Rubriik: whatever

ŠŠokolaadifilmi jõudsin lõpuks vaatama – meeldis, aga tekitas muidugi kohutava ššokolaadiisu:) Õnneks on vanalinnas Chocolaterie. Või võibolla siiski ei ole? Vahel harva tekib mul tahtmine sinna minna ja siis ma kunagi ei tea eriti täpselt, kust teda otsida, sest need vanalinna tänavad ja hoovid on mul, tartlasel, kõik täiesti segi. Aga kui servast hakata tänavaid läbi käima ja iga kangi alt sisse piiluda, siis leiab enamasti üles, eile küll leidsin. Kuuma ššokolaadi võtsin ja ühe trühvli ja istusin õue, sest järsku selgus, et ei olegi veel hilja õhtul õuesistumiseks liiga sügis… üldse, kuidagi vahemereline oli see olemine seal, sellepärast ma mõtlengi, et võibolla see ei olnud see linn, vaid mingi teine.

Ma muidu ajalehtedest lugejakirju ei loe, seda nuttu ja hala ei jaksa ära kannatada, aga ükspäev sattus paberist leht kätte ja päris lahe kiri jäi silma:)

“Tänapäeval on heal muusikalisel tasemel ansamblid Suveniir, Kukerpillid ja Rock-Hotel. Nende muusika on meeldiv ja mahe. Selle järgi saab suurepäraselt tantsida.”

Loomad on vist loomad jah, aga inimesed on ka loomad. Ma sain eile Rock Cafes mingilt võõralt mehelt hammustada:( Ühtegi hoiatavat silti ka ei olnud.

SWOT (häälda: so what?)-analüüsisse pole ma kunagi eriti uskunud.

Teised joovad firma raha eest õlut ja mängivad bowlingut, mina joon oma raha eest viina ja mängin legodega. Jah, vahel oskan ma olla kohutavalt ebasotsiaalne.

(silt hotelli ööklubi baariletil:) Pärast südaööd hotellis Strand tuba kahele 590 krooni. Päris hea diil mu meelest. Hakkasin järele mõtlema, palju ma elus ise olen seksi(võimaluse) eest maksnud, aga ei suuda välja arvutada, sest ma ei ole forinti kurssi iial suutnud meelde jätta.

Siin mängitakse Right Said Fredi. Aasta on vist endiselt 2005?

Mio.

Nurruma hakkas ta eile ka – endalegi suureks ehmatuseks ja üllatuseks, tundus:)

Mu kassil pole ikka veel nime. Ja ta ei löö nurru. Ja mul on tunne, et nende kahe asja vahel on seos ja see teeb mu murelikuks, aga sobiva nime leidmine sellest lihtsamaks ei lähe.

Aga muidu on meil tore.

Oma kassipojast räägin ma teile mõni teine päev, siis, kui ma talle nime olen leidnud. Praegu on ta mu endagi jaoks veel liiga abstraktne. Aga igatahes päriselt olemas, piima joob kõvasti ja mu käsivarred on ära kriipinud.

Käisin Luige laadal ja nägin parimat hoiatussilti ever: “Loomad on loomad!” Sildi kõrval oli hiigelsuur tõupull, no see oli tõesti… loom. Ma ligi ei läinud. Aga siis oli seal veel täitsa normaalsuuruses lehmi… ja oli vasikaid, kes osutusid siltide järgi hoopis lehmikuteks ja… pullikuteks? mingi sihuke sõna oli. Ja kohutav hulk muid koduloomi, kellel ma linnalapsena ei pea vajalikuks vahet teha. Ja känguru oli ja kaks emu. Ja hõberebaseid igas võimalikus värvitoonis ja kährik ja veel mingeid karusloomi.

Tegelikult läksin ma sinna hoopis kaltsuvaipa ja villapatja hankima. Sain ka; lisaks sain veel õunu, suitsusinki ja külma. Päris kehv on olla nüüd:(

Progress report raamatute ja kassi osas:

* kolm raamatut jäi, mida keegi ei tahtnud; viisin need, nagu lubatud, Taaskasutuskeskusesse… ja tulin sealt, nagu oleks võinud oodatagi, tagasi nelja uue raamatuga:P

* maailma kõige ägedama kassipoja leidsin üles ja toon endale homme koju. varem või hiljem hakkan siia postitama mobiiltelefoniga tehtud halvakvaliteedilisi fotosid temast, ma kardan;)

Loomapoes võiks müügil olla kassi stardikomplekt. Kassipoja pidamiseks on vaja selliseid asju:

* liivakast (mulle meeldivad rohkem need katusega, lõhna pärast ka, aga põhiliselt sellepärast, et kassipoeg suudab metsiku hulga liiva üle serva välja tuuseldada sealt muidu)
* kassiliiv
* piludega kühvel liivakasti puhastamiseks
* söögikauss ja joogikauss (kindlasti eraldi, see kahe sektsiooniga kauss osutub jube ebapraktiliseks, kui on vaja vett vahetada – ja vaja on tihti, kui kuivtoit kohe sealsamas kõrval on)
* kraapimislaud (sobib ka diivan, tugitool vms pehme mööbliese, aga mul selliseid kodus pole ja kassi pärast ostma ka ei hakka;)
* mõni mänguasi (tavaline pall suudab pakkuda uskumatut rõõmu pikaks… tähendab, nii pikaks ajaks, kuni see kuhugi mööbli alla ära kaob. mina muidugi ei suutnud hoiduda ostmast karvast ussi, mis sabast tõmbamise peale surisema ja ringi hüppama hakkab…)
* pikemakarvalise kassi puhul läheb varem või hiljem tarvis ka kammi, aga selle ostmisega kannatab oodata ntx järgmise palgapäevani
* armastust, hellust ja viitsimist.

Leidsin kesklinnas tänavalt sellise Aliase kaardi:

1. Illusioon
2. Pintseldus
3. Kaetud
4. Korda saatma
5. Rõhutama
6. Kivine
7. Õhujõud
8. Siirupine

Mnjah, kui mul endal Aliase mäng olemas oleks, siis ma vist ka sorteeriks selle kaardi välja ja poetaks hilisõhtul liikuva auto aknast Rävala puiesteele. Või midagi sellist.

Mu unenäod tunduvad mulle alati väga mõistlikud ja tavalised – kuni selle hetkeni, mil ma neid kellelegi ümber jutustama hakkan.

Üleeile öösel nägin unes, et orkaan jõudis Eestisse ja kõik meie kontori töötajad evakueeriti. Soome. Laevaga.

Eile öösel nägin, et elasin üle lennuõnnetuse – ei midagi hullu, lennuk tegi vahetult pärast õhkutõusmist mõned surmasõlmed ja kukkus üsna pehmelt, või võiks isegi öelda, et maandus, samale lennuväljale tagasi. Kõik reisijad saadeti lennujaama tagasi, meile anti uued piletid ja ketššupiga viinereid.