Rubriik: whatever

Mul on üks roosa kleit. Mitte mingi roosakas ega kahvaturoosa ega roosamustriline ega helepunane ega roosapoolne lilla, vaid selline… unapologetic, ehe kärts fuksiaroosa. Ta on kõike, mida üks kleit olema peab – heast materjalist, mugav, lihtsasti hooldatav, hästiistuv, taskutega (! ilma taskuteta kleidid peaks olema ebaseaduslikud), piisavalt soliidne, et sellega tööl käia, piisavalt kelmikas, et end selles mõnusalt tunda, ja tagatipuks ka kalli kaubamärgi oma, aga odavalt saadud. Raudselt kõik naised, kes teda tol hooajal poes märkasid, mõtlesid midagi suunal “mida vanem eit…” ja kõndisid mööda. Mina aga leidsin, et roosat kleiti võin endale lubada küll veel, ja pole otsust kahetsenud.

Muude oma heade omaduste juures on see kleit materjali ja stiili poolest nii universaalne, et kannatab kanda nii mais kui novembris. Kevadel pääseb ta kapist välja päris tihti, sest no mis sobiks ühte ilusasse maihommikusse paremini kui roosa, ei, ROOSA kleit? Oktoober-november aga tunduvad pigem olema sellised kuud, kus kõlbab kanda ainult teksaseid ja halltoonides t-särke…

Täna tõstsin novembri vastu mässu ja panin roosa kleidi selga. (November tõstis silmapilkselt panuseid – päike tuli välja ja ma olin oma kavalusega juba üsna rahul:)

Päeva jooksul punkte kokku lugedes selgus, et mina võitsin – mitu inimest alates kolleegidest ja lõpetades kohvimüüjaga nentisid, et just selline kleit on kõige parem viis novembrile koht kätte näidata. See hilp on komplimendimagnet ka suvisel ajal (londonlased on väga lahked tänaval võõra inimese ilu kiitma. olen ise ka õppinud seda tegema, sest tean hästi, kui tore tunne on ootamatult hjead sõna kuulda), aga tänane oli absoluutne rekord.

Vastukaaluks igasugusele maailmas toimuvale kräpile tahan teile siinkohal teatada: mul läheb hästi. Midagi eriliselt head pole juhtunud, aga halba ka ei ole, ja kuigi aegajalt on mul tunne, et ma ei tee mitte midagi (peale töö. tööd teen ma kohe päris kindlasti), on mu päevad täidetud väikeste naudingutega. Novembrivastase teraapiana olen valmis neid jagama, nii et siit tuleb minu imeline igapäevaelu. Kuni kaupa jätkub.

Mul on uus iPod! Vanaga läks nii, et… vaadake, nii näeb välja kahekorruselise bussi rataste alt läbi käinud iPod nano (3rd gen):

Ehk siis… umbes nii, nagu üks kaheksa aastat järjest igapäevases kasutuses olnud ese võikski välja näha. Ekraan läks katki ja laadimispistik lömmi, aga kui ma ta üles korjasin ja kõrvaklapid külge panin, siis mängis häirimatult edasi. Navigatsiooninupp jäi ka tööle, aga ekraanita oli seda raske kasutada, seega kuulsin tol hommikul viis korda Edgar Savisaare laulu “Kaunis maa”, sest mul oli parajasti käsil Rahva Oma Kaitse see saade, kus seda iga pausi ajal mängiti…

(loomulikult oli tegu juhtumiga sarjast “bad decisions make good stories” ja ma ausalt õppisin sellest ja olen nüüd vähemalt mõnda aega hommikuses liikluses tähelepanelikum. ja ei, ma ei olnud ise selle bussi alla jäämise ohus.)

