelmisel 400 leheküljel näidatud asju osta saab, aga ikkagi ei jaksa. 1/10

nüüd ma mõnda aega hoian nišiajakirjadest eemale jälle.

taevas tee meile selgeks aga taevas ei tee

Jooksublogi, vol 16: müüa vähekasutatud pulsikell!

Executive summary: kuigi Polar Flow ei ole tõesti Garmin Connectist oluliselt halvem (on umbes sama halb), siis Polari kell on Garmini kellast – isegi mu aastatevanusest mudelist – halvem.

GPS signaali leidmine võtab minuteid. Veedan neid minuteid iga kord täpselt sama koha peal, kodumaja ees, aga ta ei suuda kuidagi meelde jätta, et just nimelt seal ma alati olengi.
Helisignaalid (intervalltrennide puhuks jne) on kõige valjema settingu peal ikkagi kuuldamatult vaiksed. Mingit alternatiivi vibratsiooni vms näol ka ei pakuta.
Suures osas ei ole võimalik konfida seda, mida ja millal kella ekraan trenni ajal näitab – nt intervalli lõpus näitab ta seda, kuidas intervall läks, mitte seda, mida nüüd edasi teha tuleks. Lõpuks muidugi jõuab ka juhisteni, aga selleks ajaks on pool järgmisest lõigust juba läbi.
Intervalltrennide progemine ei ole võimatu, aga on oluliselt ebamugavam kui Garmini softiga. Preview funktsionaalsus on täiesti pekkis ja näitab iga lõigu pikkuseks 20 minutit. Kasutusjuhend väidab, et trenni kellaaeg ei ole kohustuslik parameeter, aga tegelikult ilma selleta salvestada ei lasta. Ja no veel on seal jamasid. Okei, nii võtta, siis Polar Flow ikkagi ON Garmin Connectist halvem :S
no ja ta tõesti on suure osa ajast maas või on temaga mingi muu jama. Sünkimine õnnestub 4 juhul 5st ainult iPadi äpi abil. (Loomulikult ei ole Windows Phone’i jaoks äppi olemas.)

Ja ma isegi ei viitsi närida nende funktsioonide kallal, millest mul ükskõik on (activity monitor, mis loeb jalgrattasõidu paigalistumise alla? mis krdi asi on running index? kui mina oma indeksiga 46 olen “elite”, siis mis tulemuse saavad sportlased? samal ajal fitness test funktsioon väidab mu olevat “moderate” tasemel ja soovitab rohkem trenni teha, samal ajal igal trennipäeval on mul täidetud üle 200% soovituslikust aktiivsusnormist, mis omakorda on seadistatud kõrgeimale võimalikule tasemele… whatever. ahjaa, kogu selle kursiiviseguse sasipuntra üldnimetus on smart coaching.)

Aga kui kellelgi on vaja ilusat valget pulsikella/activity monitori, siis mul on üks üle. Lihtsalt oma elu ja/või trennide salvestamiseks sobib ta täitsa kenasti. Pulsivöö töötab väga hästi ja kui GPS signaal korra leitud on, siis träkib minu meelest üsna täpselt. Ja, ee, kellarihm on väga mõnusast materjalist!

but we’re dancing with the demons in our minds

Jooksublogi, vol 14: @#$%& Garmin!

Ligi kolm aastat tagasi kinkisin endale sünnipäevaks Garmin Forerunner 410 pulsikella, mis on end kogu selle aja laitmatult ülal pidanud. Mul tõesõna ei ole mitte ühtegi etteheidet tema istuvusele, kasutusmugavusele, funktsionaalsusele, usaldusväärsusele, you name it. Patarei võiks veidi aeglasemalt tühjeneda, aga kuni mul on meeles kell enne trenni täis laadida, seni ma teda surnuks joosta ei jõua, st maratoniks treenimise pikad jooksud peab ta vastu ja rohkem mul ju vaja ei ole.

