but we’re dancing with the demons in our minds

Jooksublogi, vol 14:  @#$%& Garmin!

Ligi kolm aastat tagasi kinkisin endale sünnipäevaks Garmin Forerunner 410 pulsikella, mis on end kogu selle aja laitmatult ülal pidanud. Mul tõesõna ei ole mitte ühtegi etteheidet tema istuvusele, kasutusmugavusele, funktsionaalsusele, usaldusväärsusele, you name it. Patarei võiks veidi aeglasemalt tühjeneda, aga kuni mul on meeles kell enne trenni täis laadida, seni ma teda surnuks joosta ei jõua, st maratoniks treenimise pikad jooksud peab ta vastu ja rohkem mul ju vaja ei ole.

Kahjuks ei ole mul ühtegi head sõna öelda Garmini arendatud tarkvara kohta. Tore küll, et kell kõik mu trenniandmed probleemideta salvestab, aga mis sellest kasu, kui neid sealt kellast siis kätte ei saa? Aegajalt on mul tunne, et nende kolme aasta jooksul olen ma igasuguse sünkroniseerimissofti peale- ja mahainstallimise peale kulutanud rohkem aega kui jooksmise. Sel nädalavahetusel näiteks jooksin natuke alla 29 minuti (5 km aja peale ja ei, ei jaksa kiiremini, tänan küsimast:S), aga Garmin Connecti, Garmin Expressi, ANT+ Agenti ja nende erinevate kombinatsioonide seltsis veetsin umbes 4 tundi. Ma tõesti ei mäleta, kas ükski töölesaadud lahendus on kunagi ka üle kahe kuu järjest töötanud, minu meelest ei ole. @#$%&! (aa, ja see 5k jooks istub ikka veel kellas ja ma ei saanudki teda sealt välja)

(Et miks mul üldse on vaja neid andmeid – noh, kunagi ei tea, millal sotsiaalmeedias praalimiseks tarvis läheb, aga põhiliselt siiski tahab neid näha mu treener, kellega meil on pigem nagu kaugsuhe.)

Kogenud rööprähklejana suutsin nende 4 tunni jooksul välja selgitada hämmastava tõe: paremat alternatiivi ei pruugigi olemas olla. Ma ausalt arvasin, et ma lihtsalt kuulutan Garminile boikoti ja lähen ostan endale ükskõik millise teise tootja sama funktsionaalsusega kella, aga… napilt pole olemas. Ja enda meelest mul ei ole üldse palju vaja:

  • GPS (et kiirusi ja distantse mõõta)
  • pulsimõõtmine (sobib nii pulsivöö kui randmelt mõõtmine, peaasi, et täpne oleks)
  • võimalus trenniandmed hiljem kellast .gpx või .tcx formaadis kätte saada, et üles laadida, kuhu vaja (otsesünkroniseerimine mind huvitavate platvormidega on boonus, aga ma saaks ilma ka hakkama)
  • võimalus kas kellas otse luua või sinna importida keerukamaid trenniplaane (intervallid ettenähtud tempo või pulsitsooniga)
  • et ei peaks enam mitte kunagi kokku puutuma mitte ühegi Garmini poolt loodud tarkvarakomponendiga

Ongi nagu kõik. Aga guess what – sellise spetsifikatsiooni juures on mul valida täpselt ÜHE tootja, ee, kahe mudeli vahel. Ja nende kohta öeldakse foorumites ka, et muidu päris tore kell, aga… toetav tarkvara on kehvavõitu ja intervalltrennide koostamine on keeruline ja pole piisavalt paindlik:S

Nii vihane olin küll, et tellisin endale uue kella ikkagi ära. Polar Flow EI SAA olla Garmin Connectist halvem, see pole lihtsalt võimalik.

Kui suureks saan, teen sellise startupi, mis teeb normaalset tarkvara.

maailm meid saadab aga koju ta ei too

Jooksublogi, vol 13: selgub, et hoopis mina olen liivimaa parim ratsutaja!

Juhtus nii, et mu füsioterapeut (jaa, ma olen nii tähtis, et mul on treener JA füsioterapeut!) lasi mul lindil joosta, filmis seda, vaatas pärast aegluubis ja joonistas pildile mõned punased sirged juurde.

