Raamatusoovitus: kõik theoatmeal.com jooksuteemalised koomiksid (ja siis veel ühtteist)
Nii harva, kui ma paberist raamatuid enam ostan, valin ma neid hoolikalt (kogu aeg tiksub kuklas mõte, et varem või hiljem tuleb nad ju jälle kuhugi kolida). Esiteks peab neil olema e-raamatu ees mingi eelis – enamasti siis kujundus ja illustratsioonid. Teiseks oleks hea, kui ma oleks neid enne ostmist lugenud, et saaks kindel olla, et tegu on kvaliteettootega, mis on riiuliruumi ja kastipakkimist väärt.
Nii juhtuski, et ostsin elu esimese koomiksiraamatu endale. Hästi valisin! Nimilugu oli mul enne loetud ja ühtteist tuli veel tuttav ette, aga osa sisu oli mu jaoks täitsa uus (jaapani hiidherilased, anyone?)
Olgu öeldud, et kuigi kõik, mis Matthew Inman jooksmisest arvab, on väga naljakas ja tabav, ei ole ma sellest peaaegu mitte millegagi nõus – tähendab, mul endal on jooksmiseks hoopis teised põhjused kui Blerch ja kõik, mida ta kehastab. Aga raamatu teeb see teistsugune perspektiiv ainult paremaks… ja no sellele on raske mitte kaasa noogutada:
Põlvkonnale kohaselt jõudis “Alice” minuni kõigepealt Jaan Krossi tõlkes ja Tõnu Aava esituses – koos onu Remuse juttude ja “Aladdini imelambiga” oli see meie kodus kõige kuulatumate plaatide hulgas ja vennaga kahe peale suudame sellest siiamaani päris pikki katkendeid veatult ette kanda.
Kolmkümmend aastat hiljem… on mu majapidamisse tekkinud päris soliidne kollektsioon erinevaid väljaandeid sellest raamatust. Ma ka täpselt ei tea, kuidas see nii läks, aga alailma on ette jäänud kas mõni variant tekstist või illustratsioonidest või nende kombinatsioonist, mida mul veel ei olnud ja hädasti vaja oli. Ja ega ma siis kõike, mida näinud olen, veel ostnud pole, ainult tähtsamad!
Umbkaudses ajalises järjestuses:
tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Vive Tolli. Eesti Raamat 1971tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Navitrolla. Tänapäev 2006
(kuskilt siit vahepealt on puudu ingliskeelsed illustratsioonideta paperbackid “Alice’s Adventures in Wonderland” ja “Through the Looking-Glass”, mida ma pole vaevunud Eestist Inglismaale kaasa kolima. puid metsa and all that.)
John Tennieli originaalillustratsioonid. Barnes&Noble 2012Tõlge Anna-Liisa Tiisma, illustratsioonid John Tenniel, illustratsioonid värvinud Harry Theaker ja Diz Wallis. Tänapäev 2015
Nii vaadata, siis neli-viis varianti samast raamatust ei olegi kohutavalt palju. Võin veel mõned hankida, kui on ilusate piltidega;) (Juba olen vastu pannud nt Vivienne Westwoodi kujundatud juubeliväljaandele, sest ega ta uusi illustratsioone pole teinud, ainult kaanekujunduse.)
jabur teelaudkond igas variandis, mis mul siin käepärast
Nüüd on loodetavasti kõigile selge, et kui üldse leidub ekspert, kes võiks viimatiomandatud köite osas kriitiliselt sõna võtta, siis mina’p see olen. here goes:
see uus tõlge on halb!
Muidugi ma saan aru, et ilmselgelt pole selle tõlke taga kellegi suur soov teha Krossist paremini ega enesekindlus, et ta seda suudab. Ei saa olla juhus, et meie jaoks kanoonilist varianti pole varem originaalillustratsioonidega välja antud – ju on teksti ja piltide autoriõigused erinevate kirjastuste käes ja muidugi on see Macmillani juubeliväljaanne nii ilus, et see tuli eesti keeles avaldada ükskõik mis hinnaga.
