tuul mängib lillelõhnaga

Oma kassipojast räägin ma teile mõni teine päev, siis, kui ma talle nime olen leidnud. Praegu on ta mu endagi jaoks veel liiga abstraktne. Aga igatahes päriselt olemas, piima joob kõvasti ja mu käsivarred on ära kriipinud.

Käisin Luige laadal ja nägin parimat hoiatussilti ever: “Loomad on loomad!” Sildi kõrval oli hiigelsuur tõupull, no see oli tõesti… loom. Ma ligi ei läinud. Aga siis oli seal veel täitsa normaalsuuruses lehmi… ja oli vasikaid, kes osutusid siltide järgi hoopis lehmikuteks ja… pullikuteks? mingi sihuke sõna oli. Ja kohutav hulk muid koduloomi, kellel ma linnalapsena ei pea vajalikuks vahet teha. Ja känguru oli ja kaks emu. Ja hõberebaseid igas võimalikus värvitoonis ja kährik ja veel mingeid karusloomi.

Tegelikult läksin ma sinna hoopis kaltsuvaipa ja villapatja hankima. Sain ka; lisaks sain veel õunu, suitsusinki ja külma. Päris kehv on olla nüüd:(

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s