Kahjuks ei ole mul ühtegi head sõna öelda Garmini arendatud tarkvara kohta. Tore küll, et kell kõik mu trenniandmed probleemideta salvestab, aga mis sellest kasu, kui neid sealt kellast siis kätte ei saa? Aegajalt on mul tunne, et nende kolme aasta jooksul olen ma igasuguse sünkroniseerimissofti peale- ja mahainstallimise peale kulutanud rohkem aega kui jooksmise. Sel nädalavahetusel näiteks jooksin natuke alla 29 minuti (5 km aja peale ja ei, ei jaksa kiiremini, tänan küsimast:S), aga Garmin Connecti, Garmin Expressi, ANT+ Agenti ja nende erinevate kombinatsioonide seltsis veetsin umbes 4 tundi. Ma tõesti ei mäleta, kas ükski töölesaadud lahendus on kunagi ka üle kahe kuu järjest töötanud, minu meelest ei ole. @#$%&! (aa, ja see 5k jooks istub ikka veel kellas ja ma ei saanudki teda sealt välja)

(Et miks mul üldse on vaja neid andmeid – noh, kunagi ei tea, millal sotsiaalmeedias praalimiseks tarvis läheb, aga põhiliselt siiski tahab neid näha mu treener, kellega meil on pigem nagu kaugsuhe.)

Kogenud rööprähklejana suutsin nende 4 tunni jooksul välja selgitada hämmastava tõe: paremat alternatiivi ei pruugigi olemas olla. Ma ausalt arvasin, et ma lihtsalt kuulutan Garminile boikoti ja lähen ostan endale ükskõik millise teise tootja sama funktsionaalsusega kella, aga… napilt pole olemas. Ja enda meelest mul ei ole üldse palju vaja:

GPS (et kiirusi ja distantse mõõta)
pulsimõõtmine (sobib nii pulsivöö kui randmelt mõõtmine, peaasi, et täpne oleks)
võimalus trenniandmed hiljem kellast .gpx või .tcx formaadis kätte saada, et üles laadida, kuhu vaja (otsesünkroniseerimine mind huvitavate platvormidega on boonus, aga ma saaks ilma ka hakkama)
võimalus kas kellas otse luua või sinna importida keerukamaid trenniplaane (intervallid ettenähtud tempo või pulsitsooniga)
et ei peaks enam mitte kunagi kokku puutuma mitte ühegi Garmini poolt loodud tarkvarakomponendiga

Ongi nagu kõik. Aga guess what – sellise spetsifikatsiooni juures on mul valida täpselt ÜHE tootja, ee, kahe mudeli vahel. Ja nende kohta öeldakse foorumites ka, et muidu päris tore kell, aga… toetav tarkvara on kehvavõitu ja intervalltrennide koostamine on keeruline ja pole piisavalt paindlik:S

Nii vihane olin küll, et tellisin endale uue kella ikkagi ära. Polar Flow EI SAA olla Garmin Connectist halvem, see pole lihtsalt võimalik.

Kui suureks saan, teen sellise startupi, mis teeb normaalset tarkvara.

#95 Astelhernes

“It all comes, I suppose,” he decided, as he said good-bye to the last branch, spun round three times, and flew gracefully into a gorse-bush, “it all comes of liking honey so much. Oh, help!”

He crawled out of the gorse-bush, brushed the prickles from his nose, and began to think again. And the first person he thought of was Christopher Robin.

(A. A. Milne, Winnie-the-Pooh)

“Eks see kõik tuleb ikka sellest, kui…” arutas ta, kui ta viimase oksaga hüvasti jättis, kolm kaelamurdvat kukerpalli tegi ja otsejoones ühte all kasvavasse astelpõõsasse lendas, “see kõik tuleb ikka sellest, kui nii väga mett armastada. Oi, appi!”

Ta ronis põõsast välja, pühkis okkad ninalt ning hakkas taas mõtteid heietama ja esimene olevus, kes talle pähe tuli, oli Christopher Robin.

(Alan Alexander Milne. Karupoeg Puhh. – Tallinn: Eesti Raamat, 1968)

Meile tuntud tõlkes kukkus Puhh astelpõõsasse, aga tegelikult on gorse’i eestikeelne vaste hoopis astelhernes ja seda sõna tasub teada, sest astelhernes on üks imeliselt ilus põõsas. Hakkasin teile temast pilte otsima ja selgub, et igal oma Inglismaa-kevadel olen astelhernega juhtunud kohtuma maa eri servas…

Mai 2013, Cornwall, Eden Project:

Mai 2014, Yorkshire:

Mai 2015, New Forest:

taustal on hobune, sest New Forestis on iga asja taustal hobune…

... või teised astelherned — … või teised astelherned

okkaid (astlaid) näete? — vot sellepärast astel-! (vt ka Puhhi kurb kogemus)

Saja Aakri Mets:

Aa, ja astelpõõsas? See on samuti väga okkaline ja tuntud ka iileksi nime all.

#94 Tindikala

Meie sellenädalane kala: seepia ehk tindikala ehk cuttlefish ehk cuddlefish (nii kutsus teda minu meelest see austraalia proua, kes Youtube’is ta puhastamist õpetas, ja no on ju… cuddly?). Sõpradele dr Zoidberg:)

Pole ta muidugi mingi kala, peajalgne on. Elab siinsamas La Manche’i väinas, tuleb välja, ja on tavaliselt kõik mandrieurooplaste söögilauale viidud, aga eurokriisi tingimustes jääb brittidele ka üle ja nii ta meieni jõudis.

Kalapuhastamine mul muidu väga hästi välja ei tule, aga dr Zoidbergiga sain austraaliaproua toel täitsa kenasti hakkama. Retsepti andis Soleshare kaasa, aga kui keegi tahab järele teha, siis ärge soola küll pange, kalakastmest piisab!

cuttlefish+chilli+lime+garlic — ja mis 8 minutit? hea, kui 2 välja kannatas!

#93 Aedniku aasta, vol 4

Tuleb välja, et meelespead on väga tujukad modellid, eriti grupiviisiliselt. Seega on nad taandatud tasutaesinejateks, aga esiplaanil on PÄRIS nartsiss. Niisugune, nagu nartsissid vanasti olid ja nagu nartsissid olema peavad. Lõhnav. Ja ma ise kasvatasin selle!

Lisaks õnnestus mul elutoa aknakastis ületalve elus hoida üks fuksia, mis jõudis õitsemise lõpetada enne, kui ma teda pildistama jõudsin. Lohutuseks näitan piparmünti, mis on köögi aknakasti üle võtnud ja ilmselt hõõrub rahulolevalt käsi, et tal on õnnestunud mind ületalve elus hoida. Vaadake, milline ennasttäis parasiit:

raudselt piilub mind aknast ja plaanib varsti nahka pista.

maailm meid saadab aga koju ta ei too

Jooksublogi, vol 13: selgub, et hoopis mina olen liivimaa parim ratsutaja!

Juhtus nii, et mu füsioterapeut (jaa, ma olen nii tähtis, et mul on treener JA füsioterapeut!) lasi mul lindil joosta, filmis seda, vaatas pärast aegluubis ja joonistas pildile mõned punased sirged juurde.

Ootasin, et sellele järgneb põrmustav kriitika ja pean jälle otsast peale uuesti jooksma õppima… selgus aga, et kui välja arvata see nurk, mille all mu jalalaba maad tabab (veidi väljapoole viltu. mis selgitab kenasti ära selle vigastuse, mille tõttu ma seda füsiot palgal pean, ja millega tuleb nüüd kahtlemata tegelema hakata), siis… wait for it… on mu jooksutehnika ideaalilähedane! Sammupikkus ja -tihedus täpselt optimaalne, sääred maapinna suhtes õige nurga all, jalad keha suhtes õiges kohas, puusad-põlved otse ja ma ei mäletagi, mis seal veel oli. Pilt kõlbavat lausa õpikusse panna!