Noh, aga muidugi selliseid kuulikindlaid seadmeid Apple enam ei tooda ja nii ostsin ma endale uue iPodi, mis on nii õrnake, et ma ei julge kõvasti peale hingatagi, aga tal on ka omad eelised. Esiteks mahutab ta 8GB asemel 16 ja teiseks saab seal suurema vaevanägemiseta kuulata podcaste õiges järjekorras (vana järjestas uuemad ettepoole). Seega kannan nüüd taskus kaasas kogu Müstilise Venemaa arhiivi ja oh, kus sellest on mõnu. Praegu kuulan 1998. aastal salvestatud blokki, kus Vseviov räägib 18. sajandil Venemaad valitsenud naistest. Tuleb välja, et Katariina I ja Katariina II vahele mahtus neid täitsa mitu. Jube põnev on see kõik.

(võin ka raporteerida, et Vseviovi hääl ega stiil pole peaaegu kahekümne aastaga absoluutselt muutunud. aga kas teadsite, et sel saatel oli kunagi ka saatejuht?)

ma vahel teen mingeid asju lihtsalt sellepärast, et pole kunagi varem teinud ja usun sellesse, et üks kord elus tuleks ikka kõike proovida. võiks arvata, et selline lähenemine toob kaasa igasuguseid seikluslikke olukordi, aga tegelikult piirdub asi tavaliselt kas vaikse vaimustuse või vaikse hämminguga, midagi metsikut pole päris ammu juhtunud.

viimasel ajal näiteks olen end lõbustanud nišiajakirjade ostmise ja lugemisega. inglise keeles lihtsalt ilmub nii kohutavalt palju ajakirju, et ka siis, kui arvata välja naisteajakirjad (mida ma püüan mitte lugeda, sest ma arvan, et nad mürgitavad mu elu) ja jooksuajakirjad (mida ma loen nagunii), on bensu- või lennujaama poes ikka veel umbes kaheksa riiuli jagu avastamisrõõmu ootamas.

katse 1: mägimatkahuviliste ajakiri

selle ostsin Eustoni jaamast teel Snowdoniasse, sest tundus sobilik, ja selleks ajaks, kui ma Snowdoni jalamile jõudsin, olin juba kindel, et pean sinna otsa ronima. ja siis kõigi teiste mägede otsa ka. (Snowdoni otsa sõitsin seekord siiski rongiga, aga ronin kohe, kui paar päeva vaba aega tekib selle jaoks!)

lugesin Traili kaanest kaaneni läbi ja minu lemmikkangelaseks sai kohe alguses Tom – kaasautoreid on sel ajakirjal ohtralt, aga ilmselgelt leidub ainult üks fotograaf, kes on valmis nendega kõik matkad kaasa tegema, et pilte ka juures oleks. kõik artiklid on kirjutatud parimas briti self-deprecationi vaimus, nii et igas loos on autor käpuli maas ja palub eutanaasiat, sellel kui Tom elegantselt kaljunukilt -nukile hüpleb, käputajast pilte klõpsib ja tee kõrvalt mustikaid jõuab noppida. pole enam kahtlust, kes on impeeriumi parim hillwalker, eks.

lisaks lugesin siit väga valgustuslikku artiklit, mis kinnitas, et mul on õigus olnud eluaeg lehma karta. lehm on UK ohtlikkuselt teine loom! kõige rohkem inimesi aastas tapavad hobused, aga nemad tapavad põhiliselt ratsutajaid, tavaline möödakäija pole ohus. lehm ent ründab just nimelt rahulikku matkajat. ma olen seda teile KOGU AEG rääkinud!

seda ajakirja olen valmis teinekordki lugema. 10/10

katse 2: kanalipaadihuviliste ajakiri

selle hankisin tegelikult paadisadamast, kui olime just nädalase kanalipaadireisi lõpetanud – tundsin end täitsa piisavalt eksperdina. taas kord kannatas kaanest kaaneni läbi lugeda (okei, paadimootorite tuunimise täpsematest detailidest libisesin diagonaalis üle), aga ma olen ka muidugi veidi friik. kõige toredamad lood olid jälle minavormis kirjutatud reportaažid sellest, kui halvasti kõik paadisõidul võib minna ja kui tore see hobi sellest hoolimata on. selle ajakirja ostan järgmine kord uuesti umbes siis, kui järgmine kord kanalipaadiga sõitma lähen (mida ma kindlasti kavatsen teha, aga võimalik, et mitte enne aastat 2040 või nii).  7/10

katse 3: shoppinguhuviliste ajakiri

ouch. selle ostsin puhtalt kaanestaari pärast – mu girl-crush Emma Watsoni suhtes sai alguse aastal 2004 ja ei paista veel niipea üle minevat.