Samuti saan ma aru, et “Alice peeglitagusel maal” ongi väga raskesti tõlgitav raamat (mis selgitab ka seda, miks mul selle eelmist eestikeelset varianti – Risto Järve tõlge – olemas ei ole. see oli ka täiesti õudne). Juba kogu see malemajandus kuningannade ja kõigega, no see lihtsalt ei tööta eesti keeles eriti hästi. Ja kas keegi oskab mulle seletada, miks on seal raamatus pooled malendid punased, mitte mustad?
Aga…
kui sa näiteks ise luuletusi tõlkida ei oska, sest no ei tule see rütmiasi välja, riimist rääkimata, siis minu meelest täitsa levinud praktika on paluda see pisiasi kellelgi teisel korda ajada?
kui juba võtta kursiivis mingite sõnade rõhutamine ette, kas oleks palju paluda, et need oleks sõnad, mida eesti keeles rõhutataks, mitte lihtsalt… suvalised sõnad selles lauses enamvähem sealkandis, kus inglise keeles rõhuline sõna oli? kes üldse tuleb selle peale, et kasutada “mina” asemel “ma” ja seda siis rõhutada?!
kohmakas lauseehitus on üks asi, mõtte lohakas ärakaotamine juba kraad hullem kuritegu. kas mitte selliste apsakate vältimiseks ei ole raamatutel toimetajad? tundub, et sellel siin ei ole…
ma võiks kõigi oma pretensioonide juurde tuua rohkem kui ühe näite, aga ma ei taha oma elu kulutada sellise jama ümberkirjutamisele. lihtsalt uskuge mind, see asi ei ole neil hästi välja kukkunud.
(Hoidun sihilikult sõna võtmast selle osas, et vanad head naljad ei ole uues tõlkes enam nii naljakad ja et tegelaste nimed on tõlgitud äärmiselt… veidralt. Need on maitseasjad.)
Õigluse mõttes: üks koht oli küll, kus tõlkija mind tõesti rõõmustas.
“Nüüd ma näen kedagi!” hüüatas ta viimaks. “Aga ta tuleb väga aeglaselt. Ja mis kummalisi poose ta võtab!” (Sõnumitooja nimelt hüppas teel üles-alla ning vingerdas nagu angerjas, suured käed kummalgi küljel lehvikuna välja sirutatud.)
“Mitte sugugi kummalisi,” ütles Kuningas. Ta on anglosaksi Sõnumitooja ja need on anglosaksi poosid. Ta teeb neid ainult siis, kui on rõõmus. Tema nimi on Haigha.”
Lewis Carroll, Peeglitagusel maal ja mida Alice sealt leidis, tlk Anna-Liisa Tiisma
“Anglosaksi poosid”! See on üks neist raamatutest, mida eluaeg vanemate raamaturiiulis vaatad ja imestad, millest see küll rääkida võiks (aga lugema ka ei vaevu) – ja ma alles nüüd sain teada, et see pealkiri pärinebki Carrollilt ja just sellest tsitaadist. Vot see teeb mulle rõõmu, kui niisugused seosed tõlkes alles jäävad.
Noh, ja lõppeks on tegu ikkagi äärmiselt ilusa raamatuga. Kes alles oma Alice’i-kollektsiooni alustab, sellel soovitaksin hankida ingliskeelse variandi. Sellest palju ägedamaks nad enam ei lähe ka.
