see keel, mis on suus, on kõmri keeles tafod. see keel, mida räägitakse, on iaith. (nagu ka inglise keeles, võib esimest vahel kasutada teise tähenduses, aga mitte vastupidi).
päeva sõna (kes mäletas, et mul oli selle jaoks siin blogis isegi eraldi kategooria olemas? mitte.) on aga…. tafodiaith – murre, dialekt. Keelkeel!
K küsis, mida ma siis nüüd keeleõppeks kasutan, kui ma Duolingot enam ei kasuta. kuna mul on vähemalt kolm väga palju tähtsamat asja hetkel teha, siis kavatsen sel teemal peatuda kohe pikemalt :P
esiteks ma muidugi püüan kõmri keeles lugeda, sest see tundub nii loogiline asi, mida teha. ainult et see on tegelikult üks raskemaid asju, mida teha:( ükspäev mõtlesin, et huvitav, kas umbes nii tunnevad end düsleksikud – iseenesest kõik tähed on tuttavad ja neist moodustuvad enamvähem arusaadavad sõnad ja pikema mõtlemise peale tuleb sõnadest kokku ka lause, ainult et selle aja jooksul, mis see protsess võtab, on eelmine lause juba meelest läinud ja mõttega teksti juures püsida lihtsalt… ei jaksa.
selleks, et asi natukenegi libedamalt läheks, püüan ära kasutada igasugused spetsiaalselt keeleõppijatele mõeldud materjalid. näiteks tellisin endale ajakirja Lingo Newydd, kus on lausa värvikoodidega tähistatud, milline artikkel mis keeletasemele sobib. see ilmub kuus korda aastas ja kaks kuud tundub olevat enamvähem paras aeg, et end sellest läbi närida – jõulunumbri lõpetasin täpselt valentinipäeval, kusjuures ma enda meelest iga päev ikka natuke lugesin. ei ole mingi paks ajakiri, 18 lehekülge… aga ei ole kahjuks ka väga huvitav:S aa, aga igas numbris on ristsõna ja selle lahendamine edeneb mul ootamatult hästi. kui vähegi on meeles ch, rh, th, dd ja ll ikka kenasti ühte ruutu mahutada :)
üks raamatusari on ka olemas, kuhu kirjutataksegi raamatuid niiviisi ja selleks, et nad keelekursuse tasemetega sobiksid. õhukesed raamatud, suht lihtne tekst, osa keerulisemaid sõnu kohe lehekülje allservas tõlkega koos ära toodud. kahjuks jällegi see, et nad peavad olema lihtsad lugeda, teeb nad üsna… igavateks. isegi Huw ütleb, et need ei ole suuremad asjad raamatud. kõige rohkem kiidavad need, kes on lugenud, Blodwen Jonesi päevikute triloogiat, aga ma lugesin esimese osa läbi ja kuigi keeleliselt oli ta mulle täitsa paras, siis õudne, kus mind ärritas see 21. sajandi Bridget. lihtsalt nagu… inimesena.
aga pärisraamatud, mida ka vahel olen proovinud lugeda, edenevad mu käes nii masendavalt aeglaselt, et lõpuks ma ikkagi ei viitsi. kõige suurem edu vast on mind saatnud ühe 5-8-aastastele lastele mõeldud sarjaga, kus on palju ilusaid pilte algaja lugeja toetamiseks ja samas pole lood ka päris triviaalsed. kui ma suureks saan ja mõne kirjastaja nõusse räägin, tõlgin need raamatud vb kunagi eesti keelde.
autos kuulan raadiot. valida on täpselt ühe kõmrikeelse raadiokanali vahel: BBC Radio Cymru. (tegelikult on olemas ka BBC Cymru 2, aga see on ainult digilevis ja meie pere autoraadiod sellise tehnikaimega toime ei tule.) ei saa nüüd öelda, et ma suurema osa ajast päriselt aru saaksin, mida raadios räägitakse, aga eks ma uudistest ikka püüan sõnu ja fraase kinni ja kõmrikeelsest muusikast saab ka mingi ülevaate. ainus jama, et pühapäeviti, kui mõne pikema sõidu kõrvale saaks kohe mõnuga kuulata, edastab see jaam põhiliselt kristlikku sisu. ja Põhja-Walesi mägedes ta minu meelest eriti hästi ei levi ka.
Radio Cymrul on üks õppijatele suunatud podcast, kus tehakse kord kuus lihtsas keeles kokkuvõte kuu jooksul eetris olnud huvitavamatest teemadest ja saadetest; ja aegajalt teevad nad intervjuusid keeleõppijatega. ja ükspäev just avastasin uue kõmrikeelse podcasti, mis on raamatuteemaline, nii et eks ma hakkan seda ka kuulama, vast on huvitav. või noh, kindlasti on huvitav, aga vast ma saan aru ka natuke :)
kõmrikeelseid telekanaleid on ka täpselt üks, selle nimi on S4C (loe: es-pedwar-ek) ja minu arust näidatakse seal põhiliselt madala eelarvega tehtud tõsielusaateid. olen nt vaadanud juba kahte erinevat kohtingusarja (tõelisi armastusi leitud: null) ja üht saadet, kus koeraekspert aitas peredel leida endale kõige sobivama koera (kodu leidnud koeri: kolm), ja üht, kus tuntud inimesed viivad teisi tuntud inimesi oma kodukandis matkama, ja üht, kus eriti tuntud inimesed õpivad kõmri keelt… noh, saate aru küll. igatahes vaatan ma S4C pealt alailma mingeid täiesti suvalisi asju, panen lihtsalt ingliskeelsed subtiitrid alla ja loodan, et ühel päeval tabab mind maagiline keeleoskus. umbes nagu tallinlastel soome keelega juhtus vanasti. (kui mul vahel on tunne, et see päev on käes või lähedal, siis testin end kõmri keelde dubleeritud muumimultikatega, mille jaoks supakaid millegipärast saadaval ei ole. siiamaani on tulemus alati üks: mul on hea meel, et olen kõiki muumiraamatuid lugenud ja enamvähem ikkagi tean, millest nad seal vestlevad.)
