taevas tee meile selgeks aga taevas ei tee

Jooksublogi, vol 16: müüa vähekasutatud pulsikell!

Executive summary: kuigi Polar Flow ei ole tõesti Garmin Connectist oluliselt halvem (on umbes sama halb), siis Polari kell on Garmini kellast – isegi mu aastatevanusest mudelist – halvem.

  • GPS signaali leidmine võtab minuteid. Veedan neid minuteid iga kord täpselt sama koha peal, kodumaja ees, aga ta ei suuda kuidagi meelde jätta, et just nimelt seal ma alati olengi.
  • Helisignaalid (intervalltrennide puhuks jne) on kõige valjema settingu peal ikkagi kuuldamatult vaiksed. Mingit alternatiivi vibratsiooni vms näol ka ei pakuta.
  • Suures osas ei ole võimalik konfida seda, mida ja millal kella ekraan trenni ajal näitab – nt intervalli lõpus näitab ta seda, kuidas intervall läks, mitte seda, mida nüüd edasi teha tuleks. Lõpuks muidugi jõuab ka juhisteni, aga selleks ajaks on pool järgmisest lõigust juba läbi.
  • Intervalltrennide progemine ei ole võimatu, aga on oluliselt ebamugavam kui Garmini softiga. Preview funktsionaalsus on täiesti pekkis ja näitab iga lõigu pikkuseks 20 minutit. Kasutusjuhend väidab, et trenni kellaaeg ei ole kohustuslik parameeter, aga tegelikult ilma selleta salvestada ei lasta. Ja no veel on seal jamasid. Okei, nii võtta, siis Polar Flow ikkagi ON Garmin Connectist halvem :S
  • no ja ta tõesti on suure osa ajast maas või on temaga mingi muu jama. Sünkimine õnnestub 4 juhul 5st ainult iPadi äpi abil. (Loomulikult ei ole Windows Phone’i jaoks äppi olemas.)

Ja ma isegi ei viitsi närida nende funktsioonide kallal, millest mul ükskõik on (activity monitor, mis loeb jalgrattasõidu paigalistumise alla? mis krdi asi on running index? kui mina oma indeksiga 46 olen “elite”, siis mis tulemuse saavad sportlased? samal ajal fitness test funktsioon väidab mu olevat “moderate” tasemel ja soovitab rohkem trenni teha, samal ajal igal trennipäeval on mul täidetud üle 200% soovituslikust aktiivsusnormist, mis omakorda on seadistatud kõrgeimale võimalikule tasemele… whatever. ahjaa, kogu selle kursiiviseguse sasipuntra üldnimetus on smart coaching.)

Aga kui kellelgi on vaja ilusat valget pulsikella/activity monitori, siis mul on üks üle. Lihtsalt oma elu ja/või trennide salvestamiseks sobib ta täitsa kenasti. Pulsivöö töötab väga hästi ja kui GPS signaal korra leitud on, siis träkib minu meelest üsna täpselt. Ja, ee, kellarihm on väga mõnusast materjalist!

Advertisements

but we’re dancing with the demons in our minds

Jooksublogi, vol 14:  @#$%& Garmin!

Ligi kolm aastat tagasi kinkisin endale sünnipäevaks Garmin Forerunner 410 pulsikella, mis on end kogu selle aja laitmatult ülal pidanud. Mul tõesõna ei ole mitte ühtegi etteheidet tema istuvusele, kasutusmugavusele, funktsionaalsusele, usaldusväärsusele, you name it. Patarei võiks veidi aeglasemalt tühjeneda, aga kuni mul on meeles kell enne trenni täis laadida, seni ma teda surnuks joosta ei jõua, st maratoniks treenimise pikad jooksud peab ta vastu ja rohkem mul ju vaja ei ole.

Kahjuks ei ole mul ühtegi head sõna öelda Garmini arendatud tarkvara kohta. Tore küll, et kell kõik mu trenniandmed probleemideta salvestab, aga mis sellest kasu, kui neid sealt kellast siis kätte ei saa? Aegajalt on mul tunne, et nende kolme aasta jooksul olen ma igasuguse sünkroniseerimissofti peale- ja mahainstallimise peale kulutanud rohkem aega kui jooksmise. Sel nädalavahetusel näiteks jooksin natuke alla 29 minuti (5 km aja peale ja ei, ei jaksa kiiremini, tänan küsimast:S), aga Garmin Connecti, Garmin Expressi, ANT+ Agenti ja nende erinevate kombinatsioonide seltsis veetsin umbes 4 tundi. Ma tõesti ei mäleta, kas ükski töölesaadud lahendus on kunagi ka üle kahe kuu järjest töötanud, minu meelest ei ole. @#$%&! (aa, ja see 5k jooks istub ikka veel kellas ja ma ei saanudki teda sealt välja)

(Et miks mul üldse on vaja neid andmeid – noh, kunagi ei tea, millal sotsiaalmeedias praalimiseks tarvis läheb, aga põhiliselt siiski tahab neid näha mu treener, kellega meil on pigem nagu kaugsuhe.)

