if i can make it there, i’ll make it anywhere

“mis teil on meeles kohtadest, kus te olete käinud?”, küsib Madli. Mul on mõndagi meeles igast kohast, kus ma olen käinud, ja neid kohti on ka üsna mitu olnud. Kõige rohkem on mul meeles minemised ise. Ja tagasitulemised. Neist võiks kirjutada ühe eraldi raamatu, seda ma teen mõni teine kord.

Mul on meeles see tunne, kuidas me olime Preeduga hääletanud mõni tuhat kilomeetrit, et jõuda Nordkappi, ja siis me seisime seal maailma serva peal ja vaatasime üle serva ja ei näinud mitte midagi ja saime järsku aru, et seda oleksime me pidanud enne ka taipama, et sealt suurt midagi ei paista:) Sellest on pilt ka. Ja maailma lõpus tõesti ON kohvik. seal müüakse imehäid vahvleid ja kui sa oled backpacker, siis on sul lootust sealt 20-kroonine vahvel 18 krooniga osta. Sest siis sa lihtsalt meeldid neile seal.

Mul on meeles Pariisist olulisi asju. Kuidas ma jõudsin sinna kohale ja istusin Charles de Gaulle’is metroo peale (ei, ega see nüüd nii ülbelt ka ei juhtunud, et ma olekski lennukiga Pariisi läinud. Lihtsalt üks rekkajuht pani mu kusagil lennujaamas maha, sest ta teadis, et seal sees peab metroojaam olema. Oligi. Kaks tükki.) ja sõitsin risti läbi kogu Pariisi sinna, kuhu mul oli vaja minna; ma ei näinud mitte midagi, sest Pariisis on metroo viisakalt maa all, aga peatuste nimed olid Luxembourgi aed ja Invaliidide väljak jne ja ma tundsin üle kogu keha, et ma olen Pariisis ja et ma täitsa ise sain hakkama sinnaminemisega ja sealolemisega ja et küllap saan ma siis hakkama ka ükskõik mille muuga. Täpselt nagu Sinatral New Yorkiga oli, eks ole. Teine emotsioon, mida ma Pariisist mäletan, oli esimene õhtu kesklinnas… kuidas meid sõidutati meie äärelinnaülikoolist bussiga linna ja pandi kusagil maha ja buss sõitis ära ja ma leidsin end järsku Champs Elyséelt (ei, ma ei vastuta oma prantsuse keele eest!) ja see oli nii-nii-NII suur kõik, et ma võtsin igaks juhuks puust kinni, muidu ma oleks ära kadunud.

Kõige enam on mul Pariisist siiski meeles viimane õhtu, kui ametlik programm oli läbi ja kõik peale minu ja ühe bulgaarlase olid lennukile ära saadetud ja üks prantsuse poiss viis meid külla oma sõbrale, kes elas Eiffeli torni lähedal ühe hiiglasliku vana maja pööningukorrusel. Sinna sai nii, et tuli minna läbi maja ja siis sisehoovi ühes nurgas oli peidus üks madal kitsas uks, millest sai sisse minna ja siis keerdtreppi pidi ronida otse pööningule välja. Vahepeal ei olnud mitte midagi. Seitsme või kaheksa korruse jagu ainult trepp. Pööningul oli sõbral tuba, mis oli koos kööginurgaga umbes 10 ruutmeetrit suur ja kus püsti seista sai ainult ukse ees. Mujal oli juba katus nii madal, et sai olla ainult põrandal istudes või siis kõhuli voodi peal. Me olime käinud enne nurga pealt poest läbi ja ostnud makarone ja tomatikastet ja juustu, siis me tegime sellest kõigest ühe tudengitoidu ja sõime seda; pärast mängis keegi kitarri ja me laulsime Queeni laule. Kui ma nüüd Pariisist mõtlen, siis mulle tuleb meelde see koht ja see õhtu.

Kõik muud asjad, mis mul meeles on, pole nende asjadega võrreldes kuigi olulised.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: