Autor: kitty

oh, ja ma leidsin Ott Arderi luuletuste vahelt oma vesikakogu riismed! Mäletate vesikaid? Tegelikult tuleb neid vist kleepemärkideks kutsuda, igatahes palliga jänese tagaküljel on säilinud õpetus, mis ütleb:

KLEEPEMÄRKIDE ÜLEKANDMISE ÕPETUS
Kleepemärgid tuleb asetada vette ja hoida seal paberi täieliku märgumiseni.

no ja nii edasi, järgmised read on juba otstest puudulikud, mul on see jänes enamvähem kontuuri mööda välja lõigatud.

Tartu hakkas minuga lõpuks ometi armsasti käituma.

Sorteerisin vendade juures vanu lasteraamatuid, eesmärgiga leida paar konkreetset ja need pihta panna. Kõiki, mida otsisin, ei olnud – ilmselt on osa veel kuhugi eriti salakavalalt ära peidetud – aga see-eest oli tohutu hulk selliseid, mida ei osanud otsida, aga mille ma ikkagi pihta panen. Kõige etemad (“Neitsi Maarja neli päeva”, “On üks ninasarvik Otto”) on ilma kaanteta, mis on üsna loomulik. Paar tükki (kui ma õigesti mäletan, võiks need olla “Näärivana” ja “Tolle talve leib”) suisa ilma tiitelleheta (sellepärast ei saagi olla kindel, mis nad täpselt olid. Esimene räägib igatahes lahutusest keskmises eesti paneelmajaperes ja teine Leningradi blokaadist. Mõlemad väga ššefid lasteraamatud.) ja “Lehmaga mere ääres” on sootuks ära lagunenud (aga kõik leheküljed on igatahes alles, ma kontrollisin).

Istusime tundide kaupa Marisega Maailmas ja rääkisime… kõigest võimalikust. Igatahes kui mul elus muuga ei ole vedanud, siis pinginaabritega kindlasti on.

Öösel pidin minema magama, aga läksin hoopis jalutama, Toomele ja jõe äärde ja muudesse ebaoriginaalsetesse kohtadesse. Ei mõelnud liiga palju, ei meenutanud liiga palju, olin niisama, tuul tegi huvitavaid hääli. Ronisin Riigikohtu juures üle mingi aia. Mis nad siis on pannud aia sinna, kus kunagi pole aeda olnud. See jäi ette.

Varemete juures tuli järsku meelde, et mul on täiesti meelest läinud, millal ja kus ja kelle juuresolekul ma andsin oma gaiditõotuse. See-eest on sõna-sõnalt meeles, mida ma tõotasin (see, et ikka tõotasin, on üsna kindel, sest ma olin teise järgu gaid ja sain isegi hoolsusmärgi ja seda kõike juba niisama ei antud, üht-teist pidi ise ka tegema). Küünilise audiitorina hindaksin täna oma tollased lubadused üsna sisututeks – täiesti mittemõõdetavad eesmärgid sai püstitatud. Õnneks mu küünilise-audiitori-töönädal sai väga mitu tundi ja Bacardi Breezerit tagasi läbi:P

Ja üldiselt ma olen täna mõelnud, et ma võiks Tartus tarkvaraarendajana töötada küll.

Schluss ütleb oma fotobloogiga ära suure osa sellest, mida mina juba vähemalt aasta aega olen tahtnud öelda, ei, meeleheites karjuda. Ainult et Schluss teeb seda märksa elegantsemal viisil, kui mina oleksin suutnud. Sest mina oleksin karjuma hakanud:P

Tartu ei täida kuidagi mu ootusi. Kuigi ma päris täpselt ei tea ise ka, mis ootused mul olid. Võibolla ei olnudki, siis pole eriti Tartu süü. Ja võibolla läheb paremaks nädalavahetusel, kui saab valgel ajal ka väljas olla.

Soovitage mingit head spordiklubi siin, kus saaks teha mingit muud trenni kui ujumine.

Vahepeal ma lugesin vanu messengerilogisid ja olin sunnitud nentima, et ma käitun inimestega aegajalt masendavalt halvasti. Ja ülejäänud aja ka ainult vaevu talutavalt. See on väga kurb, aga veidike ajan ma selle messengeri kui niisuguse süüks ja veidike on meeste süü. Ma suudan kogu aeg kõigi meestuttavatega messengeris raginal tülli minna. Naistega ei lähe ja IRL ka nii palju ei lähe.

Messengeri jaoks võiks mingi hea eestikeelne sõna ka muidugi olla.