Ootasin, et sellele järgneb põrmustav kriitika ja pean jälle otsast peale uuesti jooksma õppima… selgus aga, et kui välja arvata see nurk, mille all mu jalalaba maad tabab (veidi väljapoole viltu. mis selgitab kenasti ära selle vigastuse, mille tõttu ma seda füsiot palgal pean, ja millega tuleb nüüd kahtlemata tegelema hakata), siis… wait for it… on mu jooksutehnika ideaalilähedane! Sammupikkus ja -tihedus täpselt optimaalne, sääred maapinna suhtes õige nurga all, jalad keha suhtes õiges kohas, puusad-põlved otse ja ma ei mäletagi, mis seal veel oli. Pilt kõlbavat lausa õpikusse panna!

See tagasiside teeb mulle suurt rõõmu, sest olen kord juba selline inimene, kelle meelest tuleb asju teha õigesti ja korralikult. Kui nad seejuures ei saa tehtud väga kiiresti… mis seal ikka. (Seda füsioterapeut ei väitnud, et õigestijooksmine kiirust juurde annaks. Lihtsalt tema seisukohalt vaadates on parem jooksja see, kes end vähem lõhub.)

Jaa, ma tean, et jooksmine käib üldiselt pigem aja kui ilu peale. Aga kas ma tohin palun veel kord meelde tuletada, et meil ongi siin protsessiga praalimise rubriik? Tulemuste kohta minge lugege kuskilt spordiblogist.

the creature that i always meant to be

Jooksublogi vol 12: life. be fit for it.*

Pole teada, kas nädalane lumelauareis kohe trennihooaja alguses mind paremaks jooksjaks teeb, aga tuleb välja, et paar aastat jooksutrenni on teinud mind way paremaks lumelauduriks, kui ma viimati olin (ja millal see “viimati” üldse oli? Kolm talve tagasi? Neli?) Igatahes esimest korda elus ei teinud ühelegi mu päevale nõlval lõppu väsimus ega jalalihaste ülesütlemine; sõitsin kiiremini ja kindlamalt kui kunagi varem ja oleks hirmsasti tahtnud sõita ka kauem, aga tõstukid pandi igal õhtul kell pool viis seisma.

Nii et vist oleme saanud vastuse küsimusele, milleks seda maratonitrenni vaja on. Selleks, et tõeliselt mõnusaid asju saaks pärast teha lõputult!

lumelauduri horisont ongi suure osa ajast viltu
lumelauduri horisont ongi suure osa ajast viltu

* – see on ühe briti spordiklubi moto. võibolla võtan endale.

and i learned and i learned till my lesson was learned

Jooksublogi, vol 11: spordipäev!

kasvatasin aeda nartsisssi. veebruarikuus.

Kuna kevade saabumist ei anna enam kuidagi eitada, otsustasin sisetrennide hooaja pidulikult lõpetada ja osaleda selle puhul oma spordiklubi 24/7 challenge’is. See tähendas – õnneks kõigest – “24 trenni 7 tunniga” ja lubati, et ära saab proovida kõik meie klubis pakutavad rühmatrennid, 15-minutiste juppidena.

Mind on alati huvitanud, kuidas saab tänapäeval nii palju erinevaid trenne üldse olemas olla ja mida seal tehakse. (Kui mina noor olin, siis oli olemas ainult üks rühmatrenn: aeroobika. Mõne aja pärast tuli BodyPump ja siis veel veidi hiljem jooga ja pilates. Rohkem ei osanudki nagu tahta. Noh, keka tunnid olid ka, aga neid ei tahtnud keegi.)

Mõistatusele vastuse saamiseks tuli muidugi veidi pingutada, aga lõpuks oli see kõik lihtsam (kui ka mitte kergem), kui ma arvata oskasingi. Koostasin väikse oskussõnastiku, et järgmisel talvel lihtsam oleks:

Zumba, Zumba tone, Aero-dance, Just Jhoom, Cardio Kick, Step = aeroobika (vt ka: tantsuline aroobika, body-aeroobika, step-aeroobika…)

Vipr, Kettlebells, Sculpt = BodyPump (rohkem või vähem raskete asjade tõstmine etteantud rütmis)

Legs-Bum-Tum, Abs, Ballet Con, Abs&Back = pilates (plank. ja natuke kükke ja keretõsteid ja siis veel planku.)

