… ja nii saigi minust inimene, kes läheb spetsiaalselt selleks spetsiaalsesse koomiksipoodi, et osta värske (tänane) koomiks. loeb selle bussis läbi ja jääb ootama järgmist, milleni on veel peaaegu terve kuu.
siit raugelt voodipesupildilt pole näha, aga ma olen tegelt äärmiselt elevil sellest kõigest.
Käisin ükspäev muuseumis. Või siis just nimelt ei käinud:
Ega ma ei saanudki kindlat selgust, mis siis muuseumi ja kollektsiooni vahe on – eksponaadid tundusid mulle täiesti tavalised autod, nagu nad automuuseumis ikka on (ja uskuge mind, ma olen PALJU automuuseume näinud oma elus!) – aga võimalik, et võti oli taustainfo koguses ja kvaliteedis.
Nagu ikka muuseumides, hängis sealgi ringi mitu reibast vanainimest, kes põhiliselt hoidsid silma peal, et keegi autosid ei näpiks ega üle sametköite ei roniks, aga olid rõõmuga valmis ka lisateavet jagama. Ainult et… nad ei teadnud mitte midagi ja suure osa ajast lihtsalt bluffisid! Näiteks väitis üks onkel mulle, et saan järgmise saalis näha kollektsiooni kõige vanemat autot, mis oma kõrgest east hoolimata igal aastal Londoni-Brightoni sõidul osaleb. “Kui vana see auto siis on?” küsisin jutujätkuks. “Oi, seda ma küll ei oska öelda, aga hirmus vana ikka!” kinnitas onkel. Noh, kui nimetatud autoni jõudsin, selgus, et kuigi ta on üsna vana, siis kõige vanem nagu ikka pole, ja Brightonisse on ta mõned korrad tõesti sõitnud, aga kindlasti ka mitte igal aastal.
Kirjalikud infomaterjalid hoidsid sarnast taset ja olid mulle sellistena väga meeltmööda. Vot see võibolla ongi mind tavaliste (auto)muuseumide juures ära tüüdanud – liiga palju fakte ja liiga vähe hinnanguid. Aga nüüd… üks maiuspala teise järel:
või siis lakooniliselt:
või kui sa ikka üldse mitte midagi ei tea, siis seda on ka okei öelda:
no ja üldse, keskendugem siiski olulisele:
nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud, olid autodele lisaks välja pandud ka portselani- ja kübaranõelakollektsioonid (bluffimisega vahele jäänud vanainimese teooria: “küllap selle autosid kogunud mehe naisel oli igav ja ta otsustas ka midagi koguma hakata”) ja muuseumi jaoks ostetud maatükil oli 15. sajandist pärinev torn, üks vanemaid telliskiviehitisi Inglismaal (kõlab isegi usutavalt, aga lõpuks ei uskunud ma seal enam mitte midagi).
oli tore vanatehnikaüritus! (btw, kui keegi oskab mulle selle imelise fraasi päritolu seletada, olen üks suur kõrv.)
ma vist polegi kunagi ühtegi OOTD-postitust teinud (vanainimestele: see on see “mis mul täna seljas on”)… aga raudselt te tahate teada, mis riietega 30-kraadises palavuses mootorrattaga sõidetakse? palun:
käisin trennis (jah, laupäeva hommikul. see motivatsiooniasi töötab paremini kui ma oodata oskasin) ja lõdvestus oli korraldatud nii: pandi mängima The Police’i “Roxanne” ja selle saatel tuli teha star jump’e. iga kord, kui laulus öeldi “Roxanne” või “red light”, tuli teha burpee.
ärge seda kodus proovige.
lugesin just kokku, et ma olen sel aastal 23 korda lennukiga lennanud. noh, see pole mingi eriline asi, mille üle uhke olla, aga ma end halvasti ka ei kavatse tunda. olen kord juba migrant expat globaalne eestlane. mu kodu, kolleegid, kliendid ja ülemus on kõik eri riikides ja mu pere, sõbrad ja hobid on sama globaalsed kui ma ise, nii et jah, tulebki ette, et lisaks tööle tuleb ka kooriproovis, sõbrannadega pediküüris või vennatütre sünnipäeval lennukiga käia.
kaks hämmastavat asja selle kõige juures on, et 1) kõik need 23 lendu on olnud otselennud, 2) ma pole seni ühestki neist suutnud maha jääda. see viimane oli nüüd ülejäänud loo kontekstis küll veidi spoiler. nimelt… kui lennukisõit muutub sama rutiinseks kui trammisõit*, siis hakkavad juhtuma sellised asjad:
– võtad rongiperroonilt Gatwicki lennujaama viival eskalaatoril pardakaardi ette, et vaadata, kas lend läheb põhja- või lõunaterminalist… ja avastad, et see läheb Heathrow lennujaama kolmandast terminalist. (Jõudsin. esimest ja võimalik, et viimast korda elus olin läinud lennujaama tundidepikkuse varuga, sest… ah, see on pikem lugu, aga mul ei olnud eriti kuhugi mujale minna too päev.)
