ain’t no sunshine when she’s gone

Jooksublogi, osa 4: ikka ei jää aega üle!

Ma päriselt ka arvasin, et sügisel hakkab olema ohtralt aega niisama aelemiseks ja blogimiseks ja fotode sorteerimiseks ja muudeks hubasteks tubasteks ajaviideteks.

Aga ma ei tea, tööpäevad on ikka sama pikad kui enne, päevad on lühemad… ja siis veel see pisiasi, et selle peaaegu pooleteise aasta jooksul, mil ma kogu oma elu jooksutrennide ümber seadsin, oli mul tekkinud mitu kirglikku kinnisideed teiste trennide suhtes, mida oleks hirmsasti tahtnud teha ja mis kuidagi graafikusse ei mahtunud.

Nüüd mõned mahuvad – kaks korda nädalas käin balletitunnis, korra või paar sangpommitrennis, korra või paar ronimas, korra joogas ja siis paar korda püüan ikka jooksma ka jõuda, sest jooksmist päris järele jätta polnud kunagi plaanis. Kavatsesin seda spordiasja lihtsalt rahulikumalt võtta…

we can burn brighter than the sun

Jooksublogi, osa 3: jalanõusid ikka läheb!

Tähelepanelik vaatleja märkab, et ma tean täpselt, milllise jalanõutootja mis mudeliga mulle joosta meeldib:)

Pildilt puuduvad minu esimesed Sauconyd – Kinvara 2, mille jooksin põhjalikult surnuks ja asendasin täpselt aasta aega tagasi Kinvara 3-ga (pildil aukohal). Mõlemad nimetatud olid muide meeste mudel, sest naiste omad olid noil hooaegadel (ehhki seda on raske uskuda) VEEL jõledamat värvi. Surnuksjoostud paari jätsin alguses alles ja mõtlesin, et kui vahel harva Tallinnasse satun, siis saan ju nendega veel joosta. Sain hoopis valusa õppetunni ehk vigastuse ja ostsin endale seepeale varupaariks ja Tallinnas-hoidmiseks Kinvara 4 (need roosad).

Pariisi maratoni läbimise eest premeerisin end Kinvara 5 eriväljaandega (commemorative collectors edition, à l’éfigie du célèbre Marathon de Paris). Need on nii glamuursed, et inimesed trennis panevad tähele ja kommenteerivad! (Brittidel ei ole eriti kombeks kalleid ja silmatorkavaid spordiriideid kanda… pean tunnistama, et üle pika aja Nõmme metsas joostes sain vastusörkijate rõivakaubamärkidest veidi pimestatud. Eriti kuna ma vaatasin järele, mis need Nike’i joped ja püksid poes maksavad.)

Ja kuna aastaga said ka Kinvara 3-le augud sisse joostud, siis lähen viin need nüüd kohe pidulikult prügikasti; asenduseks veel üks paar hooajalõpu allahindlusega Kinvara 4, mis meeldivad mulle välimuselt neist kõigist kõige rohkem, sest see sinine on nii ilus.

Aa, et kuidas see kõik nii läks? Käisin ükskord Jooksueksperdi poes kurtmas, et põlved valutavad ja et peaks vist kuidagi teisiti jooksma kui üle kanna… et antagu mulle mingid paljajalujooksmise jalanõud. Eksperdid arvasid, et alustuseks on 4mm heel-to-toe drop täitsa piisav ja küll siis edasi vaatab. Noh, oleme iga kord vaadanud ja pole põhjust leidnud mudelit vahetada – kuna ma jooksen päris palju ja põhiliselt asfaldil, siis õhemat talda küll vaja pole. Põlved pole endast enam märku andnud.

käekell on kadunud ja liivakell ei aita

Jooksublogi, osa 2: cross-training FTW!

Et kas ma rattaga ei sõidagi? No rattasportlane ma just pole, aga kuidagi peab ju tööle ja koju saama…

Märtsikuuga praalin selleks, et meenutada - ma pole mitte lodevus-, vaid kliimapagulane!
Märtsikuuga praalin selleks, et meenutada – ma pole mitte lodevus-, vaid kliimapagulane!

13 km (töö)päevas on just paras maa niiviisi kontsakingaga ja end higiseks ajamata kruiisida. Tugevamaks see võibolla ei tee, aga vähemalt ei jää nõrgemaks ja ei pea Central Line’iga asju ajama. Tugevakssaamiseks on seal need joogad ja pilatesed ja ujumised… isegi jõusaalis olen käinud, aga teate, Londoni jõusaalid ei ole küll kohaleminekuvaeva väärt.

See karikas all paremal nurgas tähistab muide sellist pisiasja nagu maratoni läbimine.

she’s got hyper power speeding on forever

Kui kellelegi on jäänud arusaamatuks, miks ma alailma blogin sellest, kuidas ma _ei_ jookse, siis sellele on lihtne seletus – kogu aur on trenni peale ära läinud ja tuututamiseks ei jäänud suurt midagi järele. Aga nüüd, kus hooaja viimane võistlus läbi sai, on ette näha selliseid aja- ja jaksuülejääke, et hakka või spordiblogi pidama.

Mingeid tulemusi, millega praalida, pole mul kahjuks ette näidata, aga see-eest oli mul ükspäev 2 tundi ja 15 minutit aega mõelda selle üle, kuidas praalida protsessiga. Mõni mõte ikka tuli selle aja jooksul.