See tagasiside teeb mulle suurt rõõmu, sest olen kord juba selline inimene, kelle meelest tuleb asju teha õigesti ja korralikult. Kui nad seejuures ei saa tehtud väga kiiresti… mis seal ikka. (Seda füsioterapeut ei väitnud, et õigestijooksmine kiirust juurde annaks. Lihtsalt tema seisukohalt vaadates on parem jooksja see, kes end vähem lõhub.)

Jaa, ma tean, et jooksmine käib üldiselt pigem aja kui ilu peale. Aga kas ma tohin palun veel kord meelde tuletada, et meil ongi siin protsessiga praalimise rubriik? Tulemuste kohta minge lugege kuskilt spordiblogist.

the creature that i always meant to be

Jooksublogi vol 12: life. be fit for it.*

Pole teada, kas nädalane lumelauareis kohe trennihooaja alguses mind paremaks jooksjaks teeb, aga tuleb välja, et paar aastat jooksutrenni on teinud mind way paremaks lumelauduriks, kui ma viimati olin (ja millal see “viimati” üldse oli? Kolm talve tagasi? Neli?) Igatahes esimest korda elus ei teinud ühelegi mu päevale nõlval lõppu väsimus ega jalalihaste ülesütlemine; sõitsin kiiremini ja kindlamalt kui kunagi varem ja oleks hirmsasti tahtnud sõita ka kauem, aga tõstukid pandi igal õhtul kell pool viis seisma.

Nii et vist oleme saanud vastuse küsimusele, milleks seda maratonitrenni vaja on. Selleks, et tõeliselt mõnusaid asju saaks pärast teha lõputult!

lumelauduri horisont ongi suure osa ajast viltu

* – see on ühe briti spordiklubi moto. võibolla võtan endale.

#92 Aedniku aasta, vol 3

Sellised lilled olin suutnud kevade esimeseks päevaks valmis kasvatada:

(Kassi ei kasvatanud mina. Kass käib meil külas siis ja nii pikalt, kui ise tahab. Ei hulla, ei puutu kedagi, parandab priimust… tähendab, ei soovi süüa, ei tee pahandusi, nurrub kõrvukulustavalt, nõuab pai ja keerab seejärel mõneks tunniks me voodisse või diivanile magama. Loeme sellest kõigest välja hoiatuse, et kass on iidsest ajast puutumatu loom, ja püüame suhtuda vastava respektiga.)

Kõik puhkenud ja puhkemata nartsissid ja hüatsindid võtan omaks – panin jah sibulad maha – aga kust need meelespea- ja kannikeselaadsed asjad tulid, pole kindel. Ehk oli loodusel mu jaoks mingi buy-one-get-one-for-free pakkumine varuks.

#91 Päikesevarjutus

Kahe ja poole aasta jooksul on mul õnnestunud kuulsat Londoni udu näha kolmel korral. Esimene kord oli umbes kuu aega pärast siiakolimist, teine kord mõned kuud hiljem (elevusttekitaval moel lendas tookord all-linnas helikopter kraanale otsa ja paanika oli suur) ja kolmas kord täna, kui oleks olnud võimalus vaadelda 85% päikesevarjutust.

Arvake, kas karastunud britt laseb end segada sellest, et mingit päikest ei ole näha? Ei sugugi! Varjutuse tipphetkel külmetas kontori ees tänaval sadu inimesi, kes olid loobunud taevassevaatamisest ja päikese suuna kindlakstegemise üritamisest, aga sisse tagasi ka ei läinud. Kui on päiksevarjutus, siis me oleme õues ja… naudime varjutust!

Vt ka: britid rannas (allikas: üks tore fotonäitus, mida eelmisel kevadel vaatamas käisin)

Foto: Tony Ray-Jones, (c) National Media Museum

E	T	K	N	R	L	P
						1
2	3	4	5	6	7	8
9	10	11	12	13	14	15
16	17	18	19	20	21	22
23	24	25	26	27	28	29
30	31