(aa, aga just algas üks laulusaade: Y Llais ehk The Voice’i kõmri variant. selle esimene osa tundus küll üle mõistuse paljutõotav, kindlasti vaatan edasi!)
sotsiaalmeedias jälgin õige mitut keeleõppekontot. minu ja tegelikult vist kõigi lemmik nende seas on Doctor Cymraeg. tema räägib pigem inglise keeles huvitavaid asju kõmri keele etümoloogiast ja tutvustab niisama põnevaid (või vajalikke) sõnu. päris kõmrikeelsest sisust hindan kõrgelt Hanshi, mis on S4C digiplatvorm noortele suunatud sisu jaoks. inimkeeles… meemikonto :D
paljud, kes on Duolingoga lõpetanud või selles lihtsalt pettunud, soovitavad asemele SaySomethingin Welshi. ega maailmas eriti rohkem polegi valida selliseid keeleõppeäppe, mis kõmri keelt toetaksid. SSiW tasuline versioon on üpris kallis (12 naela kuus, kui te juba küsisite) ja ma olen endale lubanud, et enne, kui töö leian, selle eest maksma ei hakka… aga tasuta saab seal õppida Walesi hümni (Hen Wlad Fy Nhadau) ja mitteametliku ragbihümni (Calon Lân) tekste ja kuna ma olen need mõlemad tõesti selgeks ja ka pähe saanud sealtkaudu, siis mulle tundub küll, et selle meetodiga keeleõpe võib olla tulemuslik. see käib puhtalt kuulamise ja kordamise põhjal, üles kirjutada pole midagi isegi mitte lubatud :)
aga äppide hulgas on mu ootamatuks sõbraks ja lemmikuks saanud AnkiDroid – see on tavaline flashcardide tegemise äpp, kuhu ma aegajalt panen kirja mõne sõna, mis kuskil lugedes või kuulates ette jääb ja tundub, et oleks kasulik selgeks õppida. ja kui ma ta juba korra avanud olen, et sinna sõna lisada, siis tavaliselt natuke õpin ka, st äpp küsib mult sõnu ja mina üritan neid tõlkida, mõlemal suunal. see tarkus, et milliseid sõnu ma kui tihti ja millal kordama peaksin, on sinna kuidagi sisse ehitatud. mul on seal praeguseks sadakond sõna või väljendit ja see on uskumatult eklektiline kollektsioon; näiteks millegipärast olen otsustanud õppida selgeks sõnad “tööstusrevolutsioon” ja “vihmauss”, kuigi tõesti ei usu, et mul neid lähiajal vestluses tarvis läheks.
muidugi sõnaraamatuäpp (Ap Geiriaduron) on ka igapäevane sõber. ma olen iseenesest pabersõnaraamatute austaja, nende lappamine on huvitav ja hariv tegevus, aga kõmri keele lõputute mutatsioonide maailmas on õudselt abiks, kui saad sisestada sõna selles vormis, milles ta parajasti ette sattus, ja äpp juba teab, et chantorion on sama mis canwr, lihtsalt mitmuses ja aspiraatmutatsioonis. (järele mõeldes see mutatsioonide asi on ka see, mis raamatute lugemise mu jaoks nii raskeks teeb. aga ega selle vastu vist muu ei aita kui… rohkem harjutada.)
üks neid asju, mille ärategemist ma selle postituse kirjutamisega edasi lükata üritasin, oli eilne kõmri keele kodutöö. kuna me oleme täiskasvanud õppijad, siis kodutööd ei ole tegelikult eriti… kohustuslikud, st midagi ei juhtu, kui need lihtsalt tegemata jätta, ja suurem osa ajast ei viitsi Huw neid isegi kontrollida. aga tublimad ikkagi järjekindlalt teevad nad ära ja mina muidugi olen ka – kui mitte loomu, siis kasvatuse poolest – tubli tüdruk.
paralu ei anta kodutöödeks kunagi mingeid lihtsaid grammatikaharjutusi, alati peab mingeid tekste kirjutama. see ei ole väga hull, kui teemaks on “jutusta meile mõnest oma pereliikmest”, sest pereliikmeid mul jagub ja võin siis ausalt ette lugeda, millal nad sündisid, kus üles kasvasid, mis tööd teevad ja millega armastavad vaba aega sisustada. aga kui tuleb midagi tühja koha pealt välja mõelda, olen täiesti abitu. eile näiteks oli teemaks “sgwrs mewn gêm” ehk… “vestlus mängu/matši ajal” ja no misasja. mis teema see on selline. kust mina tean, mida inimesed kuskil spordiplatsil või -tribüünil räägivad? lõpuks lahendasin asja kirjeldusega sellest, kuidas käisin ükskord New Yorgis NBA korvpallimängu vaatamas ja vestlesin kohaliku fänniga, kelle kõrvale istuma sattusin (õnneks olin selle loo omal ajal blogisse postitanud, muidu ei oleks küll enam meeleski, et niisugune asi juhtus! rääkimata sellest, et oleks mäletanud, mida see tüüp asjadest arvas).
aga kui loomepiinad välja arvata, siis sellised kirjutamisharjutused on tegelikult jube kasulikud, sest sunnivad mingeid uusi sõnu ja vorme välja uurima ja kontekstis kasutama. võibolla peaks hakkama kõmrikeelset blogi pidama.