– valmistud Tallinna lennujaama minema normaalselt täpselt boardingu avamise ajaks, aga kui tahaks pardakaardilt järele vaadata, mis aeg see siis on, selgub, et pardakaarti pole, sest check-in on tegemata ja kuna lennuni on (kõvasti) alla 2 tunni, siis online’is enam ei saa teha ka. hm, huvitav, kaua see lennujaama check-in õige lahti on ja kas sinna jõuab? (Jõudsin. isegi raha ei küsitud, kuigi tegu oli odavlennuga ja ma olin juba valmis hajameelsuse eest lennupileti hinna jagu juurde maksma.)
– värskelt oma viimasest veast õppinuna hakkad järgmisel päeval kohe varakult check-ini tegema, et vähemalt pardakaart olemas oleks… ja avastad, et lend, mis eile Tallinnas kalendrit vaadates tundus olevat kenasti pärastlõunal, on täna Londonist vaadates nii kohe, et normaalne inimene oleks JUBA lennujaamas. because timezones. (Jõudsin, aga pole kindel, kas siis ka oleks jõudnud, kui lend ise poleks üksjagu hilinenud.)
kuna lennuvajaduse vähenemist pole lähiajal ette näha, siis päris tõsiselt kavatsen koostada edaspidiseks checklisti, et oleks meeles kontrollida kalendrit, kella, lennujaama, terminali, väravat, lennu numbrit… ja igaks juhuks veel korra kalendrit. because timezones.
* ma ei tea, mis mul nende trammidega on, aga olukord on endiselt sama, mis aastal 2006 – ma ei tea, kuhu nad lähevad, unustan järele ka uurida ja lõpuks sõidan oma peatusest mööda anyway. seda viimast pole vähemalt lennukiga veel ette tulnud.
alustuseks: eesti keeles ei ole olemas sõna “pangoliin”. on “soomusloom” (i.k. pangolin) ja kas pole see mitte üks imelisemaid loomanimesid? võiks isegi öelda, et soomusloom on imetajate roo-loorkull – suurepärane olend suu(re)pärase nimega.
aga eile öösel unes nägin ma pangoliine. kuna teiste inimeste unenäod ei huvita kunagi kedagi, siis säästan teid üksikasjadest, lihtsalt… pangoliine müüdi kahekaupa pudelis ja ma ostsin kohe mitu pudelit, sest see tõotas tulla tulus äri. kui pangoliin pudelist välja tuli ja end kerra tõmbas, nägi ta välja märkimisväärselt soomuslooma sarnane. enne kerratõmbamist aga umbes selline…
see kõik aga on ainult sissejuhatus sooviloole. tahaksin siinkohal kõiki tervitada lauluga “pangoliinid öös”, mis hakkab teie peades mängima… nüüd!
tavaline pühapäevahommik londonis: ärkad üles ja mõtled, kas minna tsiklimessile või loodusfotonäitusele; lõpuks lähed hoopis mošeesse.
lihtsalt… me naaberkvartali mošees olid avatud uste päevad, saime sellest mingi flaieri kaudu teada ja otsustasime läbi astuda. minul igatahes on sealt mööda minnes alati olnud suur soov sisse piiluda. ega see pole mingi minarettide ja kuplitega glamuurihoone meil seal, tänavalt vaadates tundub täitsa tavaline maja teiste vahel reas. kuidas ja millise mošee nad sinna täpselt ära on peitnud?
alustuseks sai ringi vaadata mošee kõrval kogukonnakeskuses. moslemiprouad pakkusid hijabi pähesidumise töötuba (valisin roosa räti, mis olla täitsa legaalne. neil endil olid küll kõigil mustad niqabid – ahjaa, hijab on pearätt, niqab katab ka ülejäänud näo peale silmade ja burka katab kogu näo ja keha, ainult läbi võrgu näeb välja) ja tegid minust isegi pilti, mida ma siinkohal ei jaga, sest mind ei kaunista mitte ükski peakate maailmas. (L uuris pärast imaami käest eraldi, mis suhe moslemitel ikkagi pildistamisega on – elusolendite pildid ei ole koraani järgi ju nagu lubatud? selgub, et kuni tegu on digifotodega, on kõik okei, need olla ainult pikslid ja mitte tegelik inimese kujutis! ja mina arvasin, et juudid on oma jumala petmise maailmameistrid… tundub, et neil on konkurente.)
