if i can make it there, i’ll make it anywhere

“mis teil on meeles kohtadest, kus te olete käinud?”, küsib Madli. Mul on mõndagi meeles igast kohast, kus ma olen käinud, ja neid kohti on ka üsna mitu olnud. Kõige rohkem on mul meeles minemised ise. Ja tagasitulemised. Neist võiks kirjutada ühe eraldi raamatu, seda ma teen mõni teine kord.

Mul on meeles see tunne, kuidas me olime Preeduga hääletanud mõni tuhat kilomeetrit, et jõuda Nordkappi, ja siis me seisime seal maailma serva peal ja vaatasime üle serva ja ei näinud mitte midagi ja saime järsku aru, et seda oleksime me pidanud enne ka taipama, et sealt suurt midagi ei paista:) Sellest on pilt ka. Ja maailma lõpus tõesti ON kohvik. seal müüakse imehäid vahvleid ja kui sa oled backpacker, siis on sul lootust sealt 20-kroonine vahvel 18 krooniga osta. Sest siis sa lihtsalt meeldid neile seal.

Mul on meeles Pariisist olulisi asju. Kuidas ma jõudsin sinna kohale ja istusin Charles de Gaulle’is metroo peale (ei, ega see nüüd nii ülbelt ka ei juhtunud, et ma olekski lennukiga Pariisi läinud. Lihtsalt üks rekkajuht pani mu kusagil lennujaamas maha, sest ta teadis, et seal sees peab metroojaam olema. Oligi. Kaks tükki.) ja sõitsin risti läbi kogu Pariisi sinna, kuhu mul oli vaja minna; ma ei näinud mitte midagi, sest Pariisis on metroo viisakalt maa all, aga peatuste nimed olid Luxembourgi aed ja Invaliidide väljak jne ja ma tundsin üle kogu keha, et ma olen Pariisis ja et ma täitsa ise sain hakkama sinnaminemisega ja sealolemisega ja et küllap saan ma siis hakkama ka ükskõik mille muuga. Täpselt nagu Sinatral New Yorkiga oli, eks ole. Teine emotsioon, mida ma Pariisist mäletan, oli esimene õhtu kesklinnas… kuidas meid sõidutati meie äärelinnaülikoolist bussiga linna ja pandi kusagil maha ja buss sõitis ära ja ma leidsin end järsku Champs Elyséelt (ei, ma ei vastuta oma prantsuse keele eest!) ja see oli nii-nii-NII suur kõik, et ma võtsin igaks juhuks puust kinni, muidu ma oleks ära kadunud.

Kõige enam on mul Pariisist siiski meeles viimane õhtu, kui ametlik programm oli läbi ja kõik peale minu ja ühe bulgaarlase olid lennukile ära saadetud ja üks prantsuse poiss viis meid külla oma sõbrale, kes elas Eiffeli torni lähedal ühe hiiglasliku vana maja pööningukorrusel. Sinna sai nii, et tuli minna läbi maja ja siis sisehoovi ühes nurgas oli peidus üks madal kitsas uks, millest sai sisse minna ja siis keerdtreppi pidi ronida otse pööningule välja. Vahepeal ei olnud mitte midagi. Seitsme või kaheksa korruse jagu ainult trepp. Pööningul oli sõbral tuba, mis oli koos kööginurgaga umbes 10 ruutmeetrit suur ja kus püsti seista sai ainult ukse ees. Mujal oli juba katus nii madal, et sai olla ainult põrandal istudes või siis kõhuli voodi peal. Me olime käinud enne nurga pealt poest läbi ja ostnud makarone ja tomatikastet ja juustu, siis me tegime sellest kõigest ühe tudengitoidu ja sõime seda; pärast mängis keegi kitarri ja me laulsime Queeni laule. Kui ma nüüd Pariisist mõtlen, siis mulle tuleb meelde see koht ja see õhtu.

Kõik muud asjad, mis mul meeles on, pole nende asjadega võrreldes kuigi olulised.

Kas selline sõna nagu “inforeostus”

Kas selline sõna nagu “inforeostus” on olemas ja kui, siis mida see tähendab? Mulle üldse ei meeldi see, et kui kusagilt mingit infi saad, siis kunagi ei tea, kas see on õige või ei ole. Meil on ju Internet. Igaüks saab sinna üles riputada mida tahes ja siis keegi teine loeb ja usub ja paneb … Loe edasi “Kas selline sõna nagu “inforeostus””

Kas selline sõna nagu “inforeostus” on olemas ja kui, siis mida see tähendab?