(juhtumisi otsustas Huw just eile teha pistelise kodutööde kontrolli ja kuna ma olin üks kolmest, kellel see tehtud oli, siis parandas minu oma kohapeal ära ka. 150 sõna peale ainult üks grammatikaviga! täpselt nagu mu eesti keel: kui mul midagi öelda oleks, oskaks ma seda väga hästi teha:P)
kaks tähtsat asja on minuga veebruaris juba juhtuda jõudnud:
esiteks lõpetasin otsustavalt Duolingo kasutamise. sain kätte 4-aastase streaki ja kõik vimplid, mis neil mulle pakkuda oli. viimane neist aastatest oli nagunii ainult vana materjali kordamine, sest kõmri keele kursus sai otsa juba tüki aja eest. teate, päris imelik on ühel päeval lihtsalt enam mitte teha midagi, mida oled neli aastat iga päev teinud!
teiseks… täna, täpselt seitse kuud pärast Walesi kolimist leidsin lõpuks ometi üles inimesed, kes kõmri keelt päriselt räägivad. nagu, lihtsalt sellepärast, et tahavad, esimese valikuna.
täitsa uskumatu, kui raske oli sellesse punkti jõuda. ma elan päris aktiivset sotsiaalset elu siin, käin trennis ja kõmri keele tunnis ja gaidides ja isegi kogukonnakooriga ühinesin, lootuses, et kohtun mõne inimesega, kes tunnistaks, et ta räägib kõmri keelt emakeelena või on selle vähemalt koolis päriselt ka selgeks saanud. aga ei, jätkuvalt avaldan hoopis mina kõigile muljet sellega, et ma üldse üritangi. ja kui ma siis olen küsinud, et kus ometi on need 500 kuni 800 tuhat keeleoskajat, kes siin maal erinevatel andmetel peaks leiduma, siis kõik vangutavad kahetsevalt pead ja ütlevad, et jah, siinkandis tõesti mitte, proovi Caernarfonit äkki. Caernarfon on Walesi teises servas!
konkreetselt kõmrikeelne koor on üks asi, mida ma olen aktiivselt otsinud juba kuude kaupa, ja ma lihtsalt ei leia, sest mul ei ole õnnestunud õigesse keele- ja kultuuriruumi sisse murda end.
aga sel aastal toimub meie naabermaakonnas Wrecsamis Eisteddfod – ma ei jaksa ega oskagi seda kontseptsiooni hetkel lahti seletada, aga põhimõtteliselt iga-aastane ülemaaline kõmri kultuuri festival. ja kuidagi sain jaole, et otsitakse kohalikke lauljaid suurde projektikoori, ja muidugi panin end kirja. absoluutselt ette kujutamata, mis juhtuma hakkab, aga selles mõttes üsna enesekindlalt, et kooris laulmine on küll üks asi, mille ma olen elus hästi selgeks saanud. seda võin teha ükskõik mis keeles.
juhtus see, et astusin uksest sisse ja mult küsiti: “Pa llais dach chi?” ja sel hetkel sain ma aru, et ma ikkagi ei osanud oodata, et nüüd hakkamegi kõmri keeles _vestlema_. aga tulin toime, st vähemalt kahele esimesele vestluspartnerile isegi ei reetnud, et ma tegelikult ei oska seda keelt. sellele küsijale vastasin, et alt (õnneks tuleb välja, et neil kas ei ole või nad ei kasuta häälerühmade jaoks omakeelseid nimesid, ikka on soprano ja alto ja tenor ja bass) ja teisele ütlesin kenasti täislausega oma nime ja no teate… see ei ole ikkagi okei, et mul läks SEITSE kuud, et saada üldse võimalus midagi sellist teha. (muidugi me räägime keeletunnis ka jõudumööda kõmri keeles, aga see on teistmoodi.)
edasise smalltalki käigus lähedalistuvate daamidega mu fassaad muidugi murenes ja üsna kähku olin sunnitud tunnistama, et olen ikkagi “siaradwr newydd” (otsetõlkes “uus rääkija”, väljend, mida praegusel ajal eelistatakse kasutada nende kohta, kes keelt alles õpivad – arvatakse, et “algaja” või “õpilane” mõjuvad ehk patroniseerivalt) ja huvitavamate teemade juures inglise keelele üle minema. aga daamid osutusid peaaegu kõik õpetajannadeks ja ei teinud mu elu liiga lihtsaks, vastates ikkagi põhiliselt kõmri keeles ja siis kontrollides, kui palju ma aru sain:)
ametlik osa läks enamvähem samas vaimus – kuna tegu oli koori esimese kogunemisega, siis rääkisid igasugused korraldajad ja lavastajad ja heliloojad ja dirigendid, mida nad meist õieti tahavad, ja seda kõike ikkagi kõmri keeles, tehes lõpus mõnelauselise ingliskeelse kokkuvõtte. ainult Duolingo ja iganädalase keeletunni varal oleks ma seal küll üsna abitu olnud, aga õnneks olen viimastel kuudel vaadanud ohjeldamatus koguses kõmrikeelset televisiooni (põhiliselt küll tõsielusarjade vormis:P) ja kuulanud autos BBC Radio Cymrut, nii et ühtteist ma saan ikka aru ka sellisest suulisest tekstist, mis ei ole otseselt uue kõneleja jaoks kohandatud.
ja ikkagi. seitse kuud.
laulud on muidu toredad ja ma arvan, et tuleb äge projekt sellest. mingi… 150 inimest oli kokku tulnud, neist vähemalt kolmandik mehed – selgelt näha, et Walesis on kõva meeskoorimuusika traditsioon. ja ma sain õpetajaprouadelt ka vihje, kust ikkagi leida endale see kõmrikeelne koor natuke lähemalt kui Caernarfonist :)
rohkem kui paar korda on mult küsitud, et kuidas siis on uues elukohas lood rebastega. vastan: ühtegi rebast pole näinud kolimisest saadik! ma arvan, et küllap neid ikka Walesis ka elab, aga küla vahele nad ei tule, sest… mitte kuskil ei vedele poolikut praekana või friikartuleid või muud ahvatlevat kiirtoitu. ja mis sa hängid, kui süüa leida pole lootust. parem jahtida põldude vahel küülikuid või midagi sellist. või kolida kuhugi normaalsesse linna!
aga maanteede ääres on meie kandis liiklusmärgid, mis hoiatavad mäkrade eest. (mäger on kõmri keeles muide mochyn daear, mis otsetõlkes tähendab maasiga.) elusat mäkra pole ma teel veel näinud, küll aga oli hiljaaegu rattatee peal üks surnud isend. mäger on ikka päris suur loom! sõitsin tast nädala vältel mitu korda mööda ja mõtlesin, et ei tea, millal keegi ta ära koristab sealt. kui juba haisema hakkas, pilgutasin ikka ise esimesena silmi ja saatsin e-maili, kuhu vaja. seitsme minuti pärast sain vastuse ja paari tunni pärast oli tee jälle vaba.