ma olen mingit Vogue’i-sarnast ajakirja enne ka kunagi lugenud, nii et see ei pidanuks tulema üllatusena, aga siiski:

• sisukord asub lehekülgedel 55 ja 68;
• leheküljel 81 on juhtkiri, mis lubab, et ajakiri algab leheküljelt 149;
• ka lehekülgedel 96 ja 98 leidub vihjeid selle kohta, mida sellest ajakirjast leida võib, kui see kord algab;
• lehekülgedelt 108 ja 110 saame teada, millest kirjutab ajakirja veebileht;
• (lehekülgede 108 ja 110 vahel on 12-leheküljeline nutikellareklaam. does not compute, aga mida mina ka tean.)
• lehekülgedel 120 ja 132 on impressum;
• leheküljel 149 hakatakse tõepoolest rääkima sellest, mida ostma peaks;
• leheküljel 168 on esimene asi, mis näeb välja nagu artikkel. lähemal uurimisel osutub see reportaažiks sellest, kuidas üks proua endale sukkpükse jalga pani. kahjuks puuduvad nii self-deprecation kui sümpaatsed kõrvaltegelased;
• protip: 10 den paksusega sukkpükse tuleb hoida sügavkülmas, siis nad ei lähe katki;
• nüüd ma jätan mõnisada lehekülge vahele;
• intervjuu Emmaga on lehekülgedel 342 kuni 346. ta on endiselt vaimustav. ja pildid on väga ilusad.

teate, ma saan aru küll, et ma olen selle ajakirja eest maksnud, aga… ma ei jaksa siit edasi ja jätan ta pooleli. ma saan aru küll, et kohe ongi läbi ja tuleb see osa, kust saab teada, kus kõiki eelmisel 400 leheküljel näidatud asju osta saab, aga ikkagi ei jaksa. 1/10

nüüd ma mõnda aega hoian nišiajakirjadest eemale jälle.

Otsisin oma blogi admin-liidesest midagi hoopis muud, aga leidsin näe mille: pooliku reisikirja minu ja vanaema Norra-roadtripist, kevad 2011.

Igasugune mälestus selle teksti alustamisest ja kirjutamisest mul puudub. Kahtlustan, et poolikuks ta jääbki, sest vastav reisipäevik on kui üldse kuskil, siis Eestis, ja sellise detailsusega ei mäletaks ma seda reisi enam päeviku toelgi:( Eit mäletas, aga eit suri ära.

(Moraal: kohe tuleb kirja panna kõik. Ja siis tuleb kuskile nähtavasse kohta panna link kirjapandule, sest muidu ununeb ka see, et sai kirja pandud.)

Reisilugu muide tasub lugemist – tühja sest Norrast, aga vanaema oli mul ikka väga tore!

dakiblogis kirjutavad inimesed ühest oma päevast. mulle tegelt meeldiks neid päevi lugeda teistest blogidest ka, sest daki sõbrannadel tunduvad olevat väga sarnased elud. kuskil on kindlasti peale minu veel mõni inimene, kes ei pea hommikul lasteaeda minema? igatahes, minu eilne päev:

Äratus on kell 7, sest minu kord on süüa teha. Kiire omlett käepärastest vahenditest (sügavkülmutatud rohelised herned on ju normaalne täidis omletile? peekon ja juust nagunii), rasvakohv ja kõige sellega voodisse tagasi. Kella kaheksani Guardian (millest selle ajaga jõuab läbi sirvida umbes poole, kui pidada kinni uusaastalubadusest ja mitte lugeda välis- ja majandusuudiseid. ain’t nobody got time for that!)