Mulle üldse ei meeldi see, et kui kusagilt mingit infi saad, siis kunagi ei tea, kas see on õige või ei ole. Meil on ju Internet. Igaüks saab sinna üles riputada mida tahes ja siis keegi teine loeb ja usub ja paneb selle omakorda kuhugi kirja, heal juhul on viiteks juures “allikas: Internet”. Niiviisi satuvad igasugused lollused koolilaste referaatidesse, mälumängusaadetesse, raamatutesse… kuhu veel?

Ma eriti ei usalda netti. Kui mul on vaja midagi teada, siis ma lähen teise tuppa ja vaatan ENEst, nii on märksa kindlam tunne. Ühel hommikul ärkasin ma sellise küsimusega: kas kaaren ja ronk on üks ja seesama lind? Vaatasin ENEst järele, ongi. Ma ei tea, mida Google mulle oleks öelnud, aga ma arvan, et ma oleks saanud hulga väiteid, et jah, on sama; hulga väiteid, et ei ole; mõlemale väitele mitu tõestust viidetega Oxfordi ülikooli teadlastele ja Šveitsi sõltumatule teadusuuringute instituudile; paar viidet blogidele, mille autorid murravad tihti pead, et kas kaaren ja ronk on üks ja seesama lind:) Midagi sellist, eks ole.

Võtame näiteks selle loo. Lugesin ja oli naljakas küll, aga tahaks ju siiralt teada, kas selline asi on päriselt olemas olnud või on see kellegi nali, mis nüüd tõsiloo nime all levib. Kuidas ma saan selle kindlaks teha? Ma ei usu, et üheski minule ligipääsetavas raamatukogus leiduks 1894. aasta The Madison Institute Newsletteri, mis iganes see ka olla ei võiks, sügisnumbrit.

(isadepäevameeleolusid kultiveerides) Eks me kõik

(isadepäevameeleolusid kultiveerides) Eks me kõik loe vahel Perekooli foorumit. Ma siis ka ei häbene tunnistada. Kõige mõttetum osa sellest foorumist on üldiselt isade vestlusring, eks ole… seal on ainult autodest. Aga näe, mis mina leidsin: mitte ainult autodest :) vol 2 mitte ainult autodest mitte ainult autodest vol 3 Mitte ainult autodest vol 4 Vol … Loe edasi “(isadepäevameeleolusid kultiveerides) Eks me kõik”

(isadepäevameeleolusid kultiveerides)

Eks me kõik loe vahel Perekooli foorumit. Ma siis ka ei häbene tunnistada. Kõige mõttetum osa sellest foorumist on üldiselt isade vestlusring, eks ole… seal on ainult autodest. Aga näe, mis mina leidsin:

mitte ainult autodest :)
vol 2 mitte ainult autodest
mitte ainult autodest vol 3
Mitte ainult autodest vol 4
Vol 5 mitte ainult autodest
Vol 6 mitte ainult autodest
Mitte ainult autodest…
Vol 8 mitte ainult autodest

See on hea tükk lugemist, aga minu meelest seda väärt.

Nägin Kadriorus kolmevärvilist kassi ja

Nägin Kadriorus kolmevärvilist kassi ja hetkeks oli mul tunne, et ma saan aru, miks neid inglise keeles tortoiseshell kassideks kutsutakse. Nüüd ma jälle enam ei saa, aga kassi vaadates oli kõik täiesti selge. Täna on üldse mingi kassipäev. Hommikul lugesin Päevalehest juttu suurest kassist. See tundus õpetlik. Trükkisin vanaisa jaoks ka välja. Siis läksin kööki … Loe edasi “Nägin Kadriorus kolmevärvilist kassi ja”

Nägin Kadriorus kolmevärvilist kassi ja hetkeks oli mul tunne, et ma saan aru, miks neid inglise keeles tortoiseshell kassideks kutsutakse. Nüüd ma jälle enam ei saa, aga kassi vaadates oli kõik täiesti selge.

Täna on üldse mingi kassipäev. Hommikul lugesin Päevalehest juttu suurest kassist. See tundus õpetlik. Trükkisin vanaisa jaoks ka välja. Siis läksin kööki ja Mäksi karjus mu peale. Ometi oli ta oma hommikuse piima juba saanud. Meil on nii, et see, kes hommikul esimesena ärkab, peab Mäksile piima andma, muidu ei jõua seda kisa ära kuulata. Täna oli vanaisa esimesena ärganud. Piim ja kolme sorti krõbuskid olid serveeritud, aga Mäksi polnud ikka rahul. Minus tekkis kohutav aimdus, et ta on juba hommikust lehte lugenud ja nõuab nüüd kolme räime, mille hulgast valida…

Kõige veidram tunne on see,

Kõige veidram tunne on see, kui järsku, eimillegi peale, tulevad meelde mingid vanad asjad, mis pole kunagi varem meelde tulnud. Sellised väiksed asjad. Minule tuli meelde Västeråsi postkontor. Ma käisin seal selle poole aasta sees vast kaks korda. Palju tänapäeva inimesel ikka postkontorisse asja on. Ostsin postkaarte ja korra ka ümbrikke; ostsin marke ja siniseid … Loe edasi “Kõige veidram tunne on see,”

Kõige veidram tunne on see, kui järsku, eimillegi peale, tulevad meelde mingid vanad asjad, mis pole kunagi varem meelde tulnud. Sellised väiksed asjad.