oravaid olen küll näinud. ja rästaid. aga ei mingeid haigruid ega papagoisid ega teisi linde, kellega Londonis ära harjusin. juhtus hoopis nii, et kui ükspäev Liverpoolis käisime, varastas kuri kajakas peika käest pool kebabi ära, sest pahaaimamatu maainimene ei taipa linnaloodusesse piisava ettevaatusega suhtuda.
tellimuspostitus: M küsis, milliseid podcaste ma praegusel ajal kuulan.
suurema osa ajast püüan järje peal püsida Alastair Campbelli (kunagine Labouri peaministri Tony Blairi… pressiesindaja? official spokesperson) ja Rory Stewarti (endine tooride parlamendiliige) loodud sisuga, aga need kaks jõuavad rääkida rohkem kui mina kuulata. iga nädal on neil The Rest is Politics tavasaade ja lisaks veel eraldi saade kuulajate küsimustele vastamiseks; ja siis on Leading, kus nad intervjueerivad päris kõrge profiiliga inimesi, nt viimati oli Angela Merkel ja kohe peaks välja tulema Bill Clintoniga osa. Alastairi ja Rory vestluste eesmärk on “to disagree agreeably”, mis tuleb neil üsna hästi välja – üks on Labouri ja teine Tory taustaga, nii et päris ühel meelel nad suures osas asjades ei ole, aga samas on nad mõlemad oma parteidest mässumeelsuse eest välja visatud, ja see mässumeelsus seisnes mõlemal puhul… liigses tsentrismis. nii et omavahel tülli minna pole neil ka soovi ega põhjust.
kui ma vähegi jõuaks (või Ameerikas elaks), siis kuulaksin kindlasti ka TRIPi USA versiooni, kus vestlevad Anthony Scaramucci ja Katty Kay – see oli kuni sügiseni põhifeedi peal ja ka uskumatult hariv ja meelelahutuslik (sest Scaramucci), aga tõesti on mingi piir, kui mitme riigi poliitikaga ma end nii süvitsi kursis hoida jõuan. see kõik ju vananeb ka jube kiiresti ja kui mingid osad on vahele jäänud, pole neid suurt mõtetki tagantjärele enam kuulata.
samamoodi päevapoliitilised on For Wales, See Wales ja Hiraeth Pod. Hiraeth on päris professionaalne ajakirjandus, samas kui FWSW-i teevad üks vabakutseline ajakirjanik ja kaks koomikut ja nad ise kirjeldavad end kui “kanep, kui Hiraeth on crack”. no mis ma oskan öelda, ma läksin cracki otsima pärast vähem kui kümmet episoodi kanepit ja tagasiteed ei paista. minu meelest on õudselt huvitavad mõlemad, YMMV. need on kõik kenasti inglise keeles, nii et kes julgeb, võib proovida.
Y Podlediad Dysgu Cymraeg ei ole inglise keeles. see on kõmri keele õppijate podcast, kust saab kuulata vestlusi inimestega, kes ei räägi seda keelt emakeelena. sisu mõttes see nii tohutult hariv vb ei ole, sest eks need teemad ja küsimused on kõik enamasti samad: kust sa pärit oled, mis sind Walesi/kõmri keeleni tõi, kuidas õppimine edenes, mis su lemmiksõna on? aga räägitakse kenasti aeglaselt ja enamvähem lihtsate sõnadega ja kuulamise harjutamiseks on see palju rahuldustpakkuvam kui tavalised raadiosaated, mida ma ikkagi ei jõua päriselt ära protsessida.
People I (Mostly) Admire – seda teeb üks neist Freakonomicsi Stevenitest, Levitt. natuke sama vaib mis Leadingul, ta ka lihtsalt valib inimesi, kellel tema meelest võiks olla huvitavaid asju rääkida, ja intervjueerib neid. Leadingus on enamasti (mitte alati) poliitikud, aga Levittil on teadlasi ja sportlasi ja ettevõtjaid ja kirjanikke jne. ma vahel mõtlen, et äkki selle podcasti aeg on mu jaoks nüüd ka möödas ja mis ma sealt ikka saan, aga siis ilmub ta välja mingi täiesti ootamatu külalisega, keda on täiesti ootamatult huvitav kuulata. viimati nt sattusin saate peale PETA asutaja Ingrid Newkirkiga – ma ei teadnud sellest inimesest enne midagi ja PETAst ei osanud ka suurt midagi arvata, nii et mõtlesin vahele jätta kohe, kui saan peatuda ja “next” vajutada (olin jälle kiirteel ja ei tahtnud telefoni näppida), aga sellest intervjuust õhkas sellist kirge ja kaasaelamist, et kuulasin mõnuga lõpuni. vaatan praegu, et välja tuli see osa augusti lõpus, nii et umbes viieteist osa jagu maas olen selle podcastiga. aga need intervjuud jällegi ei aegu, nii et las nad siis ootavad.
eesti keeles kuulan eelkõige kaht raamatuteteemalist podcasti, Loetud ja kirjutatud ja Raamaturännak. et kas ühest ei piisa? võiks ju, aga L&K kuidagi kaotas mu jaoks suurema osa oma särast, kui Valner Valme saatejuhtide hulgast lahkus, ja kuna Eia Uus umbes siis just enda omaga alustas, mõtlesin seda ka proovida ja hakkas üsna meeldima. kahjuks on Raamaturännak üks neist podcastidest, mida ma näiteks autos kuulata ei saa (või jalgrattaga, kui mõni auto mööda sõidab) – võiks ju arvata, et Rahva Raamatu rahastusega saab asja korralikult teha, aga ikka on nagu ämbris lindistatud see. kahtlustan, et videovaatajatele orienteeritud pigem. raamatupodcastide kuulamisega olen ka sellises seisus, et mul on ikka veel ootel need osad, kus soovitatakse head suvelugemist :P aga ega raamatud ise kuhugi ei kao ja pole vast hullu, kui neist alles aasta hiljem kuulen?
