Rubriik: whatever

Eile tüdinesin ma lõplikult ära sellest, et keegi ei oska mu IE seadeid nii paika panna, et ta mu peale enam ei möliseks iga väikse asja pärast. Nüüd on mul Firefox ja ma olen armunud. Tõesõna, kõik, mis mulle temast räägitud on, on tõsi. Ükskord ometi on mul brauser, mis aitab mul tööd teha, mitte ei sega vahetpidamata!

Aga tegelikult tegi mind mõtlikuks see, et tegu ei olnud üldse armastusega esimesest silmapilgust. Kõigepealt ma kartsin, siis ma olin vihane ja siis nõutu. Või oli see nüüd mingis teises järjekorras? Igatahes olin ma äärmiselt häiritud sellest, kuidas asjad olid järsku teistmoodi, ja mul läks tundide kaupa aega ja mitu rahunemist, enne kui ma suutsin üldse rahulikult konfima hakata.

Ei, Firefox pole milleski süüdi. See ängistavate emotsioonide rünnak on juba liigagi tuttavaks saanud – alles ma vahetasin ju telefoni ja paar nädalat enne seda opsüsteemi… Skeem on iga kord sama – ma olen otsustanud, et vana ei sobi, ma tean, et mul on uut vaja, ma valin uue ise ja hoolikalt välja… ja siis on ta mul olemas ja siis on paanika, sest ta on teistsugune kui vana! Ma olen tagala hoolikalt ära kindlustanud ja valmistanud ette kõikvõimalikud migratsiooniprotseduurid, ma olen vajalikud andmed eksportinud ja varundanud ja mis kõik, mul ei ole midagi karta, aga ikkagi ma kardan. Eriti kui ma nuppu “impordi kogu oma elu” esimesel katsel üles ei leia:P (Selles suhtes oli Firefox küll väga sõbralik.)

Ma olen alati arvanud, et ma kardan uut tehnoloogiat keskmisest inimesest vähem, aga nüüd on küll hakanud tekkima tunne, et ma kannatan mingi muudatusfoobia all.

Minul ja mu autol oli eile väike tähtpäev – me oleme nüüd juba pool aastat koos olnud. Ei no mida, mõned inimesed tähistavad oma suhete iga järjekordse kuu möödumist, nii et ma võin ka vahekokkuvõtteid teha siin julgelt:D

Selle poole aasta jooksul olen ma

* sõitnud maha umbes 13000 km
* sattunud ühe korra sõitma oma auto tagaistmel ja ühe korra parempoolsel esiistmel
* läbinud 12 riiki 2 nädalaga
* rallinud kiirteel 170ga
* maksnud 20 eurot trahvi telliskivi alt läbisõitmise eest
* jäänud mutta kinni ja pidanud laskma end traktoriga välja tõmmata
* õppinud parklas manööverdamisega samaaegselt akent sulgema, turvavööd kinnitama ja makis plaati vahetama
* manöövrite käigus sattunud lähikontakti parkimismaja postiga
* veerenud ummikus eessõitva (-seisva?) auto konksu otsa
* saanud selgeks mõisted “stange”, “tiib”ja “logar” (põhjus: vt. kaks eelmist punkti)
* tundnud (esimest korda elus) rõõmu sellest, et keegi ei eeldagi, et naisterahvas asjadest midagi teab
* üllatanud iseennast ja teisi sellega, et naisterahvas teab asjadest midagi… kui tal selleks tuju on
* saavutanud keskmise Tallinna autojuhi jultumuse (v.a. reavahetusse puutuv osa, seda ma ei julge ikka veel teha nii, nagu käib)
* ohjeldamatult meestega autojuttu rääkinud
* õppinud parkimismajja sisse ja sealt välja sõitma nii, et kaardi pilussetoppimiseks pole enam vaja turvavööd lahti teha
* jõudnud rohkem ja kiiremini

no ja nii edasi. Üldiselt on meie suhe täitsa paljutõotavalt alanud mu meelest. Aga tuleb pime ja porine sügis ja siis libe ja külm talv… vaatab, kas see suvesuhe jääb kestma või hääbub vaikselt või lõpeb äkki hoopis tüliga:)

Cafe Peterson on imelik kahe näoga koht.

Kui sinna minna hommikul vara, näiteks laupäeval enne kella 11 või tööpäeval Janega pärast trenni ja enne tööd putru või omletti sööma, siis on seal nii mõnus. Istud rahulikult, rüüpad oma lattet, sööd maitsvalt ja tervislikult hommikust, päike vaikselt tõuseb, keegi ei sega. Nii sobilik päeva alustuseks.

Kui sinna minna lõuna ajal, on seal hullumaja. Kõik lauad on täis, päevapraadi ootad kolmveerand tundi. Neil on seal muide ainult üks mikrolaineahi ja kogu toiduvalmistamine käib sellega. Ja neli minutit tuleb soojendada, et keedetud kartulid piisavalt kuumaks saaksid, ma kuulsin, kuidas üks teenindaja seda teisele õpetas seal:P Maitsev see toit muidugi ei ole.