Minule tuli meelde Västeråsi postkontor. Ma käisin seal selle poole aasta sees vast kaks korda. Palju tänapäeva inimesel ikka postkontorisse asja on. Ostsin postkaarte ja korra ka ümbrikke; ostsin marke ja siniseid lennuposti kleepse. Prioritaire 1:a-klassbrev. Kaks tükki on mul siiamaani rahakotis olemas.

Ümbrikke läks vaja, sest Björn oli sõjaväes ja talle ei saanud sinna maili saata. Mõne aasta pärast lähevad mul järgmised vennad sõjaväkke. Võibolla neile siis juba saab. Või äkki saab juba praegu, võibolla on igas väeosas netiühendusega arvuti ja kõik ajateenijad surfavad päev otsa rate.ee-s? Ma ei tea eriti seda armeeasja.

Aga jah, postkontor oli selline tavaline ju tegelikult. Eriline oli ainult see, et ta oli mingis salakohas, mida ma enam ei suuda meenutada – et kus tänaval ja mille lähedal ja kuidas sinna sai. Ainult seda mäletan, et selle ees ei olnud jalgrattaparkimisresti (hmm, kas selle asja kohta on mingi normaalne sõna ka olemas?) ja ma pidin ratta mingi posti külge lukustama. Mul oli roosa jalgratas.

Ma tahan Erkilt küsida, kus postkontor oli, aga tal on mingi pidu ja ta ei räägi minuga. Miks ta siis on online, ah?

Nüüd läheb müstiliseks. Ma kontrollisin, kas lennupostikleepsud ikka on rahakotis, ja leidsin ühe omaenda visiitkaardi, mille peale ma olen kirjutanud “D. Almond Skellig”. Hämming. Millal ma selle kirjutasin? Miks? Mida see tähendab? Otsing Google’ist aitab välja selgitada, et jutt käib ilmselt David Almondi kirjutatud raamatust pealkirjaga Skellig. Mingi nagu ET teema… lapsed ja salapärase päritoluga olend. Üks eriti armas arvustus näeb välja nii:

Skellig
David Almond

Rating: (5 / 5) *****
Review by Levi:
I think this book is one of the most wonderful boks I have read. It’s about this boy named Michael and he finds this guy in his garage or shed or something. At the end he feels Skellig’s wings on his shoulder blades and he helps his sister when she has a hole in her heart.
Unusual Features of the book: Yes he has wings
Keywords: Awsome
Theme: Self-discovery
Genre: Mystery
Subject Level: Higher

Teine üsna armas arvustus lisab, et I think this book will be the best book that you read, if you do read it that is. Ma üsna ilmselt pean seda raamatut lugema. Aga siiski. Kust sai see asi minu käekirjaga minu visiitkaardile minu rahakotti? Tunnistage üles!

Jah. Selle särgi ma ostan

Jah. Selle särgi ma ostan endale, kui ma aega saan. (Punktid lähevad tegelikult Pillele ja Jaagule, ma ei leidnud seda ise.) Vahel on mul tegelikult tunne, et ma olen sõnumiga t-särkide jaoks juba liiga vana…

Jah. Selle särgi ma ostan endale, kui ma aega saan.

(Punktid lähevad tegelikult Pillele ja Jaagule, ma ei leidnud seda ise.)

Vahel on mul tegelikult tunne, et ma olen sõnumiga t-särkide jaoks juba liiga vana…

raha see on õnn ja armastus

Pärtel kirjutas taksojuhist, kellele ei saanud kaardiga maksta. Taksode kohta on mul ainult niipalju öelda, et tuleb sõita ETX taksoga (endine E-Takso, lühinumber 1700), seal saab teha mobiilimakset ja nad pealegi teavad ka, kus ma elan. Ehk siis minul koju sõita ja teil selle taksoga minu juurde sõita on hea lihtne:) Aga kaardimaksetest. Mina tahtsin … Loe edasi “raha see on õnn ja armastus”

Pärtel kirjutas taksojuhist, kellele ei saanud kaardiga maksta. Taksode kohta on mul ainult niipalju öelda, et tuleb sõita ETX taksoga (endine E-Takso, lühinumber 1700), seal saab teha mobiilimakset ja nad pealegi teavad ka, kus ma elan. Ehk siis minul koju sõita ja teil selle taksoga minu juurde sõita on hea lihtne:)

Aga kaardimaksetest. Mina tahtsin ükspäev keemilises puhastuses krediitkaardiga maksta. Vanatädi leti taga vaatas mind ehmunult-õnnetult ja küsis: “Kas teil tõesti raha ei ole?” See läks mulle hinge. Vaevalt et tädi ise deebet- ja krediitkaardil vahet tegi, eks ole, aga ma ise ju teadsin, et mul tõepoolest ei ole raha ja ma pean pükse võlgu puhastama. Luban siinkohal, et saan edaspidi oma kuulõppudega paremini hakkama.