üks härra demonstreeris araabia ilukirja.
mošees endas niisama kolada ei saanud, korraldati ekskursioon. kingad tuli jalast võtta, aga kuigi pearätid olid ukse kõrval kastis varuks, ei käskinud keegi neid pähe panna ja ma siis ei pannud ka (selle roosa võtsin ammu juba peast, no tõesti oli kole).
päeva kõige põnevam fakt oli, et Suurbritannias on kõik satelliiditaldrikud enamvähem Meka poole suunatud, mis teeb moslemi jaoks õige palvetamissuuna leidmise üsna lihtsaks. muidugi on selle jaoks olemas ka äpp. äpiga on asendatud ka muezzin (kutse palvele) ja üldse striimitakse kogu mošees toimuvat kogu aeg laivis veebilehele, nii et igaüks saab palves osaleda sealt, kus parajasti vaja (mõningase nördimusega jutustas imaam, kuidas sellest hoolimata olid nad paari aasta eest radiaatori tagant pealtkuulamisseadmed avastanud).
(otsisin selle veebilehe välja, see vastab ka küsimusele, millisesse majja on milline mošee peidetud. on ju ilus tuba?)
näidati ka mošee eesruumides asuvat pesemisruumi, kus enne palvust kindlal moel käsi, nägu, suud ja jalgu pestakse. olen küll käinud paaris maailma peenemas mošees nt Istanbulis, aga vot sellistesse telgitagustesse pole mind enne lubatud ega nende olemasolustki aimu antud.
palvust sai ka pealt vaadata. küsisin just enne seda imaamilt, kuidas on lood meeste ja naiste koospalvetamisega, ja ta vastas, et seda ei tehta, sest naised ei tunneks end mugavalt meeste juuresolekul palvetamiseks vajalikke… liigutusi tehes. mõtlesin, et duh, aga kui siis palvetamine peale hakkas… see oli üpris sarnane jooga päikesetervitusele ja kujutan ette, et seelikus tehes tõesti üsna awkward:) Mošee vaibale olid muide maha joonistatud nii umbes joogamatisuurused ristkülikud, kuhu härrased siis kenasti üles joondusid, nii et sarnasus peenema spordiklubiga oli üsna suur.
veel oli mulle uudiseks, et moslem on kohustatud oma “ülearusest” (good luck defining that) rikkusest 2.5% heategevuseks annetama. kuna muidu on tänapäeva lääne ühiskonnas abivajajat keeruline üles leida, teevad nad seda mošee kaudu ja püütakse toetada kohalikke (heategevus)organisatsioone – haiglaid, hooldushaiglaid, kodututega tegelejaid, Punast Risti jne. eelmisel aastal oli annetuste maht olnud 40 000 naela, mis on, noh, abiks ikka, ma arvan. ja kui siit nüüd püüda välja arvutada, palju me ümberkaudses moslemikogukonnas kokku aastaga raha üle jäi, siis – täitsa hästi elame:)
päeva lõpuks jõudsin ikkagi messile ka ja ostsin endale tsiklisõiduretuusid. kes üldse teadis, et midagi sellist on leiutatud? elame imelistel aegadel.
mul on juba mõnda aega olnud plaanis teha juttu sellest, kust raamatud tulevad, ja nüüd sain #bookstagrami kaudu ühest blogist teada, et see on… asi. vaatasin üle oma sel aastal seni loetud raamatud ja see nimekiri katab vist tõesti kõik eri variandid, kust ma raamatuid saan – kaks raamatukogu füüsiliselt, needsamad kaks elektrooniliselt, üks neist kahest teisel moel elektrooniliselt, Amazon, kodune raamaturiiul (füüsiline ja elektrooniline), sõbrad, pärisraamatupoed, heategevuspoed, kasutatud raamatute poed. täpsemalt:
Inimesed puude võras – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Viimased tuhat aastat – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Grammatika ülistus – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Päevade vaht – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Hons and Rebels – ostsin Amazonist e-raamatuna, täishinnaga (£5.99)
Hea põhjatuule vastu – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Nooruse lugu – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Kooliraamat – laenasin ellu.keskraamatukogu.ee kaudu, lugesin brauseris
The Other Wind – varastasin (st võtsin oma e-raamatute kataloogist, kuhu on asjad sattunud eri viisidel ja pigem mõnda aega tagasi, aga pigem pole ma nende eest maksnud)
The Readers of Broken Wheel Recommend – laenasin Overdrive’i kaudu oma Londoni raamatukogust (London Libraries Consortium), lugesin Libby äpist
A Piece of Cake – lugesin läbi Stoke Newingtoni raamatupoes
Meremaa võlur – võtsin kodus riiulist. Ostsin üheksakümnendate keskpaigas ja maksin kindlasti rohkem, kui endale tol hetkel tegelikult lubada sain.