Keelesäuts ja Lugu laulust – need on mõlemad mu jaoks sellised… vahepalad. head mõneminutised jupid, mille sätin oma kuulamisnimekirjas pikemate ja tõsisemate saadete vahele ja kui neid korralikult kuulata viitsin, siis saan enamasti midagi uut teada ka (aga kui ei viitsi, ei jää millestki olulisest ilma). muidugi seal on see oht, et pärast päev otsa mingi lollakas Kuldse Trio või Kukerpillide lugu kummitab. aga samas olen teinud imelisi avastusi selle suunal, kust on võetud näiteks sellised laulud nagu “Viimne ratsu” või “Me armastame suplemist”, nii et jah. risk, mis on väärt võtmist.
Ööülikooli hoian oma feedis küll lihtsalt mingist… nostalgiast. ei mäleta, millal viimati mõnd osa sellest päriselt kuulasin. tihti vaatan kas lektori nime või loengu pealkirja ja kustutan faili kohe maha, sest kõigi seltsimeeste kunstiteadlaste ja religiooniloolaste jaoks ei ole mul elus aega. aga mingid osad on mul seal ikka varuks, milleni plaanin kunagi jõuda, nt on neil oktoobris esinenud Marko Veisson ja seda meest ma olen alati valmis kuulama.
last but not least: Müstiline Venemaa. Vseviov on seda saadet teinud oluliselt rohkem aastaid kui mina seda kuulanud olen, aga ma olen jõudsalt järele võtnud talle! hetkel, jah, olen jälle mõned kuud maas ja ega mul kogu arhiiv ka läbi pole kuulatud, aga ma olen Vseviovist ikkagi tükk maad noorem, nii et ma pole lootust kaotanud. ja see on jälle selline sisu, et pole ju vahet, kas ma viin end Praha kevadega kurssi 2024. või näiteks 2028. aastal.
kaheteist podcasti peale on mul hetkel 83 kuulamata saadet, nii et… uusi juurde soovitada ei ole vaja, aitäh :D aga te võite rääkida ikka, mida teie kuulate.
me peame rääkima devolutsioonist.
Wales on Ühendkuningriigi osa, aga siin on ka oma valitsus ja parlament, kelle võimuses on korraldada selliseid asju nagu haridus ja tervishoid ja transport ja keskkond ja mis kõik veel. keel ja kultuur loomulikult ka. Walesi parlamendi nimi on Senedd ja selles on praegu 60 liiget, aga järgmistest valimistest alates 96. valitsusjuhi tiitel on inglise keeles First Minister, kõmri keeles Prif Weinidog, mis tähendab tõlkes peaministrit. praegu on Walesi peaminister Eluned Morgan. Eluned on naisenimi. Morgan on väga tüüpiline kõmri perekonnanimi (teisi tüüpilisi: Jones, Davies, Evans, Hughes).
seega elame küll ühest küljest inglastega samas riigis, sama valitsuse ja kuninga ja seadustega… aga mingid erinevused on ikkagi olemas.
hariduses on ootuspärane erinevus see, et kõmri keel on kohustuslik õppeaine kõigis koolides (viiendast eluaastast kuni GCSE-eksamite ehk meie mõistes põhikooli lõpuni). kas see tähendab, et täiskasvanud oskavad kõik kõmri keelt – no ega ei. olen sellest vestelnud oma raamatukoguhoidja, ühe trennikaaslase ja ühe kõmri keele kursuse grupikaaslasega, kes kõik nendivad, et nad oskavad pärast kõiki neid aastaid öelda tere ja aitäh ja kohanimesid hääldada. ehk siis umbes sama palju jääb külge, kui kõigile eestlastele, kes on koolis eluaeg vene keelt õppinud.
veerand kõigist lastest õpib kõmri õppekeelega koolides. seda probleemi, et nad inglise keelt selgeks ei saaks, ei pidavat olema. aga ma vist siiamaani ei ole tutvunud ühegi inimesega, kes oleks päriselt kõmrikeelse hariduse saanud, nii et ma tegelikult ei kujuta väga hästi ette, kuidas see kõik täpsemalt töötab. üks andmepunkt on küll see, et Walesi laste õpitulemused on kogu Ühendkuningriigi kõige madalamad ja üldse lausa alla OSCE keskmise.
tervishoiusüsteemiga on sama jama, et midagi paremaks ei paista see devolutsioon olevat teinud – ravijärjekorrad on riigi kõige pikemad ja üldse on kõik üsna halvasti. aga üks asi, mille üle ollakse siin jube uhked: retseptiravimid on Walesis tasuta! nad ei ole Inglismaal tegelikult ka kallid, midagi 8 naela kanti (sõltumata rohust), aga siin on tõesti selline sürr süsteem, et esitad äpis arstile taotluse ravim välja kirjutada (ega see nüüd alati nii lihtsalt ei lähe, aga näiteks migreenirohu jaoks mul on kordusretsept, nii et tõesti üks klikk) ja siis jalutad järgmisel päeval apteeki, ütled oma nime ja saad rohu kätte; mingit rahalist transaktsiooni ei toimu.
transpordi devolutsioon avaldub lihtinimese jaoks eelkõige selles, et Walesis on asulasisene kiiruspiirang vaikimisi 20 miili tunnis (Inglismaal 30). see on suhteliselt uus seadus ja selle üle on tehtud õudset lärmi… samas, kui tõelisest probleemist (HS2 rahastus – aga ärge mind sel teemal käima tõmmake parem) ei tea tavakodanik suurt midagi.
ja siis muidugi see põhiline asi, mida isegi turist igal pool märkab: kõik ametlikud sildid ja viidad ja infotahvlid jne on kahes keeles, inglise ja kõmri. kakskeelne on ka mu uus juhiluba (siin riigis peab kolides alati juhiloa välja vahetama, sest seal on kodune aadress peal) ja tsikli registreerimistunnistus (sama).