Siis on tavaline pesemis- ja mul-pole-midagi-selga-panna-rutiin; eesmärk on uksest välja saada poole üheksa ajal ja loodetavasti enne naabrinaist ja tema lõugavaid lapsi, kes liiguvad minuga samas ajagraafikus. (Naabri noorem laps nutab IGAL jumala hommikul. Mis elu see selline on, iga päeva lakkamatu nutuga alustada? Tal endal ja ta emal ja no tegelikult minul ka, sest heliisolatsioon meie majas puudub.)

Enne kodust väljumist viskan slow cookerisse mõned sealihalõigud natukese soola ja ürtidega ja panen pesumasina tööle.

Elu müstika: kui rattasõit tööle on täpselt 7 km pikk ja võtab täpselt 30 min (harjumusest mõõdan seda endiselt igal hommikul Endomondoga) ja kui ma 8.30 kodust välja lähen, kuidas siis saab olla, et ma ei jõua kontorisse kunagi enne 9.15? Sõidu taustaks kuulan David Vseviovi “Müstilise Venemaa” sarjast Mihhail Šolohhovi kohta, õigemini selle kohta, kes siis ikkagi kirjutas “Vaikse Doni”, kui Šolohhov ei kirjutanud. Tundub, et keegi ei tea.

Kontorisse jõudes selgub, et esmaspäeva kohta tüüpiliselt olen oma uksekaardid maha unustanud. See tekitab päeva jooksul ohtralt tüütut sebimist ja ringigakäimisi juurde.

Siis selgub veel, et joogaõpetaja on haige ja tavapärane esmaspäevane kontorijoogatund jääb ära. Sellest on kahju, sest ma oma nädalavahetuse jooksutrennide järel venitada mitte viitsides sort of arvestan selle joogaga.

Tööpäev on keskmisest veidi isegi konstruktiivsem, saan tehtud palju nokitsemist vajavaid asju, käidud paaril pigem asjalikul koosolekul ja tiimikaaslastega väljas lõunasöögi järel (jee, punkt sotsiaalse suhtlemise eest!) Ja kui vahepeal tööd ei viitsi teha, broneerin lennud ja ööbimise septembrikuise Berliini maratoni ajaks. Kuidas on võimalik, et Londoni ja Berliini vahel lendab otse veel vähem lennufirmasid kui Londoni ja Tallinna vahel?

Viimase koosoleku lõpetan punktipealt 17.30, nagu plaanitud, sest kell 18 tahan ma olla trennis. Spordiklubi on kontorist 10 min rattasõidu kaugusel, jõuab isegi Vseviovi uuesti ette võtta. Šolohhovi-teema saab otsa ja valin järgmiseks Aleksei Tolstoi, kelle raamatust “Peeter Esimene” on mul lapsepõlvest väga soojad mälestused.

Sangpommitrennis on asendustreener – tavaliselt on meil seal üks selline no-nonsense itaalia vanamees, aga täna on tulnud keegi noor kutt, kes arvab, et trenni võiks elavdada mingite lollakate kardioharjutustega, mille ainus eesmärk on pulssi üles ajada. Viilin neist veidi, aga see-eest sangpommid võtan raskemad kui tavaliselt. Täitsa kõva trenni saab.

Kaalun ka samasse saali järgmisse trenni jäämist – kui siin mõni blogija käib iga päev 3-4 trennis järjest, asi siis minulgi pooletunnise jõutrenni otsa kolmveerand tundi house-tantsu otsa teha – aga närv ütleb ikkagi üles. Piilun seda tantsutrenni natuke aega ukse tagant ja no jumal tänatud, et ma ei jäänud, juba kolmas samm nõuab mingeid selliseid puusanõkse, milleks ma võimeline pole. Ballett on ausalt väga palju lihtsam! Tegelikult on esmaspäeviti üks barre-trenn ka, aga selleni on veel kolmveerand tundi aega ja vat nii kaua ka ei viitsi klubis passida (muidu meil on seal kohvik ja raamatukogu ja värgid, see võiks isegi mõnus olla. Võibolla järgmisel nädalal?); lähen panen hoopis riidesse.