Gliders/Gymstick, HIIT, Circuit, TRX = keka tund (all of the above pluss jooksmine, hüppamine, harjutused keharaskusega ja igasuguste eksootiliste abivahenditega)

(Viimase osas muidugi veidi valetan – kehalise tunnid oleks võinud sellised olla, aga meil enamasti kahjuks ei olnud. Vot rahvastepallitrenni ei ole ma üheski spordiklubis veel näinud.)

Poksi-, ratta- ja joogatrennid tundusid legitiimsed, st seal toimus see, millele nimi viitas.

algab kõik uus või on ümber saamas

Jooksublogi, vol 10: pole midagi selga panna?

Minul, tänan küsimast, on midagi selga panna küll, kuni asi puudutab jooksu- või muud trenni. Mul on spordiriideid vist umbes sama palju kui kõiki teisi riideid kokku ja ma näen kõigis neis imeliselt hea välja, mida teiste riiete kohta alati öelda ei saa. Sellepärast veedangi nii palju aega trenni tehes!

Meest, kellel polnud midagi selga panna, nägin tänahommikusel jooksuringil. Kujutage nüüd vaatepilti: veebruarikuu, päike parasjagu tõuseb, pargimurul sädeleb kerge härmatis, muruservas õitsevad lumikellukesed ja esimesed krookused, sooja on 3.2 kraadi Celsiuse järgi (vaatasin just kodus termomeetrit)… ja vastu sörgib üks vanamees valgetes tennistes, valgetes sokkides ja valgetes lühikestes pükstes. Ilma särgita.

Okei, ma saan suurepäraselt aru, et külm ei ole. Aga… NII palav ka ju ei olnud?!

(Kolmveerand tundi hiljem kohtusime uuesti ja siis oli ta kuskilt endale selga leidnud ka valge maika. Minu jaoks kahjuks hilja! What has been seen, can’t be unseen.)

pole ilu valuta

Jooksublogi, vol 9: täitsa pullerits peast!

Kui nüüd peaks spordiaasta 2014 kuidagi kokku võtma, siis… vot niisugune inimene on minust saanud:

Screen shot 2015-01-04 at 8.23.20 PM
jooksutrenn 2. jaanuaril 2015

Sellise ilmaga ei pannud mind proovile muidugi London. Kuidas see nüüd nii läks, et jaanuarikuises Harku metsas vabatahtlikult jooksen? Paduvihmas?

(Kuulsas kõvamehetestis skoorisin täpselt ühe punkti, seejuures ausa, mitte tüüpi “ma ei kanna suusatades memmerätikut, misiganes see ka poleks, sest ma lihtsalt ei suusata”. no mul tõesti tekivad süümekad, kui mitu päeva trenni vahele jääb. mis vist vastab ka eelmises lõigus esitatud küsimustele.)

(That being said, nii uusaastalubaduse korras panin endale südamele, et võimalusel peaks siiski vältima Eestisse sattumist kuudel, mille nimes esineb r-täht. Ma endiselt ei talu seda kliimat! Külm tõesti ei olnud, aga muus osas ikka päris vastik.)

i’m bulletproof nothing to lose fire away fire away

Jooksublogi, vol 8: aga tõesti ei ole külm!

Täpselt kaks aastat tagasi avaldasin imestust selle üle, kuidas need inglased ikkagi aastaringselt lühikestes dressides trenni teevad. Täna… jooksin lühikeste varrukatega ja kirusin end, et pikad püksid panin – palav oli.

Tõsi, plusskraadid on väljas hetkel, aga see ei muuda asjaolu, et olen muutunud täiesti külmakindlaks. (Tegelikult ka kuuma-, sest suvel samade särkidega mul üleliia soe ka ei olnud. Täpselt paras on olla kogu aeg.)

Ei teagi, kas see võib kuidagi jooksutrenniga seotud olla või olen lihtsalt assimileerunud. Igatahes vaatan kõiki maikaväel jooksjaid, kleidiväel peolesuundujaid, paljasäärseid lapsi ja mütside-kinnasteta imikuid kärudes nüüd palju mõistvamal pilgul. Meil lihtsalt ei olegi külm!

jet planes islands tigers on a gold leash

(kuna jooksma pole juba kümme päeva jõudnud, siis puudub igasugune vabandus mitte jooksublogida, eks.)

Jooksublogi vol 7: ei ole sugugi igav!