Keeping On Keeping On – Overdrive, LLC, Libby. Äpi ajalugu näitab, et laenutasin seda neli korda, enne kui läbi sain.
The Explorer – ostsin Stoke Newingtoni raamatupoest täishinnaga, pakun, et £8.99
The Good Granny Guide – ostsin heategevuspoest, £1
From Absinthe to Zest: An Alphabet for Food Lovers – ostsin heategevuspoest, £1
Preludes & Nocturnes – laenasin Stoke Newingtoni raamatukogust. täpsemalt hakkasin raamatukogus kohapeal lugema, sest kaua see koomiks ikka võtab; siis läks kõht tühjaks, nii et läksin laenutusmasina juurest läbi ja üle tee pubisse; kui supp söödud ja raamat läbi oli, viisin raamatukokku tagasi.
Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb – laenasin peikalt, kes sai selle kingiks
1,227 Quite Interesting Facts to Blow Your Socks Off – Overdrive, LLC, Libby
Little Fires Everywhere – laenasin Overdrive’i kaudu Tallinna Keskraamatukogust, lugesin Libby äpist
Inside Out Sadly Ever After? – lugesin läbi San Francisco lennujaama raamatupoes
Tales from Earthsea – varastasin
Zen Shorts – lugesin läbi Palo Alto raamatupoes
Peegelmees – sain sõbrannalt e-raamatuna. no sisuliselt varastasin:P
Lois on the Loose: One Woman, One Motorcycle, 20,000 Miles Across the Americas – Overdrive, LLC, Libby
Haldjate veri – laenasin ellu.keskraamatukogu.ee kaudu, lugesin brauseris
Under a Cornish Sky – võtsin tasuta raamatute vahetuspunktiks ehitatud telefoniputkast kuskil Cambridge’i lähedal maal
Astrid the Unstoppable – ostsin Stoke Newingtoni kasutatud raamatute poest, ca £3
The Subtle Art of Not Giving a F*ck – laenasin audioraamatuna Overdrive’i kaudu Tallinna Keskraamatukogust, kuulasin Libby äpist
Uprooted – ostsin Amazonist e-raamatuna täishinnaga, £5.31
The Princess and the Suffragette – ostsin Stoke Newingtoni kasutatud raamatute poest, ca £3
nimekirjast ei tule välja, et olen varuks ostnud ka mõned Amazoni soodushindadega raamatud (mulle tuleb iga päev Bookbubi uudiskiri, sealt leian paar korda kuus midagi asjalikku £0.99-£1.99 eest). ja mind ennast üllatab, kui mitu raamatut olen jõudnud täishinnaga osta, ma oleks enne väitnud, et seda ma ei tee üldse mitte kunagi :)
ja kui teile tundub, et mu lugemisaasta 2018 on siiamaani olnud veidi… säratu, siis – jah, olen nõus. täiendus- ja parandusettepanekud on teretulnud.
Efa seekordne postkaart-kommentaar rääkis mh sellest, et ta plaanib Terry Pratchetti Tiffany Achingi-sarja uuesti lugema hakata. Ma jutustan siis vastu, et mina loen Ursula K. Le Guini Meremaa-lugusid jälle.
Mitte ilmselgel põhjusel, seejuures – pakkisin juba jaanuari esimestel päevadel pikemat sorti tööreisile kaasa “Tales of Earthsea” ja “The Other Windi” (pakkimise all mõtlen muidugi, et laadisin Kindle’isse). Päeval, mil Le Guini surmateade tuli, olin juba kodus tagasi ja siis võtsin tõesti mälestuse mõttes riiulist eestikeelse “Meremaa võluri”. Selleks ajaks, kui see läbi sai, oli selge, et “Atuani haudu” ma küll praegu üle lugeda ei viitsi – see on küll päris huvitav raamat, aga uff, see igavene maa-alustes käikudes kondamine, mul ei ole selleks praegu tuju.