Homme sõidan Tartusse ja olen seal nädala lõpuni ja see kõik on väga elevusttekitav, sest ma ei mäleta üldse, millal ma viimati kuus päeva järjest Tartus sain olla. Millalgi gümnaasiumilõpusuvel, ma kahtlustan.

Sarjast “elu pisikesed rõõmud” – konverentsikeskuses peetaval seminaril hiilida ettekande igava osa ajal välja, et näpata kõrvalsaalis suuremat seminari pidava glamuursema firma kohvilaualt maitsvamaid (tõenäoliselt ka kallimaid) küpsiseid.

Tegelikult oli mul täna hommikust saadik tahtmine tegelda millegi piisavalt rutiinse, täiesti ebaolulise, aga siiski kergelt väljakutsuvaga. Mingi koolitöö oleks hästi sobinud – deterministliku automaadi koostamine, avaldiste lihtsustamine, füüsika tekstülesannete lahendamine näiteks. Midagi, millel poleks reaalse eluga mingit seost, kus oleks kindel piiratud hulk oma reegleid ja ainus nipp oleks ära tunda, millise koha peal millist reeglit kasutada.

Aga tundub, et pärast teist kursust ülikoolis ei ole enam võimalik millegi sellisega oma päevi mööda saata. Mitte kunagi.

Pealegi avastasin ma, et ei mäleta enam peast ruutvõrrandi lahendivalemit. Ei taandamata ruutvõrrandi ega ka taandatud (okei, selle viimase oma pole ma ausalt öeldes kunagi teadnud ka, sest milleks kaht õppida, taandamata võrrandi oma on universaalne ju?). Mitte et vaja oleks olnud viimase viie aasta jooksul, aga kurb ikkagi.

Nüüd ma lähen vaatan oma nägemata filmide top5 kõige esimest filmi telekast ja ei mingit mölisemist selle kallal, eks. Oi, siis mul jääbki ju ainult kolm filmi veel vaadata. Lahe on endale saavutatavaid eesmärke seada ikka:)

Eile mõtlesin ma esimest korda elus, et ma vist ikkagi tahaksin ükskord USAs ka ära käia. Ja täna ma vaatan, et ameeriklased on kirjutanud ja küsinud, et ega mul ei oleks lähemal ajal aega läbi astuda. Päris lahe neist:P

Tänase päeva üllatus on minu jaoks see, et leidub ikkagi inimesi, kes ei kanna helkurit sellepärast, et see ei sobivat mantli juurde. Ma mõtlen, neid leidub siin, Eestis, Tallinnas, novembris.

Varsti saavad otsa, ma arvan.

Just for the record, ma ei jõudnud hommikuks tööle. Aga ma jõudsin igatahes enne tööpäeva lõppu. Umbes kümme minutit:P

Just for the record, suuremas osas Soomest tuli nädalavahetusel lumi maha… ja just for the record, ma TAHTSIN reedel rehvid ära vahetada, aga Jazz suutis mu broneeringu kuhugi ära kaotada ja nüüd ma siin mõtisklen selle üle, kas ma saaksin neilt välja nõuda mingi (kasvõi sümboolse kahjutasu), sest minu meelest oli see nende süü, et ma suverehvide, libeda tee ja teepiirde koosmõjul jälle autol stange ripakile sain.

Või võibolla sellele autole lihtsalt meeldib nii.

Finantsiliselt olen ma oma Rootsis peol-käimisega niisiis miinuses, hoolimata õilmitsenud alkoholiärist. Emotsionaalselt siiski tugevalt plussis:)

ja ma olengi Rootsis halloweenipeol, see on natuke nagu oleks loomaaias ja natuke nagu osaluseksperiment. Siin on mingid inimesed, kes elavad täitsa rahulikult oma elu, joovad eesti viina (arvake, kes ostis eile Prismast 13 liitrit viina nagu mingi vodkaturist?) ja räägivad oma keeles. Ma olen igasugustel pidudel varem olnud, aga sellisel ei ole, kus räägitaks mitteinglise keelt, millest ma samas aru saan. Hoopis teistmoodi on kui tavalised rahvusvahelised peod, kus igaüks üritab viisakas olla ja rääkida nii, et kõik kindlasti aru saaksid – ehk siis inglise keeles. Ja ka hoopsi teistmoodi kui peod, kus suhtlemiseks valitakse mingi keel, mida ma jälgida ei suuda – näiteks serbia.

ja siin mängib Manowar, mida ma ei ole kuulnud ca 10 aastat… ja mul on ägedad ämblikupildiga sukkpüksid ja seetõttu ka seelik seljas, mida pole ka teab kui kaua olnud. Mulle meeldib.

Ainult seda ma ei tea, mis pagana nipiga ma esmaspäeva hommikuks tööle jõuan.