Juhtus nii, et ostsin endale paar kuud tagasi ühe hingetõmbega lennupiletid Reykjavikki ja Tui Hirve “Minu Reykjaviki”. Mõlemad olid mul nagunii plaanis olnud, üks umbkaudu eluaeg (aga eriti viimased kolm aastat, mil Island on otselennu kaugusel asunud) ja teine ka palju kauem, kui see raamat üldse olemas on olnud, sest ma olen “Tähe tänavast” saadik rõõmuga valmis kõike Tui kirjutatut lugema. Aga mul on hea meel sellest, et need kaks ikkagi niiviisi kokku said ja teineteist täiendada võtsid.
Mulle nii kohutavalt meeldis Reykjavik. Kõik need värvilised laineplekiga kaetud majad ja meri ja disain ja kampsunid ja kassid.
Vahel tundub mulle, et tegelikult kuulub Reykjavík oma lõputute tagahoovide, aknalaudade, sohvapatjade ja kalarannaga üldse kassidele. Hästi toidetud, tiheda karvaga kassidele, kellel on linnuhirmutamise kuljused kaelas.
Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”
Ja ma tunnistan häbenemata (ok, natuke häbenen) üles, et ajasin vahepeal kohvikus istudes näpuga raamatus ja kaardil järge, et näha ära kõik Tui lemmiktänavad, -poed, -kohvikud ja -pagariärid. Õnneks avastasin alles tagasiteel lennukis, et ta ikkagi oli ka oma kodutänava nime avaldanud. Oleks varem märganud, oleksin raudselt läinud sinna jalutama ja ehtsa stalkeri kombel õigeid aknaid püüdnud tabada!
See-eest õnnestus mul leida maailma kõige nummim airbnb korter (küsige mult linki!) otse Reykjavik Roastersi, endise nimega Kaffismiðjani, kohvikust üle tee, ja ühel hommikul, kui seal kohvisabas seisin, sai grammofoniplaadi pool läbi…
Kaffismiðjani sisekujunduse moodustavad vanad õmblusmasinalauakesed, suur kohviröstimise masin keset pisikest tuba, kuduvad ja rõhutatult emantsipeerunud noorprouad ning Reykjavíki interjööris möödapääsmatu grammofon, millele kliendid saavad kõrval lebavast hunnikust plaate valida. Üks plaat seal parasjagu mängis, aga siis sai A-pool läbi. Pikemalt mõtlemata astusin ligi, keerasin plaadi ümber ja panin pöörlema. Avastasin, et masin ei olegi nii täisautomaatne, nagu neid praegu tehakse, et nõel ise õigesse kohta hüppaks. Tegin siis vinüüli pluusivarrukaga tolmust puhtaks, nagu vanaema õpetas, ja panin nõela harjunud liigutusega plaadi serva. Füüsiline nauding muusika kuulamisest!
Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”
yup. ma tegin seda ka!
Seda raamatut võiks tsiteerima jäädagi, sest ma väga naudin seda, kuidas Tui kirjutab. Lisaks Reykjavikile (kuhu ma pean veel tagasi minema, sest kõike ma ei jõudnud kolme päevaga ära vaadata. ehkki ma nägin tohutus koguses mereäärseid kergliiklusteid ja eramurajoone – maratonitrenni võlud!) ja Islandile üleüldse (kuhu ma pean KA tagasi minema, sest seekord oli aega ainult poolepäevase Golden Circle’i ekskursiooni jaoks. vt ka: maratonitrenn.) kirjeldab ta põhjalikult ja põnevalt islandi ühiskonda ja mõtteviisi laiemalt ja see on natuke nagu loeks mõnd nunnut Lindgreni lasteraamatut – ilus ja helge, samas ei teki tunnetki, et võiks läägeks muutuda.