bussid näitavad oma sihtkohta vajadusel kahes keeles (väga paljud kohanimed on inglise ja kõmri keeles natuke erinevad ja mõned on täiesti erinevad) ja rongides, mille marsruut otsapidi Walesi ulatub, on kõik automaatteavitused kahes keeles. nii et täitsa võib juhtuda, et istud Londonist rongi peale ja sulle teatatakse valjuhääldist esimese asjana, et “byddan ni’n teithio i Gaergybi”, kuigi sina arvasid, et see on Holyheadi rong. (kui kellelgi peaks elus selle rongiga sõitmist päriselt ette tulema, siis varuge heaga kauem aega, sest ma pole veel näinud, et see graafikus suudaks püsida. hea, kui üldse sõidab. aga teoreetiliselt saab sellega nelja tunniga Londonist Walesi kõige kaugemasse otsa, Ynys Môni* loodenurka välja. miks sinna on vaja minna – sest sealt läheb praam Dublinisse.)
* või kas ma pean ütlema Anglesey? kas mul on mingit põhjust või vajadust eesti keeles kirjutades kasutada ingliskeelset nime kõmrikeelse asemel?
pealtnäha võtan oma kultuurikümblust täie tõsidusega:
aga kui nüüd sisse zoomida, siis…
… nojah, peab tunnistama, et ma ei kasuta Spotifyd tegelikult peaaegu üldse. siiski, viie kuulamisega esimese poole protsendi fännide hulka mahtuda on ju üsna eksklusiivne?
mul ei ole Spotifyga mingit probleemi otseselt, aga ma endiselt ei leia oma elus kuidagi seda sobivat hetke, et muusikat kuulata – liikumise taustale kuulan podcaste ja muude tegemiste taustale tahan vaikust. nii et ma tegelikult ei tea teile rääkida, mis ägedat muusikat siinkandis tänapäeval tehakse ja kuulatakse :( selle Edeni peale sattusin puhtkogemata ja mulle isiklikult tõesti meeldib, aga tegu on konkreetselt 90ndate tüdrukutebändiga, kes tänavu üle 25 aasta uue albumi välja andsid, nii et… ise teate, kas julgete kuulata.
ja mind hirmsasti segab, et ma ei saa veel laulutekstidest aru. üksikutest sõnadest päris palju, aga tervest fraasist korraga… harva.
kõmri keele õppijate kogukonnas on praegu ärevad ajad – eelmisel kuul lõpetas Duolingo ametlikult kõmri keele toetamise, st kursus on alles, aga lasti lahti viimasedki keeleoskajad, kes osakoormusega veel probleeme lahendasid ja vigu parandasid. saatsime siin ministrile* kirju ja toimus muudki sahmimist, aga ei saa öelda, et sellel mingit sisulist mõju paistnuks olevat.
niisiis ei osanud keegi oodata seda, mis juhtus nädala eest – kursusesse ilmus materjali juurde! sellist asja ei mäleta vanimadki elanikud, sest see, kuidas mingi kõmri keele õppimise riiklik või rahvuslik keskus lubas selle kursuse sisu enda arendada võtta, aga siis… ei arendanud, on veel üks eraldi ja vanem draama. igatahes alati oleme kurtnud, et liiga vähe on seda kõike. ja nüüd järsku mitu unitit ja teemat juures! just nüüd, kui meile oli öeldud, et kõik, lõpp. äkki ikkagi ministrile kirjutamine aitas?
ainult et uus materjal on kohutavalt vigane ja nüüd ei ole enam kedagi, kellele seda raporteeridagi. mingid vabatahtlikud igaks juhuks ikka kollektsioneerivad ekraanitõmmiseid, et kui keegi äkki ühel päeval jälle andmebaasile ligi pääseb. elame, näeme.
ühesõnaga, ma tegelikult tahtsin hoopis kurta selle üle, et kõmri keeles on mõistete “lõuna” (ilmakaar) ja “parem” (suund) jaoks kasutusel ÜKS JA SAMA SÕNA – de.
seejuures ühes tähenduses on ta meessoost ja teises tähenduses naissoost. “paremale” on i’r dde (naissoo puhul põhjustab määrav artikkel pehme mutatsiooni), aga “lõunasse” on i’r de. noh, sellest teadmisest on kasu, kui keegi teile kunagi kõmri keeles teed peaks juhatama.
väidetavalt on sellel kõigel isegi ajalooline seletus olemas: vanasti vaatasid inimesed kaarti niipidi, et põhi oli vasakul ja lõuna paremal. nii et ka teiste iidsete keelte (korni, gaeli, protoindoiraani) uurijad on sarnast kattuvust märganud.
ja ajalugu on kõik väga tore, aga ma tahaks siiski… ma ei tea, ministrile kirjutada ja paluda, et sellele asjale lõpp tehtaks, sest see on ikkagi tohutult segadusseajav mu meelest. sellest, et “de” võib tähendada veel ka muid asju, näiteks teed (jook) pehmes mutatsioonis (paned o de – tassike teed, Walesis sama oluline kontseptsioon kui Inglismaal), ma ei hakka rääkimagi.