Aga reisil jõudsin ma kahest kaasavõetud raamatust läbi lugeda ainult ühe (sest ma ostsin endale kuskilt Napa Valley suveniiripoest kleepsuraamatu ja see osutus täiesti sõltuvusttekitavaks ja torpedeerib kõiki mu lugemisplaane tegelt siiamaani. viis pilti on veel jäänud.)
Nojah, aga Le Guin siis. Hakkasin praegu googeldama, et kas ja mis pealkirja all “The Other Wind” (i.k. 2001) eesti keeles ilmunud on ja selgib, et mitte ainult, et pole ilmunud, vaid ka teadmine, et see on olemas, pole kuigi laialt levinud – “Meremaa juttude” (e.k. 2012) arvustustes ja promotekstides mainitakse igal pool ainult sarja nelja esimest raamatut. Mulle sattus ingliskeelne variant näppu 2008. aastal (täpsemalt laenutasin selle Bundabergi raamatukogust Austraalias, kui te just teadma peate) ja olengi teda ainult selle ühe korra lugenud. Meeles on niipalju, et – maitea, kas siia peaks käima spoilerihoiatus? – sari lõppes täpselt samamoodi, nagu sarjad ikka lõppema kipuvad, või on see on ehk liigne üldistus, aga selgelt mäletan, et mõtlesin: seda finaali olen ju juba lugenud nii Pullmani “His Dark Materiali” kui Lukjanenko vahtkondade-sarja (tol hetkel) viimastelt lehekülgedelt; mõelge midagi muud välja, daamid ja härrad!
aga nüüd on läinud nii, et olen lennujaamas ja lend lükati 2 tundi ja 50 minutit edasi, nii et on sobiv hetk “The Other Wind” uuesti ette võtta ja meenutada, mis seal peale ilmselge lõpu veel juhtus.
(Le Guini kohta tahtsin veel seda öelda, et ükskord külas olles leidsin riiulist ühe ta lühijuttude kogu, kus kõik lood olid uskumatult lahedad ja kõik keerlesid ümber… sugude, as in, gender. Vot kui tolle uuesti kuskilt leiaks või keegi pealkirjagi ütleks – seda tahaks kindlasti uuesti lugeda ja teistelegi soovitada! Ja… on ju normaalne külla minnes kõigepealt peremehe raamaturiiul läbi sorteerida, suurem osa ülejäänd õhtust sealt leitud raamatuga veeta ja koju minnes see kaasa laenata? Ma ei tea, miks mind nii harva külla kutsutakse viimasel ajal…)
sain postkaardiga blogikommentaari/laigi. nüüd tahaks teada, kaua seda tsüklit õnnestub käimas hoida – Efa, sinu kord:)
seal kaardil oli põmtselt kirjas, et vähem lugema tingimata ei pea, aga rohkem kirjutada võiks tõesti. seepeale ostsin heategevuspoest viis raamatut, siis tavalisest raamatupoest veel kolm ja siis läksin raamatukokku lugema. alles hiljem tuli meelde, et me vist leppisime E-ga kokku, et eilsest alates ei osta enam raamatuid. anna andeks, E! ma nüüd rohkem tõesti ei osta.
ükspäev sain Kaurilt noomida, et ma üldse Gaussi kõverale ei mõtle, kui Goodreadsis raamatutele hindeid panen. mõtlesin seejärel vapralt kaks nädalat Gaussi kõverale ja ladusin kahtesid-kolmesid-nelju. siis aga tabas mind Celeste Ng’i “Little Fires Everywhere” ja kuigi Kauri definitsiooni järgi 5 tähendab, et “KÕIK peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”, ja selline lähenemine välistab ju ilukirjandusele viite panemise täiesti… panin ikkagi viie. kõik ei pea seda raamatut lugema, aga mulle meeldis see, kuidas seal olid emad ja tütred ja parimad kavatsused ja ei ühtegi lihtsat vastust. kuidas ükski tegelane polnud veatu ja kuidas neid kõiki võis väga hästi mõista. ja no lihtsalt väga huvitav lugu oli ka.
õnneks lugesin kohe sinna järele ühte kohutavalt halba raamatut, nii et Gaussi kõveraga peaks kõik korras olema.
whatever 