Kogenud rööprähklejana suutsin nende 4 tunni jooksul välja selgitada hämmastava tõe: paremat alternatiivi ei pruugigi olemas olla. Ma ausalt arvasin, et ma lihtsalt kuulutan Garminile boikoti ja lähen ostan endale ükskõik millise teise tootja sama funktsionaalsusega kella, aga… napilt pole olemas. Ja enda meelest mul ei ole üldse palju vaja:

  • GPS (et kiirusi ja distantse mõõta)
  • pulsimõõtmine (sobib nii pulsivöö kui randmelt mõõtmine, peaasi, et täpne oleks)
  • võimalus trenniandmed hiljem kellast .gpx või .tcx formaadis kätte saada, et üles laadida, kuhu vaja (otsesünkroniseerimine mind huvitavate platvormidega on boonus, aga ma saaks ilma ka hakkama)
  • võimalus kas kellas otse luua või sinna importida keerukamaid trenniplaane (intervallid ettenähtud tempo või pulsitsooniga)
  • et ei peaks enam mitte kunagi kokku puutuma mitte ühegi Garmini poolt loodud tarkvarakomponendiga

Ongi nagu kõik. Aga guess what – sellise spetsifikatsiooni juures on mul valida täpselt ÜHE tootja, ee, kahe mudeli vahel. Ja nende kohta öeldakse foorumites ka, et muidu päris tore kell, aga… toetav tarkvara on kehvavõitu ja intervalltrennide koostamine on keeruline ja pole piisavalt paindlik:S

Nii vihane olin küll, et tellisin endale uue kella ikkagi ära. Polar Flow EI SAA olla Garmin Connectist halvem, see pole lihtsalt võimalik.

Kui suureks saan, teen sellise startupi, mis teeb normaalset tarkvara.

maailm meid saadab aga koju ta ei too

Jooksublogi, vol 13: selgub, et hoopis mina olen liivimaa parim ratsutaja!

Juhtus nii, et mu füsioterapeut (jaa, ma olen nii tähtis, et mul on treener JA füsioterapeut!) lasi mul lindil joosta, filmis seda, vaatas pärast aegluubis ja joonistas pildile mõned punased sirged juurde.

Ootasin, et sellele järgneb põrmustav kriitika ja pean jälle otsast peale uuesti jooksma õppima… selgus aga, et kui välja arvata see nurk, mille all mu jalalaba maad tabab (veidi väljapoole viltu. mis selgitab kenasti ära selle vigastuse, mille tõttu ma seda füsiot palgal pean, ja millega tuleb nüüd kahtlemata tegelema hakata), siis… wait for it… on mu jooksutehnika ideaalilähedane! Sammupikkus ja -tihedus täpselt optimaalne, sääred maapinna suhtes õige nurga all, jalad keha suhtes õiges kohas, puusad-põlved otse ja ma ei mäletagi, mis seal veel oli. Pilt kõlbavat lausa õpikusse panna!

See tagasiside teeb mulle suurt rõõmu, sest olen kord juba selline inimene, kelle meelest tuleb asju teha õigesti ja korralikult. Kui nad seejuures ei saa tehtud väga kiiresti… mis seal ikka. (Seda füsioterapeut ei väitnud, et õigestijooksmine kiirust juurde annaks. Lihtsalt tema seisukohalt vaadates on parem jooksja see, kes end vähem lõhub.)

Jaa, ma tean, et jooksmine käib üldiselt pigem aja kui ilu peale. Aga kas ma tohin palun veel kord meelde tuletada, et meil ongi siin protsessiga praalimise rubriik? Tulemuste kohta minge lugege kuskilt spordiblogist.

the creature that i always meant to be

Jooksublogi vol 12: life. be fit for it.*

Pole teada, kas nädalane lumelauareis kohe trennihooaja alguses mind paremaks jooksjaks teeb, aga tuleb välja, et paar aastat jooksutrenni on teinud mind way paremaks lumelauduriks, kui ma viimati olin (ja millal see “viimati” üldse oli? Kolm talve tagasi? Neli?) Igatahes esimest korda elus ei teinud ühelegi mu päevale nõlval lõppu väsimus ega jalalihaste ülesütlemine; sõitsin kiiremini ja kindlamalt kui kunagi varem ja oleks hirmsasti tahtnud sõita ka kauem, aga tõstukid pandi igal õhtul kell pool viis seisma.

Nii et vist oleme saanud vastuse küsimusele, milleks seda maratonitrenni vaja on. Selleks, et tõeliselt mõnusaid asju saaks pärast teha lõputult!

lumelauduri horisont ongi suure osa ajast viltu

lumelauduri horisont ongi suure osa ajast viltu

* – see on ühe briti spordiklubi moto. võibolla võtan endale.

and i learned and i learned till my lesson was learned

Jooksublogi, vol 11: spordipäev!

kasvatasin aeda nartsisssi. veebruarikuus.