Island võtab kõik lapsed vastu nagu omad, mis rahvusest nad ka pole, ja koolimineku ajaks on neil selgelt kaks identiteeti: üks kodus ja teine kollektiivis. Mõlemas peetakse teisest lugu. See ei ole mingi eriliselt rahvusvaheline lasteaed, kus Eiríkur käib, aga tema rühmas on juhtumisi poolkanadalane, puhas poolakas, poolhispaanlane, poolrootslane, poolausterlane, poolitaallane, veerandfilipiinlane, puhas venelane ja pooleestlane. Rahvuslipud on riidehoius jopede kohale kleebitud ja kõik õpivad vastastikku üksteise laule. No ei ole raske see integratsioon! Armas on vaadata, kuidas nad liumäest alla lasevad ja suures kilkavas pusas maanduvad. Allir eru með. Kõik on kaasas.
Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”
vot mulle see kõik-on-kaasas istub hästi. Ja mulle istub ka see, kuidas kõrgharitud muusikateadlane kohvikus leivaraha teenib, vabadel hetkedel (tasustamata) esinemisteks laulutekste õpib ja üldse ei muretse, kas see ka, khm, seisusekohane on.
Valgendasin ja tärgeldasin Taveneri kontserdi tarvis valge linase koolilõpukleidi, mille ema mulle postiga järele saatis. Vanavanaema Rosenupu Julie oleks olnud uhke mu üle. Leidsin, et inglise kolledži haridus on tasemel. Seal mind õpetatigi tärgeldama, ega ma muidu ei oskaks. Ma juba kujutan ette, kuidas mu koolikaaslased kukuvad selle peale raiuma, et tärgeldamine on väitlemise kõrval teisejärguline, aga mul on sellest inglise keele ja väitlemise ja majanduse üles haipimisest kõrini. Minu konkurentsivõimele tuleb tärgeldamine täpselt sama palju kasuks. Islandil elades muutud kunstliku eliidistamise vastu täiesti allergiliseks. Kui ma julgen siin öelda, et meil olid seitsmeaastaselt riigikooli katsed, siis kostab halvakspanev ümin. Vesturbæri linnaosas reastatakse lapsi nii, et lõuna pool Hringbrauti magistraali elavad lapsed lähevad Melaskólisse ja põhja pool Vesturbæjarskólisse. Ja Islandil oleks tärgeldamine ka poistele kohustuslik olnud.
Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”
minu Reykjavik (vaade maratonitrennist)
Ühe viimase tsitaadi luban endale veel. Selles raamatus oli mu jaoks jube palju… äratundmist.
Vanavanaisa ehitatud maja vanavanaema valitud krundil turu lähedal, täpsemalt kaheharuline tamm kahe puuriida vahel on see vai, mille külge on seotud see köis, mille otsas mina mööda maailma ringi kepsutan. Seal on mulle ja mu perele alati ruumi, sinna oodatakse meid alati tagasi. Sellepärast ma siia Islandile nii kerge südamega tulla saingi.
(mul ei ole mingit erilist ambitsiooni hakata raamatuarvustajaks, aga ma arvan, et ma võiksin olla päris hea raamatusoovitaja või raamatueesthoiataja, kui ma viitsiks KOHE pärast lugemist ühtteist kirja panna. (hiljem enam ei saa, sest vana pea ei pea suurt midagi kinni.) niisiis selline väljakutse iseendale määramata ajaks: kui mõne loetud raamatu kohta on midagi öelda, ütle ära.
mõtlesin pikalt, kas võiks olla mingi/ skaala/d, millel kõiki raamatuid hinnata, aga karta on, et keerulist süsteemi ma ei viitsiks ise järgida. olgu siis lihtsalt kaks kategooriat, soovitus ja hoiatus. kui raamat kummassegi ei sobi, pole vist mul vaja oma aega tast kirjutamise ega kellelgi teisel lugemise peale kulutada kah.)
Mul oli nii hea meel, et sir Terry oma viimase (sõna otseses mõttes) raamatu just Tiffany Achingi sarja kirjutas. Muust Kettamaailmast pole ma viimased kümmekond aastat suurt hoolinud, aga nõidadele teen alati erandi ja no Tiffany ise on võibolla mu lemmiktegelaskuju kogu maailmakirjanduses üleüldse. (Hiljuti oli mul vaja esitada mõnekümnesõnaline enesetutvustus ja ma leidsin üsna kiirelt, et paremini kui selle tsitaadi abil ei anna seda teha. That’s the kind of person I am.)
