Rubriik: whatever

kui jõuluvana mulle tarkvaraarendajast Barbie tõi, leidsin selle näol endale üle pika aja role model’i. nüüd, kus tsikk on pool aastat mu töölaual istunud ja head eeskuju andnud, võib ehk vahekokkuvõtte teha:

* roosa käekell – check. ühtlasi saab see poolaasta parima Barbiest inspireeritud ostu auhinna.

* smartphone – check, ehkki minu oma ei ole roosa.

* bluetooth-handsfree-seade – check, ehkki minu oma käib kiivri külge, mitte otse kõrva.

* roosad kingad, aga mitte mingid beibekad, vaid praktilised flat’id – check, aga omal moel siiski fail, sest minu omad teevad mind masajalgseks, mitte šikiks nagu Barbie omad teda

* roosad prillid – fail. ma väga tahaks, aga prillipoodides ei müüda täiskasvanute suuruses roosasid raame:) ja olgem ausad, ka oma olemasolevaid prille ei kanna ma pea iial. aga ema kinkis mulle roosalillelise prillitoosi, mille peal Barbie istub (pildile kahjuks pole mahtunud)!

* roosa läpakas – fail. mitte et ma oleks otsinudki, aga see oleks ikka liig!

* soeng – varakevade paiku oli sellega päris hästi (ehkki minu oma on lühike ja tume, blond ei sobi mulle), aga siis algas kiivrihooaeg, a.k.a. bad hair season. fail.

* kehamassiindeks – work in progress

kokkuvõttes oleme asjad päris kenasti tasakaalus hoidnud mu meelest. ja keegi muidugi ei usu, et Barbie on selleks mu silma all, et mul ei läheks meelest ilus olla, aga päriselt ka on nii:)

ma teadsin seda laulu muidugi enne ka, aga alles eilsest kooriproovist koju sõites läks puzzle lõplikult kokku.

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, 
vaid metsad lõputud ja laukasood. 

ja tõepoolest, mis kuradi maa see selline on?!

see, et siin pole ühtki mäge (ja seega ei kompenseeri igikestvat oknotsembrit isegi võimalus 7-8 kuud aastas lumelauaga sõita) on isegi kõige väiksem probleem veel.

Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida, 
ja millega ta seda teeb, ei tea. 

mul on näiteks 3 a tagusest tsiklimatkast meeles see hingemattev emotsioon “ilus on ikka see Eestimaa” (lugege reisikirjast kokku, mitu korda me seda tundsime). mul on meeles, et ma pärast seda tõotasin, et ma surmkindlalt tulen tagasi, ja tulin ju ka.

aga pärast neid viimast 7 kuud ei ole ma enam kindel, kas ma oskan seda uuesti tunda.

Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva,
kord päev on nõnda pikk, et neelab öö. 

just nimelt. polaaröö. külm. lumi. pori. ja nii kuude kaupa. teate küll. või kas teate? teate, et IKKA VEEL näen ma iga päev kusagil lund?

Siit põgeneda võiksin lausa joostes, 
kuid miski hoiab tagasi veel mind. 

ei hoia ausalt öeldes. praegu küll ei hoia.

sest iga jumala kord, kui ma jooksen või rulluisutan või tsiklit kiirendan või [sisesta oma lemmiksuvemeelelahutus], ei mõtle ma mitte “kui mõnus”, vaid “fakk, miks ma pean üle poole oma elust ILMA selleta elama?!”

Kus on siin õigus, kus rahukohus, 
kust õiglust otsima peaks vaevatud?

ma saan aru, et väga veider on selle kõige üle kurta nüüd, kus asjad just hakkavad paremaks minema, aga ma saan alles nüüd aru, kui suure trauma ma polaarööst sain.

kogu seda jama oli lihtsalt LIIGA palju. see maa on mulle võlgu! ja tal on napp 4 kuud aega, et oma võlg tagasi maksta, koos intressidega, ja positiivne lõppsaldo saavutada. või muidu.

ilus oleks nüüd lõpetada siinse rahva imeväe ja laululugude meenutamisega, aga – i couldn’t care less. nii väga kui ma kaunist emakeelt ja laulupidusid ei armastaks… talve 2010/2011 õudusi ei kaalu üles mitte miski. (räägin, nagu oleks leningradi blokaadi üle elanud, eksole – aga just selline tunne ongi.)