* täpsemalt kirjutasime Walesi haridus- ja kõmri keele ministrile. tema omakorda kirjutas Duolingole ja sai isegi mingi vastuse, mis ütles umbes, et elame, näeme. sellest kirjavahetusest õppisin, et kõmri keeles on selle ministri ametinimetus “kõmri keele ja haridusminister”, st vastupidises järjekorras. mis tundub natuke nagu… pettekas?
ma ei jõudnud veel toibuda šokist, mis mind tabas, kui kohtusin kõmrikeelsete kuupäevadega (ei tahakski siin detailidesse minna vastu ööd, aga kui keegi arvas, et arvsõnad ei saa minna jaburamaks kui nad prantsuse keeles on… ee… las ta jääb praegu)… ja siis saime me endale uue monarhi.
inglise keeles on His Majesty ja Her Majesty suurtähtlühendid samad. nii et kuigi näiteks maksu- ja tolliameti ametlik täisnimi (Her Majesty’s Revenue and Customs) muutub, siis üldtuntud lühend, HMRC, jääb alles ja seeläbi säästetakse ilmselt palju vaeva, blankette ja graveeritud uksesilte. eriti kuna isegi pikemas vormis armastavad nad öelda pigem HM Revenue and Customs.
kõmri keeles tundub esimese hooga asi veel lihtsam, sest ainsuse kolmanda isiku omastava käände meessoost ja naissoost vormid on juhtumisi ühesugused – ei. et äkki ei pea hakkama isegi maksuameti täisnime ära vahetama, akronüümist rääkimata? EI.
sest, vaadake, sellele ainsuse kolmanda isiku omastavale _järgnev_ sõna, st subjekt… selle algushäälik muteerub mees- ja naissoo puhul erinevalt. nii et kui Tema Majesteet Elizabeth II oli Ei Mawrhydi, siis Tema Majesteet Charles III on Ei Fawrhydi ja tema majesteedi maksuametist saab CThEM asemel CThEF.
allikas, kusjuures lõim sisaldab ka linki põhjalikumale videoseletusele, miks ikkagi mees- ja naissugu erineva mutatsiooni esile kutsuvad ja miks need mutatsioonid üldse olemas on:
(see, et suurtähtlühendis tundub sees olevat väiketäht, on kõige selle kõrval, khm, pisiasi, kas pole. Th on lihtsalt üks täht kõmri tähestikus, vt ka Rh, Ch või kõigi lemmikud Ll ja Ff. neid ei saa enam väiksemateks juppideks jagada, igaüks moodustab täitsa omaette hääliku.)
kuna kogu riigi ametlik kommunikatsioon on dubleeritud ka kõmri keelde, siis oli mul esimese hooga tunne, et kõigi nende nimede, blankettide ja uksesiltide väljavahetamise asemel oleks Walesil vbla ikkagi lihtsam end iseseisvaks kuulutada. aga uurisin lähemalt ja selgub, et HM prefiksiga ehib end ainult mingi alamhulk riigiasutusi, maksuametile lisaks põhiliselt igasugused vanglatega seotud. ja siis veel sõjalaevad (HMS), aga nende üle kõmridel vist nii palju kontrolli pole, et värske iseseisvuse toeks laevastik kokku panna, nii et… las ta jääb praegu.
ja ma lihtsalt ei saa jätta ütlemata, et “kolmekümne esimene” on kõmri keeles “unfed ar deg ar hugain” ehk umbes “esimene kümne peal kahekümne peal” ja neil on ka sellele mingi vabandus olemas, mis on umbes see, et nii oli lihtsam lambaid loendada vanasti. ei, need inimesed ei vääri omaette riiki.
eelmisel nädalal oli mul tööl hullumaja ja kuigi vaba reedet ootasin väga, ei leidnud kuidagi aega ega vaimujõudu, et nädalavahetuseks mingi normaalne matkaplaan ette valmistada. mõtlesin kogu aeg, et ostan tavalise rongipileti Lake Districtisse ja siis on rongis mitu tundi aega mõelda, et kuhu ja kuidas seal täpselt. aga selleks ajaks, kui ma neljapäeva õhtul rongipiletiäppi jõudsin, polnud reedeks selle suuna pileteid üldse enam saada.
samas, eks inimesele kulubki rutiinist väljaraputamine vahel ära, nii et tegin seda, mida ammu olin plaaninud teha – otsisin kodus leiduvate Ordnance Survey Explorer kaartide (1:25 000 mõõtkavas kaardid, mis katavad kogu Suurbritannia, matkamiseks väga mõnusad) hulgast välja need, mille olen aegade jooksul optimismihoos kokku ostnud, aga millega pole veel maastikule jõudnud, ja kõrvutasin neid mõnda aega rongipiletiäpiga. nii juhtuski, et ostsin pileti Abergavennysse (kõmri keeles Y Fenni), Walesi (kõmri keeles Cymru), Brecon Beaconsi rahvuspargi (kõmri keeles Parc Cenedlaethol Bannau Brycheiniog) külje alla.
Wales on Londonile poole lähemal kui Lake District, aga aega rongis oma eluvalikute ja -plaanide üle järele mõelda antakse sama palju – umbes kolm tundi. sellepärast ma käingi rongiga Walesis väga harva. (ausalt öeldes võiks käia tihemini, sest väga huvitav oli Newporti (Casnewydd) jaamas ümberistumist oodates valjuhääldist kõiki kõmrikeelseid teadaandeid kuulata ja püüda neist tuttavaid sõnu välja nokkida. põhiliselt õnnestus mul aru saada kellaaegadest ja perrooninumbritest, ehk siis pooleteise aasta keeleõppe tulemusena olen omandanud… arvsõnad. tubli tüdruk!)
Brecon Beaconsi rahvuspark on tuntud põhiliselt mägede poolest – nad ei ole just nii kõrged nagu põhja pool Snowdonias või ka Lake Districtis, aga kõrgemad ikka kui Eestis. ja ma jõudsin neist mägedest päris mitme tippu ka ronida selle nädalavahetuse jooksul… aga kuidagi viitas reisi algusest peale ikkagi kõik hoopis teisele mu lemmikmaastikuobjektile (kui nii võib öelda, vist ei või) – kanalitele.
alustuseks tegin juba rongis plaani alustada matka sellest, et kõndida kanaliserva pidi Abergavennyst Crickhowelli. mitte ainult sellepärast, et Duolingo on mulle väga põhjalikult selgeks teinud, et Abergavenny lähedal on kanal (mae camlas ger Y Fenni) ja et igasugustesse kohtadesse saab minna või neist tulla mööda kanali äärt (ar hyd y gamlas), aga tahtsin päriselt ka Crickhowelli minna ja kaarti vaadates tundus see väga mõistlik ja mitte liigselt kontimurdev plaan. paraku läks see plaan mitte isegi luhta, aga täiesti konkreetselt meelest niipea, kui Abergavenny jaamas rongist maha tulles silmapiiril Sugar Loafi nimelist mäge nägin. ta lihtsalt näeb selline välja, et täiesti võimatu on mitte hakata kohe tema poole ja tema otsa ronima.