Lähenev Alzheimer paistis minu meelest välja juba viie aasta taguses I Shall Wear Midnight’is, st kindlasti oleme lugenud paremini kirjutatud raamatuid. Et kas pratchettlikku nalja ka sai? Natuke ikka, aga minu meelest olid need seekord briti publikule suunatud siseringivihjed. (Või ülehindan siin omaenda assimilatsiooni ja alahindan ülemaailmse publiku kursisolekut buzzwordidega? Andke teada, kas teie ka nautisite seda, kuidas mõne lehekülje jooksul parfraseeritakse järjest Churchilli, Thatcherit ja Shakespeare’i Henry V-t. Rebasejaht ilmselt oli piisavalt selge, aga see kuuride asi? Ja railway arches, jessas, nende kohta pole eesti keeles ju sõnagi. Need on ainult Londoni slummides kasutusel, ei?)
Mingis mõttes said selle loo (ja maailma) otsad kokku tõmmatud küll; ei jäänud tunnet, et kunagi peaks veel midagi juhtuma. Kusjuures minu meelest toimus see kokkutõmbamine ära juba umbes teise peatüki lõpuks ja ülejäänud raamat oli veidi… ülearune; aga see võis tulla sellest, et mind ikkagi huvitas lugu rohkem kui maailm.
(Kes spoilereid ei karda ja pärisarvustust tahab lugeda, siis – AS Byatti oma oli mu meelest väga hea.)
Ma unustan viimasel ajal kõik asjad ära. Näiteks nüüd juba teab mitu kuud olen iga kord, kui vihma sajab, murdnud pead selle üle, kes ja kus raamatus väljendas täpselt minu emotsiooni vihmavarjude suhtes (lugesin isegi ühe kahtlusaluse raamatu uuesti otsast lõpuni üle, aga sealne protagonist osutus kogu oma ektsentrilisusest hoolimata siiski inglise džentelmeniks, kes iial vihmavarjuta kodust ei väljunud).
Lõpuks googeldasin selle õige tsitaadi ikkagi välja ja nüüd panen ta siia kirja, et oleks teinekord jälle võtta:
My dad hates umbrellas, said Deeba, swinging her own. When it rains he always says the same thing. ‘I do not believe the presence of moisture in the air is sufficient reason to overturn society’s usual sensible taboo against wielding spiked clubs at eye level.’
See on muide täitsa tore raamat, lastefantasy selline, aga lasteraamatud ju ongi need kõige paremad. Lugesin selle läbi ühe pika vihmase varasuvise päeva jooksul Jersey saarel ja tean nüüd 1) väga palju vihmavarjudest, 2) et igas puhkuses peaks olema vähemalt üks selline päev, 3) kuhu satuvad kõik Londoni katkised asjad ja inimesed, 4)…
If you’re brave enough to try, you might be able to catch a train from UnLondon to Parisn’t, or No York, or Helsunki, or Lost Angeles, or Sans Francisco, or Hong Gone, or Romeless.
Tänase päeva kasutu trivia: brittide Automobile Association ehk AA, mida mina olin alati lihtsalt mingiks tehnoabikindlustuseks pidanud, loodi tegelikult selleks, et autojuhte kiirust mõõtvate politseinike eest hoiatada. Pärast seda, kui nad sel teemal 1910. aastal kohtuasja kaotasid, ei lõpetatud hoiatamist ära, vaid lepiti kokku uus märgisüsteem: AA patrullijad andsid autojuhtidele au… kui kiirusemõõtjaid ees ootamas ei olnud. AA liikmete käsiraamatus selgitati: “It cannot be too strongly emphasized that when a patrol fails to salute, the member should stop and ask the reason why, as it is certain that the patrol has something of importance to communicate.”