(Jaa, mina olengi see inimene, kes end spordiklubis ei pese, kui järgmiseks kojuminek on. Nagunii ma lähen rattaga. Ja mul on kodus üks föön ühe naise kohta, mitte kahekümne! Ja pesemisasjade vedamine hommikul tööle kaasa ja siis trenni ja siis jälle koju tagasi tundub tobe, kui võib samahästi mitte vedada ja kodus pesta end. Seega jah, rattasõidusärk otse trennitopi peale, jope otsa ja nii ta läheb!)

Koduteel mõtisklen iga poe juures, kas viitsin ratta korraks ära parkida ja minna lillkapsast ostma, aga no ei viitsi. Vseviov räägib, et krahv Tolstoi oli Stalini suur soosik ja elas nagu kuninga kass – who knew! Kodust 50m kaugusel viimase poe juures murdun ja toon selle lillkapsa ära ikkagi. Müüja lõõbib, et kapsas maksab 80 000 naela (tegelt maksab 80 penni) ja mõistatab, et söögiks on cauliflower’n’cheese. Mis pole üldsegi väga valesti arvatud, mu plaan oli sinnakanti küll.

Kodus on liha kenasti end valmis smoorinud, aga selgub, et see lillkapsaretsept, mida ma plaanisin, võtaks tund aega. Ei, selleks olen ma küll liiga näljane! Lillkapsas jääb homseks, lasen L-l kaks porrulauku viilutada (minu kätte ei saa teravaid nuge usaldada. no nürisid ka ei maksa tegelt), praen nad kiirelt võiga pehmeks ja valan pool pakki vahukoort peale. Väga hea toit saab ja L-le jääb mulje, et mina tegin süüa, kuigi tegelt pole ma mitte midagi teinud:)

Pesumasinast pesu võtan ka välja millalgi söögitegemise eel või vahel.

Pärast sööki peseb L nõud ja mina iseenda (remember, ma tulin trennist). Panen lausa pidžaama selga, sest riidessepanemiseks on hiljavõitu, aga päris voodisseminekuks varavõitu, ja veedan tunni-poolteist-paar diivanil pleedi sees Guardiani lõpuni lugedes (tänane ja siis veel pühapäevase lehe viimased lisad ka) ja muidu… surfates. Teed joon ka. Lõikan mingist tasuta jagatud ajakirjast välja mõned vihjed restoranide kohta, kus saab soodsa hinnaga gurmeetoitu. (Nutikam inimene oleks vast telefoniga pildistanud?)

Ideaalis tahaks ma kell kümme kõik helendavad ekraanid käest panna ja voodisse minna (enne südaööd magama minna on kohutavalt tervislik!), tegelt jääb jälle veidi hiljemaks, aga pool üksteist olen küll kenasti raamatuga teki all. Ja vist juba enne ühtteist kustutan tule. Head ööd!

turtsusin küll mõne aasta eest, et isegi laulupeod ja emakeel ei kaalu Eesti kliimat üles, aga nüüd on ikka nii läinud, et olen lennupileteid ostnud mitte ainult juulikuus peoletulekuks, vaid ka laululaagriteks ja eelproovideks sellistel issandast hüljatud kuudel nagu oktoober ja märts.

ja kui seal Salme kultuurikeskuses (kas võib päriselt ka olla, et ma juba SEITSE aastat tagasi blogisin sellest, kuidas see kõik juba aastakümneid kordub?:)) siis pikema jutu või isegi häälte lahtilaulmiseta segakooride laulik otsast ette võeti ja meeshääled unisoonis “avatkaa viroo veräjäd” nõudsid… noh, jah, ma oleks palunud küll, et need väravad mu jaoks ikka lahti hoitaks. kord nad ehk tulevad taas!