Jooksutrenn, eriti pikk, võib muidugi olla kohutavalt tüütu – aga nagu igas eluvaldkonnas, nii ka spordis annab hea planeerimisega palju ebameeldivusi ära hoida. Reegel nr 1: ilu päästab maailma (vt eelmist postitust). Reegel nr 2: iPodi aku ei tohi tühjaks saada. Reegel nr 3: podcastid ja audioraamatud ei tohi otsa saada.

(Kui te nüüd ootasite mingeid reegleid vaheldusrikaste trennide kohta, siis neid ei tule. Intervallid või ülesmäge lõigud on veel _eriti_ igavad ja nõuavad põhjalikku aju tuimestamist kõrvaklappide kaudu.)

Kuna ma audioraamatuid osta ei raatsi, siis selles vallas olen piirdunud põhiliselt klassikaga – näiteks jaanuaris 2014 töötasin otsast lõpuni läbi kogu Jane Austeni loomingu, kõik 175 km. Äärmiselt õpetlik kogemus. Kas teie teate, kuidas hääldatakse inglise keeles sõnu “colonel” ja “lieutenant”? (Selle teadmise omandamisest möödunud 10 kuu jooksul pole mul küll veel tekkinud juhust neid termineid vestluses kasutada, aga ma igatahes olen valmis.)

Kaasaegsemate terminite ja sündmustega hoiavad mind aga kursis:

* Composer Of The Week (BBC Radio 3) – selle võtan tavaliselt ette rattaga tööle sõites aegadel, mil kõik teised podcastid on jooksmise peale juba ära kulunud. Pole kindel, palju ma tegelikult kuulan või meelde jätan, aga Donald Macleodi inglise keel on väga nauditav ja muusikanäited harivad minusugust võhikut ikka ka. Näiteks ükskord sain teada, et Marju Läniku laulu pulmakelladest kirjutas hoopis Saint-Saënswho knew!

* Freakonomics Radio (WNYC) – noh, kes ei teaks Freakonomicsit. Stephen Dubner (kes ei ole majandusteadlane) kaevab välja obskuurseid teemasid, mida majandusteadlase seisukohalt käsitleda, ja Steven Levitt (kes on majandusteadlane) varustab teda šokeerivate soundbite’idega.

* Müstiline Venemaa (Vikerraadio) – minu jaoks on see üsna värske leid, tegelikult muidugi alati olemas olnud. Mis tähendab, et mind ootab ees terve aastatepikkune arhiiv, jei!

* No Such Thing as a Fish – kui ma saaks valida ainult ühe podcasti, mida kuulata, siis ma sureks ära valiks selle, sest  see on lakkamatu põnevate faktide tulevärk, autoriteks inimesed, kelle tööks on otsida fakte QI jaoks, mida ma pole kunagi näinud ja ei viitsi vist vaadata ka, sest milleks, kui parimad palad mulle podcasti näol kätte tuuakse?

* Raadio Ööülikool – selle puhul ma valin hoolega, mida üldse alla laadida, sest veidi esoteerikarohkeks kisub see mu jaoks, aga hoian siiski silma peal.

* Radiolab (WNYC) – because science! Alguses mulle tundus see veidi üle…toimetatud, aga nüüd olen nende stiiliga ära harjunud ja naudin – nad tõesti kasutavad meediumi väga tõhusalt ära. Nagu kuuldemäng väga põnevatel teemadel.

* Rahva Oma Kaitse (R2) – ma olen maailma KÕIGE osavam külmunud-sõrmedega-täpselt-3:30-peale-kerija-et-pääseda-kohutavast-Ringo-Starri-laulust.

* The Moth ja The Story Collider – mõlemas jutustavad tavalised inimesed päriseltjuhtunud lugusid, ühel juhul suvalistel teemadel ja teise tagline on “stories about how science has affected peoples’ lives”. No ma ei tea, vaevalt, et ma sealt palju targemaks olen saanud, aga nii tore lihtsalt kuidagi. Vahel võtab pisara silma, aga saab ju teha näo, et see on tuulest. Või higi.

* Tweet of the Day (BBC Radio 4) – ei jää sealtki meelde suurt midagi, aga linnulaul ja Sir David Attenborough kuluvad väikestes doosides siiski alati ära.

* Uus raamat (Klassikaraadio)- kõigist kohmetutest eesti meestest on Peeter Helme võibolla mu lemmik. Mulle meeldib, kuidas ta raamatuid valib ja kuidas neist jutustab.