Ja nii 50 aastat. Ma tegelt ei teagi, miks nad seda enam ei tee.
Aga tehnoabi annavad nad ikka ka.
Ennetamaks küsimust, kus muuseumis ma jälle käinud olen: National Motorcycle Museum. Soovitada julgen seda ainult väga tõsistele tsiklifännidele (tõsisematele kui mina), sest esiteks on see kohutavalt suur, aga täiesti organiseerimata (peaaegu tuhat mootorratast, aga nad ei ole paigutatud kuidagi süstemaatiliselt ei vanuse, tootja, kasutusotstarbe ega isegi kuramuse värvi järgi. lihtsalt tihedalt ritta laotud) ja teiseks asub see kuskil Birminghami lähedal maal, sinnaminek võtab hirmsasti aega ja midagi muud sealkandis vaadata ei ole.
(Birminghamis käisin ka, aga seda ei julge ma küll mitte kellelegi soovitada.)
Muuseumipoest leidsin aga imetoreda raamatu: Gasoline Gypsy. See räägib preilist, kes 1950. aastate alguses koera ja 125cc mootorrattaga Kanadas ja USAs roadtrippis. Ostuotsuse tegin puhtalt kaanepildi põhjal, aga juba leheküljel 12 sai selgeks, et Peggy on tõesti my kind of girl:
/…/ rather by mistake and more as a means of transport to Norway than anything else, I had bought this pale green, slim-framed B.S.A. Bantam. I had chosen her for colour, because her paint job happened to go nicely with my new corduroy jacket.
Peggy Iris Thomas, A Ride in the Sun or Gasoline Gypsy
oh, ja ma ei julge rääkidagi, millega daam põhjendas seda, miks talle üle 30 mph ei meeldigi eriti sõita. Lugege ise, kui teada tahate.
Kui kassid peaksid koostama inimeste edetabeli, nii-öelda inimese tõuraamatu, siis poleks kahtlustki, et aukohal ja kõige kõrgema tuhvi peal seisaks seal kindlalt Vanem Daam.
Vanem Daam on inimkonna tippsaavutus, sealt edasi pole minna enam kuhugi. Tal on aega. Ta kurjustab harva. Ta teeb tihti pliidi peal süüa, vahel tikib või õmbleb lambi valgussõõris, ei tõuse sealt tundide viisi, tema süles võib järjest ära magada mitu und. Või noh, see oli nüüd rohkem ajalooline vanadaam. Tänapäeva Vanem Daam vaatab pigem televiisorit. Kassid on tulised televisiooni pooldajad! Teleka ees on inimene paigal.
Tõnu Õnepalu, Mandala
Ja kas pole nii, et kass teab millist looma karta ja kus? Kasside zooloogia on oma lihtsuses ju äärmiselt praktiline. Loomad jagunevad kõigepealt kahte suurde liiki: väikesed söödavad ja suured ohtlikud. Kolmas liik on suured ohutud. Eraldi liigi moodustavad veel liblikad, omaette liigi mesilased. Siis on veel olemas üks kahtlane liik, “maod, juhtmed ja aiakastmisvoolikud” ning lõpuks liik “ämblikud ja teised tegelased, kes kiiresti mööda põrandat sibavad ja keda on tore taga ajada”.
Väga selge süstemaatika. Ja põhjalik. Näiteks suurte ohtlike hulka kuuluvad kindlalt hunt, suur koer, lõvi, tolmuimeja. Aga karu mitte. Seda teadsid juba antiikautorid: karu kassi ei murra.
Aastat 2012 jääb mu jaoks iseloomustama selline veider asjaolu: esimest korda elus olin füüsiliselt nii aktiivne, et ei jõudnud lugeda nii palju kui tahtnuks. Mitu korda nädalas jooksmaskäimine ja jalgrattaga töölesõitmine annavad küll võimaluse “Rahva oma kaitsega” hästi kursis püsida, aga lugemusele mõjuvad täiesti hävitavalt!