mäletate, kuidas me mari ja zebraga ümber eesti sõitsime?

lisandunud on 2*3 aastat elukogemust, üks tsikkel ja mõte sõita läbi kõik eesti linnad… aga marsruudi koostamine osutus nii keeruliseks ülesandeks, et otsustasime crowdsource’ida.

täpsem info ja tingimused siit, ootame rohket osavõttu.

kui on see mure, et tahaks hommikul õue jooksma minna, aga uni on ja teed on libedad, siis tasub trenniks valida koht, mis on kellaaja mõttes kodust paar tundi taga ja aastaaja mõttes paar kuud ees.

mul läks uni ära kell 5.30 GMT. ja Russell Square Gardensis õitsevad nartsissid ja murtudsüdamed ja kirsipuud. ja oravad hullavad (ee… vähemalt alguses ma vaatasin küll heldinult, et oi kui armsasti mängivad kahekesi). bliss!

idee sain Meritilt. ja mul pole tükil ajal nii lõbus olnud, kui seda pilti kokku kleepides:)

retsept elu parima aastavahetuse veetmiseks: tee seda, mida sa tegelikult teha tahad, koos nendega, kes ka sedasama tahavad.

elu on mulle õpetanud, et ma ei taha kleepuva šampusepudeliga kuskil tänaval või väljakul külmetada. ma ei taha vaadata ühegi maailma telekanali aastavahetusprogrammi. ma ei taha end kaheksakümnendate või sõrmuste isanda stiilis riidesse panna. ma ei taha võhivõõrastele inimestele head uut aastat soovida. ma ei taha süüa, kui kõht on juba ammu täis. ma ei taha isegi minna “metsa, kogu maailma kärast eemale” ja osa või kõiki eelnimetatud asju seal teha.

mida ma siis tahan, kodus istuda ja raamatut lugeda? jah, enamvähem. ainult et mitte üksinda.

õnneks on mul sõbrad, kes olid nõus minuga aastavahetusel minu kodus istuma ja raamatuid lugema. meie õhtu staarid olid Martin Kala, Arto Paasilinna, Ewan McGregor ja Charlie Boorman, Astrid Lindgren, Ayn Rand, Eoin Colfer ja Jules Verne. no ma ei usu, et kellelgi paremat pidu sai olla!

69 000 sõna asemel:

This slideshow requires JavaScript.

aga kui sellest ikka ei piisa, siis lingid jutule ja ülejäänud piltidele on kuskil seal paremas servas.

ükspäev sõitsin taksojuhiga, kes oli mitmel moel täiega creepy, muuhulgas seetõttu, et ütles mulle “hea laps”. “ise oled,” mõtlesin pahuralt vastu, ehkki ei öelnud.

aga nüüd selgus, et paha laps ma vist tõesti pole olnud – jõuluvana tõi mulle mu elu esimese Barbie!

andsin endale vana-aasta-lubaduse: järelejäänud detsembri jooksul sorteerin ära oma trans-siberi reisi pildid ja kirjutan reisikirja ka.

seniks mõned kultuurisoovitused:

* A History of the World in 100 Objects – BBC ja British Museumi koostööprojekt, millest podcastide osa on oluliselt huvitavam kui need esemed ise (ehkki ma käisin neid ka vaatamas ja mõned olid päris kenad). Andis aasta aega kuulata küll, aga selle aastaga sain ka ajaloost rohkem teada kui koolis kaheksa aastaga:)

* Sunflower Seeds – ma ei mõista muidu igasuguseid visuaalseid taieseid eriti, aga seekord juhtus küll nii, et kunst rääkis minuga! Lihtsalt, saate aru, 1600 hiinlasel lasti KÄSITSI maalida SADA fucking MILJONIT portselanist päevalilleseemet ja need puistati kõik Tate Moderni turbiinihalli põrandale ja nad näevad välja nagu päris ja see kõik tekitab uskumatul hulgal mõtteid ja seoseid, eriti, kui oled hiljuti just Hiinasse sattunud.

* Rare Exports – jõuluvana, piparkoogid ja päkapikud pole enam iial need, mis enne selle filmi nägemist. minuga samal ajal kinos olnud britid said tõenäoliselt tunda seda, mida mina tavaliselt briti huumori suhtes tunnen (“WTF?”) – selgub, et hoopis soome huumor on see, mis mulle sobib.