(Hirvo Surva sarmile olen ma aastatega õppinud vastu panema ja nii põrmust lillede õitsetamine kui mesipuu poole lendamine jätsid mul seekord silma täitsa kuivaks. aga Tormis on nendesamade aastatega mulle kuidagi hinge pugenud – või on see nüüd jälle kollektiivne alateadvus, mis teeb, et rahvalaul minuga räägib?)

lisaks selgus, et mitmeteistkümne kooriga üritus on eriti tõhus viis kohata üheainsa õhtu jooksul kümneid tuttavaid, keda muidu ei oskakski kuskilt otsida.

kliima, erinevalt koorimuusikast, pole mulle mu karme sõnu aga andestanud, peab vimma. sain kogu seni kogematajäänud talve endale paari päevaga vastu vahtimist ja üldse ei olnud kahju koju Londonisse õitsvate magnooliate juurde tagasi sõita. mõni päev näitan teile pilti sellest, kuidas märts päriselt välja peab nägema!

need noored täiskasvanud on minu vanaisa ja vanaema ja nende sõbrad. need lapsed on mu ema ja tädi ja nende sõbrad. need suved olid ära, kui kõik tülid ja lahkuminekud ja surnuksjoomised ja vähkisuremised olid alles kaugel ees. tegelikult tundub mulle, et kuuekümnendad olidki kõigi nende inimeste jaoks üks lõputu imeline suvi. ja mul on nende üle tagantjärele hirmus hea meel.

vanaema oleks täna 77-aastaseks saanud.

lubage mul teha veel üks, viimane postitus sarjast “mis maa see on”. (esimene, teine)

ma lähen nüüd mõneks ajaks jälle ära, sest need talved ei ole minu jaoks.

aga see teadmine, et ma nüüd septembrist lähen, on olnud minuga varakevadest peale… ja ma olen sel suvel elanud rohkem hetkes, kui mul paljudel eelmistel, soojematel suvedel õnnestunud on.

olen paadininas istudes läbimärjaks saanud. olen jalgrattaga paduvihmas sõitnud ja läbimärjaks saanud. olen lauspäikeses jooksnud ja läbimärjaks saanud. olen saunast merre jooksnud. olen kohtunud metsas rebaste ja hiirte ja siilide ja konnade ja kährikupere ja jäneste ja oravatega ja meres hüljeste ja vähkide ja lestakaladega. olen roninud kõigisse hiiumaa tuletornidesse. olen lõkke ääres laulnud. olen paadist otse avamerre ujuma hüpanud. olen metsajärve ääres telgis maganud. olen soolaukas ujunud. olen näinud põuavälku. olen söönud küllastumiseni metsmaasikaid ja mustikaid ja põldmarju. olen korjanud kukeseeni. olen sõitnud jahi ja kaatri ja praami ja kanuu ja kajakiga. olen pidanud piknikke tuulisel merekaldal ja vihmases koduõues. olen jooksnud ümber mitme järve. olen õppinud mootorrattaga kruusateel sõitma ja seda siis ohtralt harjutanud. olen küpsetanud lõkkes kartuleid ja keetnud priimusel hommikukohvi. olen näinud topeltvikerkaart.

ausalt, ma ei lähe viha ja solvumisega, ma lähen rõõmu ja rahuloluga. me jõudsime ära leppida. ja küll ma ükskord jälle tagasi tulen.

seniks jääb teid lõbustama uus postitustekategooria “minu london”.

ärge enam kunagi tulge mulle väitma, et mehed ei mõista vihjeid, mitteverbaalseid signaale ja muid varjatud sõnumeid.

olete näinud, kuidas kaks autot foori alt võidu kiirendavad? kuidas need juhid, palun, aru saavad:

1) et neil on võistlus;

2) kus finiš on;

3) kes võitis?

ükspäev küsisin ja sain esimese küsimuse vastuseks “ta nägi väljakutsuv välja” (hmm, olevat inimesi, kes sama argumendiga vägistamist õigustavad). hell, me räägime siin AUTODEST (neli ratast, esi- ja tagatuled, 2-4 ust, mitte ühtegi miniseelikut). kui see ei ole subtle, siis mis on?

(finiš olevat olnud “linnakiirusel” (wtf?) ja võitjaks olnud “mina” (see vähemalt ei tekita lisaküsimusi) – aga ma ei saanud ikkagi teada, KUST NAD TEAVAD. ja kas teine võistleja ikka samamoodi teadis.)

igatahes ei taha ma enam kuulda seda juttu, et asjad tuleb selgelt ja otse välja öelda.

btw, olen siin ammu mõelnud, et peaks endale iPadi ostma… (wasntme)