Jooksublogi, osa 1: löön teid kõiki mahuga!

2014 pole veel läbi!
2014 pole veel läbi!

#81 Vabatahtlikuna Parkrunil

Ükspäev mõtisklesin mitmel eri ajendil vabatahtlikuna tegutsemise üle ja tuli meelde, et kohalik parkrun ju ka ootab, et ma korra aastas leiaks võimaluse jooksmise asemel korraldamisel kaasa aidata. Pole palju palutud (eriti arvestades, et on selgunud, et 5k ei ole jooksmiseks kohe üldse minu distants ja ma olen seda hakanud vältima, kui vähegi võimalik:P), nii et panin nädala alguses nime kirja ja läksin laupäeva hommikul kohale.

Vabatahtlikutöö oli täpselt nii lihtne ja samas nii õpetlik, kui ma eeldanud olin.

Sain teada, kuidas ajavõtusüsteem täpselt toimib – mitte et see ennegi suur mõistatus oleks olnud, aga mõned detailid siiski juurde. Iga jooksja saab parkruni veebilehel registreerudes endale isikliku vöötkoodi, mis palutakse välja trükkida, soovitavalt lamineerida ja  jooksule tulles kaasa võtta. Jooksu alguses, kui peakohtunik “läks!” ütleb, panevad kaks ajavõtja-vabatahtlikku stopperid käima (ilmselt saaks ka ühega ja kaks on lihtsalt igaks juhuks, kui tekib mingi segadus) ja kõik hakkavad jooksma. Kui jooksja ületab finišijoone, vajutavad ajavõtjad stopperil nuppu, ja finišijoone taga seisab järgmine vabatahtlik (mina seekord!), kes annab jooksjale veel ühe vöötkoodiga lipiku. See kood on tegelikult lihtsalt finišeerija järjekorranumber ja oluline on hoida need numbrid ja stopperimeeste nupuvajutused omavahel sünkroonis. Siis on vaja veel üht inimest, kes vöötkoodilugejaga skaneerib järjest jooksjat identifitseeriva koodi ja järjekorranumbri (mnemotehniline võte jätmaks meelde, kumb enne: inimene on tähtsam kui tema positsioon)… ja pärast saadakse stopperitest kätte lõpuajad õiges järjekorras. Peakohtunikul võtab mõned tunnid aega, et kogu see puzzle arvutisse laadida, aga sama päeva pärastlõunaks tulevad juba mailiga ja veebi tulemused. Väga elegantne, võrdlemisi low-tech ja – mis ilmselt peamine – odav süsteem. Muuhulgas on elu näidanud, et isikliku vöötkoodi võib vahel koju unustada ja paluda skaneerija-vabatahtlikul lihtsalt su nimi kirja panna… ja ka järjekorranumbri-lipiku olen kunagi saanud lihtsalt paberile kirjutatud numbrina, sest õige vöötkoodiga lipik oli parajasti kaduma läinud… nii et tegelikult ongi ainult seda stopperit vaja:)

Sain teada, kuidas näevad välja inimesed, kes jooksevad 5 km 17 minutiga. (Selleks ajaks, kui mina tavaliselt finišisse jõuan, on need mehed juba kodus duši all, nii et me ei ole varem kohtunud.)

Sain teada, kuidas näeb välja koer, kes on just jooksnud 5 km perenaise tempos, 30+ minutiga. (Umbkaudne transkriptsioon: “OO, KUI TORE KÕIK ON! OO, SIIN ON INIMESI KA! KAS SINA TULID KA JOOKSMA? JA SINA KA?! NII HEA MEEL SIND NÄHA! OI, MA EI PLAANINUD SIND JALUST MAHA TORMATA, AGA SEE OLI TEGELIKULT PÄRIS LAHE, TEEME VEEL? EKSJU JOOSTA ON HULLULT ÄGE? ÜLDSE KÕIK ON HULLULT ÄGE! KAS ME HAKKAME NÜÜD VARSTI OMETI PÄRISELT JOOKSMA KA?”)

Sain teada, kui raske elu on briti mehel, kes tahab reede õhtul töökaaslastega pubisse minna, aga laupäeva hommikul siiski trennivõimeline olla. (See oli vabatahtlike vestlusteemaks selle 17 min vältel, mil kõik teised veel jooksid ja midagi ei pidanud tegema. Süsteem “iga klaasi õlle järel klaas vett” hääletati üksmeelselt maha, sest selle eest hakkavad joomakaaslased narrima. Ja lihtsalt vähem/aeglasemalt juua ka ei saa, sest siin on ju kombeks, et kordamööda ostetakse kogu seltskonnale joogid, nii et kõik saavad õlut ette kõige kiirema jooja tempos. Peakohtunik, silmad häbelikult maha löödud: “I’ve been known to hide drinks…”)

Sain vist päris hästi aru, milles on volunteeringu võlu – täitsa tore oli veeta see tund aega inimestega, kes elavad kuskil minu kandis ja keda huvitavad umbes samad asjad, mis mind. Samuti oli väga tore viibida 5k jooksu finišijoonel ja mitte soovida, et oleksin pigem surnud :D Seega järgmisena: Color Run olümpiapargis.