Kuna kevade saabumist ei anna enam kuidagi eitada, otsustasin sisetrennide hooaja pidulikult lõpetada ja osaleda selle puhul oma spordiklubi 24/7 challenge’is. See tähendas – õnneks kõigest – “24 trenni 7 tunniga” ja lubati, et ära saab proovida kõik meie klubis pakutavad rühmatrennid, 15-minutiste juppidena.

Mind on alati huvitanud, kuidas saab tänapäeval nii palju erinevaid trenne üldse olemas olla ja mida seal tehakse. (Kui mina noor olin, siis oli olemas ainult üks rühmatrenn: aeroobika. Mõne aja pärast tuli BodyPump ja siis veel veidi hiljem jooga ja pilates. Rohkem ei osanudki nagu tahta. Noh, keka tunnid olid ka, aga neid ei tahtnud keegi.)

Mõistatusele vastuse saamiseks tuli muidugi veidi pingutada, aga lõpuks oli see kõik lihtsam (kui ka mitte kergem), kui ma arvata oskasingi. Koostasin väikse oskussõnastiku, et järgmisel talvel lihtsam oleks:

Zumba, Zumba tone, Aero-dance, Just Jhoom, Cardio Kick, Step = aeroobika (vt ka: tantsuline aroobika, body-aeroobika, step-aeroobika…)

Vipr, Kettlebells, Sculpt = BodyPump (rohkem või vähem raskete asjade tõstmine etteantud rütmis)

Legs-Bum-Tum, Abs, Ballet Con, Abs&Back = pilates (plank. ja natuke kükke ja keretõsteid ja siis veel planku.)

Gliders/Gymstick, HIIT, Circuit, TRX = keka tund (all of the above pluss jooksmine, hüppamine, harjutused keharaskusega ja igasuguste eksootiliste abivahenditega)

(Viimase osas muidugi veidi valetan – kehalise tunnid oleks võinud sellised olla, aga meil enamasti kahjuks ei olnud. Vot rahvastepallitrenni ei ole ma üheski spordiklubis veel näinud.)

Poksi-, ratta- ja joogatrennid tundusid legitiimsed, st seal toimus see, millele nimi viitas.

algab kõik uus või on ümber saamas

Jooksublogi, vol 10: pole midagi selga panna?

Minul, tänan küsimast, on midagi selga panna küll, kuni asi puudutab jooksu- või muud trenni. Mul on spordiriideid vist umbes sama palju kui kõiki teisi riideid kokku ja ma näen kõigis neis imeliselt hea välja, mida teiste riiete kohta alati öelda ei saa. Sellepärast veedangi nii palju aega trenni tehes!

Meest, kellel polnud midagi selga panna, nägin tänahommikusel jooksuringil. Kujutage nüüd vaatepilti: veebruarikuu, päike parasjagu tõuseb, pargimurul sädeleb kerge härmatis, muruservas õitsevad lumikellukesed ja esimesed krookused, sooja on 3.2 kraadi Celsiuse järgi (vaatasin just kodus termomeetrit)… ja vastu sörgib üks vanamees valgetes tennistes, valgetes sokkides ja valgetes lühikestes pükstes. Ilma särgita.

Okei, ma saan suurepäraselt aru, et külm ei ole. Aga… NII palav ka ju ei olnud?!

(Kolmveerand tundi hiljem kohtusime uuesti ja siis oli ta kuskilt endale selga leidnud ka valge maika. Minu jaoks kahjuks hilja! What has been seen, can’t be unseen.)

pole ilu valuta

Jooksublogi, vol 9: täitsa pullerits peast!

Kui nüüd peaks spordiaasta 2014 kuidagi kokku võtma, siis… vot niisugune inimene on minust saanud:

Screen shot 2015-01-04 at 8.23.20 PM

jooksutrenn 2. jaanuaril 2015

Sellise ilmaga ei pannud mind proovile muidugi London. Kuidas see nüüd nii läks, et jaanuarikuises Harku metsas vabatahtlikult jooksen? Paduvihmas?

(Kuulsas kõvamehetestis skoorisin täpselt ühe punkti, seejuures ausa, mitte tüüpi “ma ei kanna suusatades memmerätikut, misiganes see ka poleks, sest ma lihtsalt ei suusata”. no mul tõesti tekivad süümekad, kui mitu päeva trenni vahele jääb. mis vist vastab ka eelmises lõigus esitatud küsimustele.)

(That being said, nii uusaastalubaduse korras panin endale südamele, et võimalusel peaks siiski vältima Eestisse sattumist kuudel, mille nimes esineb r-täht. Ma endiselt ei talu seda kliimat! Külm tõesti ei olnud, aga muus osas ikka päris vastik.)