Muide, keemilise puhastuse tädi piilus spikrit ja suutis mu kaardimakse ilusti ära töödelda. Järgmine kord oskab juba ilma spikritagi äkki.

Kas Eestis müüakse kusagil mandlimassi?

Kas Eestis müüakse kusagil mandlimassi? Rootsis müüdi. See oli umbes sellistes pakendites, nagu meil kohupiimamass – pooleliitrised torud (no võibolla veidi väiksemad). Rootslased panid seda massi oma vastlakuklite sisse. Mina sõin seda niisama. Oli peaaegu nagu martsipan, aga mõnusama konsistentsiga ja maitselt vist vähem mõrkjas. TTÜ IV korpuse kohvikus müüb Fazer Amica kahekrooniseid martsipanisaiu, kus … Loe edasi “Kas Eestis müüakse kusagil mandlimassi?”

Kas Eestis müüakse kusagil mandlimassi? Rootsis müüdi. See oli umbes sellistes pakendites, nagu meil kohupiimamass – pooleliitrised torud (no võibolla veidi väiksemad). Rootslased panid seda massi oma vastlakuklite sisse. Mina sõin seda niisama. Oli peaaegu nagu martsipan, aga mõnusama konsistentsiga ja maitselt vist vähem mõrkjas.

TTÜ IV korpuse kohvikus müüb Fazer Amica kahekrooniseid martsipanisaiu, kus on sees kas seesama mandlimass või mingi sellele väga sarnane asi. Kui ma teaks, kust seda saada, ma ostaks kilo. Või kaks.

Kalevil on mingi lahtine martsipan olemas, aga see ei ole see.

mu koon ja rinnaesine

võiks olla veidi mesine mis sest, et eile pesime kuid toidulaud on kesine ja sestap suu on vesine muid muresid ei esine See on üks lugu Estonia Puhhi-muusikali soundtrackilt ja see tuleb mulle viimasel ajal väga tihti meelde, kui ma näen kõikvõimalikes söögikohtades Ungari mett. Teate, see lennukistiilis pisikeses karbikeses? Peale on kirjutatud Viragmez, aga … Loe edasi “mu koon ja rinnaesine”

võiks olla veidi mesine
mis sest, et eile pesime
kuid toidulaud on kesine
ja sestap suu on vesine
muid muresid ei esine

See on üks lugu Estonia Puhhi-muusikali soundtrackilt ja see tuleb mulle viimasel ajal väga tihti meelde, kui ma näen kõikvõimalikes söögikohtades Ungari mett. Teate, see lennukistiilis pisikeses karbikeses? Peale on kirjutatud Viragmez, aga seal on mingid kriipsukesed ka peal üht- ja testpidi, ma ei ole neis kõigis kindel ja sellepärast ei kirjuta ühtegi. Kuna ma veetsin just hiljuti kaks nädalat Ungaris, siis ma tean, et virag tähendab lille (see sõna oli kõigi lillepoodide peal kirjas igatahes) ja méz tähendab mett ja on üks neid väheseid sõnu, mis vihjavad eesti ja ungari keele sugulusele. Ülejäänud on käsi, veri, vesi… üks oli veel, mida ma ei mäleta.

Ungari keele ma õpin mõni päev selgeks.

you know i’ve seen a lot of what the world can do

Mu lemmikmehed on need mehed, kellel on seljas rohelised vestid kirjaga “linn puhtaks” või midagi sellist ja kes kraabivad laternapostidelt reklaamplakateid maha. Neid on väga tihti Narva maanteel näha ja viimati olid ühed Gonsiori ja Maneeži nurga peal. Neil on kaasas ämber veega, lapp ja pahtlilabidas. Kiiret neil ei ole. Leotatavad plakati hoolega lapi abil läbi ja siis kraabivad ta pahtlilabidaga maha. Hea on see, et enamasti on postide küljes kohe prügikastid olemas, sinna saab siis sodi ära visata. Pole vaja kaasas tassida järgmise posti juurde.

Mu kõige vähem lemmikud mehed on need, kes neid reklaame sinna postide peale kleebivad.