nojah, ja seal Sugar Loafi tipus olin ma juba poolel teel Crickhowelli ja kanalist samas üsna kaugel. Crickhowellis omakorda, kui ma sinna järgmisel hommikul ükskord kohale jõudsin, tegin teoks ammuse plaani ja ronisin hoopis Table Mountaini otsa. Table Mountain ei ole alloleval pildil mitte see suur lame tipp paremas servas, vaid väga väike, aga ka lame… nublu sellest veidi vasakul mäenõlval. vist peab zoomima, et näha.
ja iseenesestmõistetavalt, kui ma juba Table Mountainil olin, läksin sealt edasi Pen Cerrig-Calchile ja sealt omakorda tegin ära terve ringi ümber Grwyne Fechani oru. see oli kõik kohutavalt tore, aga päris pikk jalutuskäik (ma arvan, et kõndisin sel päeval kokku üle 40 km) ja andke andeks, aga kuulasin selle kõrvale telefonist audioraamatut, milleks oli… “Kolm meest paadis, koerast rääkimata.” sest see oli e-raamatukogus parajasti vabalt saadaval ja ma polnud seda enne lugenud.
ma tean, ma tean, mis matkaja see on, kes ei naudi iga oma meelega ümbrust, vaid paneb klapid pähe ja kuulab mingit hoopis oma asja? mul oli piinlik küll. isegi sellisel määral, et kui keegi vastu tuli, panin raamatu pausi peale ja peitsin klapid taskusse ja tegin hoolega näo, et kuulan lõokesi ja tuult ja seda, kuidas aeg voolab ja mäed vananevad. aga… kas ma ütlesin, et mul oli nädal otsa tööl hullumaja? lihtsalt ei saanud pead muidu mõtetest tühjaks kui pidin kuulama, kuidas 19. sajandi noored mehed paadiga Thamesi mööda paarutasid, lüüsidega mässasid ja paati köiega vedasid.
kui lõpuks oma laagriplatsile tagasi jõudsin, olin rampväsinud ja näljane, aga mis põhiline, telefoni aku oli üsna tühi. õnneks oli kämpingu kõrval suurepärane pubi, kus suutsin leida laua otse pistikupesa kõrval ja sõin oma fish&chipsi erakordselt aeglaselt ja väärikalt. seejärel limpsisin sama väärikalt umbes tund aega 0.3l-st Corona Cerot (jaaaa! olemas on alkovaba Corona õlu, miks keegi mulle ei ole helistanud selle asjus? maitseb täpselt nagu päris!) ja lehitsesin pubi aknalaualt leitud mahukat raamatut, mis rääkis… kanalitest, paatidest, lüüsidest, briti tööstuspärandist, natuke isegi kolmest mehest paadis, koerast rääkimata, ja muuhulgas mainis ka, et kui inimene esimest korda elus kanaliretkele läheb, siis Monmouthshire & Brecon kanal, eriti Abergavenny kandis, oleks selle jaoks päris hea kohavalik.
ma olen kanaliretkel tegelikult käinud küll (juhtumisi küll Põhja-Walesis, mitte lõunas) ja üldse täidavad kanalid mu päevi ühel või teisel moel juba kümme aastat, sest ega Londonis pole ka eriti võimalik (või vajalik) nii elada, et mõne äärde ei satu. aga ikkagi tundus see järjekordse märgina, sest mul oli vaja Abergavennysse tagasi rongi peale saada ja kui välja arvata veel kord üle Sugar Loafi ronimine, siis ei leidunudki kaardil justkui paremat viisi sinna jaama jõuda kui just see raamatus soovitatud kanalilõik.
ja kui ma sinna kanali äärde siis hommikul kohale jõudsin… siis tundus see ausalt nagu kojujõudmine. mägedest paremad on küll ainult mäed, aga see hetk:
ja pärast seda eelmist 40-kilomeetrist päeva mägedes oli mul ikka jube hea meel, et mingid 18. sajandi insenerid olid võtnud vaevaks selle kanali niiviisi kenasti mööda samakõrgusjoont valmis mõõta ja ehitada. kui vaja, on tehtud kurv, kui vaja, akvedukt, kui vaja, lõigatud mäest läbi. vesi seisab paigal ja ei voola, veorajal (näete, kuidas oli kasu vanaaegse audioraamatu kuulamisest? sain teada, kuidas eesti keeles “towpath” on) patseerija ei pea oma jalgu mingite tõusude ja langustega vaevama. nagu oli kirjas siia-sinna paigutatud (väga huvitavate) infotahvlite servas: testimony to human endeavour. täpselt!
selles mõttes oli kanaliraamatu autoril õigus, et üsna lühikese jupi peale, mingi 5 km vast, oli neil seal ohtralt tööstusajalugu pakkuda. mulle meeldisid eriti need “enne” pildid, mis “pärast” vaadete juurde olid paigutatud.
ja isegi kui parajasti ei püüdnud mõne akvedukti või tõstesilla tööpõhimõttest aru saada, oli lihtsalt hästi kena kõndida.
Abergavennysse jõudsin liiga vara. rongini oli veel kõvasti aega ja kanalit polnud üldse piisavalt nautida saanud veel. ja siis jäi see rong veel hiljaks ka ja ühel hetkel arvutasin välja, et ma oleks võinud sedasama veorada mööda vabalt Newporti välja kõndida ja see oleks olnud palju toredam elamus kui kolm peatust kohaliku rongiga pluss kõik need tunnid rongi ootamist.
nii et nüüd on mul vist järgmiseks Walesi-matkaks plaan olemas. Newportist Breconisse on 67 km. ja ainult kuus lüüsi, ja ma tegelikult töötava lüüsi nägemise nimel olen valmis mäest üles ka minema.
whatever 