Üks vähestest uusaastalubadustest aasta tagasi oli mul lugemispäeviku pidamine, nii et tean täpselt öelda, et leidsin aega kõigest saja kahekümne kuue raamatu jaoks:( Kümme parimat, aga mitte paremus-, vaid lugemisjärjekorras:
Jürgen Rooste, Kuidas tappa laulurästikut
Tim Harford, The Undercover Economist
Dan Ariely, Predictably Irrational
Guy Deutscher, Through the Language Glass: Why the World Looks Different in Other Languages
Olev Remsu, Supilinna poisid
Daniel Vaarik, Praktikaaruanne
Mara Hvistendahl, Unnatural Selection
Chris McDougall, Born To Run
Catherynne M Valente, The Girl Who Circumnavigated Fairyland In a Ship of Her Own Making
Kalle Muuli, Isamaa tagatuba
Aasta absoluutne lemmik oli see McDougalli jooksuraamat. Tsiteerisin sealt leitud infoga kõik oma tuttavad poolsurnuks (kas leidub keegi, kellele ma aastal 2012 _ei_ öelnud, et sisalik ei saa korraga joosta ja hingata?!) ja kui ma enne selle raamatu lõpetamist veel vahel jooksmamineku asemel koju lugema jäin, siis pärast enam küll mitte:P
‘Jessica Alba, the film actress, has the ultimate sexy strut, according to a team of Cambridge mathematicians.’ This important study was the work of a team—apparently—headed by Professor Richard Weber of Cambridge University. I was particularly delighted to see it finally appear in print since, in the name of research, I had discussed prostituting my own reputation for it with Clarion, the PR company responsible, six months earlier, and there’s nothing like watching flowers bloom.
Here is their opening email:
We are conducting a survey into the celebrity top ten sexiest walks for my client Veet (hair removal cream) and we would like to back up our survey with an equation from an expert to work out which celebrity has the sexiest walk, with theory behind it. We would like help from a doctor of psychology or someone similar who can come up with equations to back up our findings, as we feel that having an expert comment and an equation will give the story more weight.
It got them, as we have seen, onto the news pages of the Daily Telegraph.
I replied immediately. ‘Are there any factors you would particularly like to have in the equation?’ I asked. ‘Something sexual, perhaps?’ ‘Hi Dr Ben,’ replied Kiren. ‘We would really like the factors of the equation to include the thigh to calf ratio, the shape of the leg, the look of the skin and the wiggle (swing) of the hips…There is a fee of £500 which we would pay for your services.’
There was survey data too. ‘We haven’t conducted the survey yet,’ Kiren told me, ‘but we know what results we want to achieve.’ That’s the spirit! ‘We want Beyonce to come out on top followed by other celebrities with curvy legs such as J-Lo and Kylie and celebrities like Kate Moss and Amy Winehouse to be at the bottom e.g.—skinny and pale unshapely legs are not as sexy.’ The survey, it turned out, was an internal email sent around the company. I rejected their kind offer, and waited. Professor Richard Weber did not. He regrets it. When the story came out, I emailed him, and it turned out that things were even more absurd than was necessary. Even after rigging their survey, they had to re-rig it:
The Clarion press release was not approved by me and is factually incorrect and misleading in suggesting there has been any serious attempt to do serious mathematics here. No ‘team of Cambridge mathematicians’ has been involved. Clarion asked me to help by analysing survey data from eight hundred men in which they were asked to rank ten celebrities for ‘sexiness of walk’. And Jessica Alba did not come top. She came seventh.
I’d always known the difference between models and normal women is that normal women buy clothes to make them look good; whereas the fashion industry buys models to make the clothes look good. Most clothes are helpless without models.
whatever 