Kui nüüd tundub, et jube palju jõuan kuulata, siis meenutagem, et see pidigi olema protsessiga praalimise rubriik. Suvel juhtus ikka alailma, et mul kulus nädalaga rohkem podcaste, kui kogu see kamp suutis juurde teha sama ajaga, ja pidin aga jälle arhiividest mõne surnud helilooja või vene tsaari elu endale taustaks võtma.

(Muusikat ma jooksmise kõrvale kuulata ei saa, rütm segab. Üks erand: kui trennikava hakkas nõudma mu isiklikest rekorditest kiiremaid temposid, siis War in Wonderlandi abil püsisin enamvähem reel.)

we’ve come too far to give up who we are

Jooksublogi vol 6: ilu päästab maailma!

Suur osa mu jooksumotivatsioonist tuleb, ausalt, sellest, et otsin endale jooksmiseks kohti, kus oleks tore olla ja midagi ilusat vaadata. Kodulähedased rajad on eraldi jutt, aga tihti olen nädalavahetusel – millesse maratoniks treenijal kuulub alati paaritunnine aeglane jooks – kuskil Londonist väljas Britannia ilu imetlemas.

Seega olen juba päris vilunud otsima looduskauneid jooksuradu Google Mapsi (vihje: otsi lähimat kanalit, selle kõrval jookseb enamasti towpath!), Lonely Planeti või kohaliku turismiinfopunkti abiga (vihje: matka- ja jalgrattaradadesse tuleb suhtuda teatava ettevaatusega, need võivad olla jube kitsad ja mägised. Parimad marsruudid on need, mida soovitatakse ratsutajatele! Ja nagu Eesti, on ka Inglismaa täis endistele raudteetammidele rajatud kergliiklusteid.)

Ma ei kanna trennis enamasti telefoni (fotokast rääkimata) kaasas, sest see on lihtsalt liiga suur ja ei mahu kuhugi ära ja segab… nii et suurem osa neil nädalavahetusejooksudel kogetud imelisi vaateid jäävad ainult mälupiltideks. Paaril korral sel kevadel siiski õnnestus teha mõned fotod.

Yorkshire, mai 2014:

DSC_0038

DSC_0040

Ullswater, Lake District, mai 2014 (ühe pildi peal siin olen mina ka näha):

no vot ja SELLEST ma räägin, kui ma räägin jooksmisest!

be my mirror my sword and shield

Jooksublogi, osa 5: kui eeldusi pole, ei aita trenn kah!

Sellest, mida jooksmine minuga teinud on, annaks rääkida pikemalt ja küllap ma ükskord räägingi. Paar asja siiski on, mida ta kõigi imestuseks teinud EI ole, katsuks nendega ühele poole saada (ja neid siis enam mitte kunagi mainida):

1) ma ei ole saanud kiiremaks.

Jah, treener alati lohutab, et me ei treenigi kiirust ega lühikesi distantse, aga võiks ju loota, et ma jooksen nüüdseks kiiremini kasvõi ühestainsast oma tuttavast – mõnest sellisest näiteks, kes trenni ei tee ja ainult kord aastas rahvajooksul võistleb? Kättesaadavat infot (finišiprotokollid ja postitused sotsiaalvõrgustikes) analüüsides pole ma kahjuks ühtegi konkreetset näidet tuvastanud.

Ja rahvajooksudel näen enda ümber endiselt ainult väga noori, väga vanu, väga pakse või ilmselgete füüsiliste puuetega inimesi. Ühel võistlusel näiteks jooksis minust mööda ja kadus minutiga silmapiiri taha mees, kellel oli üks kehapool halvatud. Ausalt!

2) ma ei ole kaalus alla võtnud.

Selgub, et paljud inimesed veel ei tea, nii et las ma teatan teile uudise: pikamaajooks polegi mingi kõhnumistrenn! Organism hakkab selle jama käigus tootma hoopis stressihormoon kortisooli, mis kaalualandamisele hoolega vastu töötab. Mõistlik temast, sest kunagi ei tea, mitu tundi ja päeva ma veel järjest joosta kavatsen, ja kõiki ressursse tuleb kriisiolukorras säästa…

Et kuidas need tippmaratoonarid siis kõik nii kõhnad on? Kõhnast inimesest saab lihtsalt palju parema maratoonari! Minu kehatüübiga inimesed, kui neil mõistus peas on, valivad endale mingi sobivama trenni. Näiteks selles sangpommiasjas olen ma kogu aeg klassi parim ja saan treenerilt kiita!