Kõige hullem on ikkagi see fanaatiline idamaise välimusega vene rahvusest eesti noormees, kelle nad sinna tööle on võtnud. Ma pole elus näinud nii agarat ja pealetükkivat teenindajat! Ta jookseb inimestele uksele vastu ja hakkab neile maitsekohvi ja kõige kallimaid alkohoolseid jooke pähe määrima, seda kas eesti või inglise keeles, millest kumbagi ta eriti ei oska. Ta käib pidevalt laua juures küsimas, kas saab sulle veel midagi tuua ja kas toit maitses; seejuures ükskõik mille toomine võtab tal igaviku ja kui öelda, et üldse ei maitsenud, naeratab ja noogutab ta nii rõõmsalt, et ma ei usu, et ta mu vastust tegelikult kuulas. Ta valab lattet nii, et piim satub küll klaasi sisse, aga kohv põhiliselt välisküljele, ja ta ei pane seda tähelegi. Kui talt küsida, kaua toiduga veel läheb, teatab ta enesekindlalt, et viis kuni kaks minutit. Tegelikult läheb kakskümmend viis.

Õnneks ei ole ta vist kuigi varajase ärkamisega, igatahes hommikuti teda seal pole ja siis on see kohvik ikkagi kõige parem koht üldse.

Ma püstitasin vist täna elu rekordi inimeste äratamises telefonikõnedega. Kui ma neile kõigile hommikul kell pool üksteist helistasin ja meenutasin, et me ju leppisime öösel kella kolme paiku kokku, et lähme täna loomaaeda… Aga mu ajutine ebapopulaarsus hajus kiirelt, kui me loomadeni jõudsime, sest tõepoolest, pole paremat teise päeva meelelahutust kui jalutuskäik loomaaias. Need, kel vaja, saavad asja rahulikult võtta, tugevamad võivad jäätist süüa ja isegi kiikuda. (Uku:*)

Mati Kaal on ka ainult ettur malelaual, muide. Paaritusplaane haldavad hoopis teised loomaaiad.

ja te ei usu, aga enne inimeste äratamist jõudsin ma ujumas ka käia ja üldse kuidagi jube pikk ja tegus päev on olnud:)

Teate, kõik te “mul-ei-ole-su-jaoks-aega-ma-teen-tööd”-inimesed. Ma ei taha niiviisi.

Ma avastasin praegu, et mul on vaja osta üks arvuti ja ma ei tea, kuidas seda tehakse. Mälud-kõvakettad-taktsagedused-operatsioonisüsteemid… ma olin nende teemadega viimati kursis siis, kui 486 oli veel päris kõva sõna. Rääkimata sellest, et mul ei ole konkreetselt aimugi, mis nimega poodides Tallinnas arvuteid müüakse ja millistesse neist tasub minna ja millistest eemale hoida. Õpitud abitus on ikka jõle asi.

Kust otsast ma selle kõigega nüüd peale hakkan? (“Küsi oma mehelt” on vale vastus.)

See on ikka hämmastav, kui palju on neid asju, mida ma ei oska osta, sest ei tea, mis küsimusi müüjale esitada ja mida tema omadele vastata… Kas teie oskate osta autot, arvutit, lumelauda, kitarri, hooldust või lisavarustust mõnele neist asjadest, kaasaegset klassikalist muusikat, aiaväetisi…? Mida te teete, kui ei oska, aga ikkagi vaja on? Kas kusagil on olemas mingeid vastavaid kursusi? “Coping in the 21st Century Part I: How to Survive in Consumer Society” vms…

Selle sügise kõige ägedam helkur on ilma kahtluseta Statoili oma – oranžž, päikesekujuline. Täpselt nagu lubatud, koht päikese all. Ma olen rahul.

Ja kuigi ma lubasin hakata kuulama kaasaegset lääne poppi, ostsin ma lõpuks ikkagi hoopis Oorti plaadi ja elan regilauludest. (Mingil eluperioodil, nii vanuses 5-9, oli mu kindlate lemmikraamatute seas Tõnn Sarve “Kõik on ju ime”. Ma tahan seda nüüd uuesti lugeda. Kõigile teistele soovitan ka.)

Üldiselt selle telefoniga ma hakkan mehi saama. Tarvitseb ta kuhugi lauanurgale vedelema jätta ja kohe kõik tulevad uudishimutsema, sest ta on nii macho. Telefonielamuste vahetamisest telefoninumbrite vahetamiseni on ju ainult üks samm, right?

(panete tähele, et mu telefon pole juba enam “see”, vaid “ta”?)

Aparaadi olemuse võib lühidalt kokku võtta nii: lisavarustuseks on tingimata vaja handsfreed, autolaadijat ja lumelauda. Kaks kolmest on praeguse seisuga (seega siis 24 h jooksul peale telefoni saamist) hangitud, autolaadijaga kannatab veel veits oodata:P

See, et tegu on Siemensiga, et ta on põrutuskindel, omab infrapunaliidest ja ühildub MS Outlookiga, ei vaja mingit kommenteerimist, sest ilma nende omadusteta telefoni ma poleks üldse ostnud. Mul on lihtsalt selline elu, noh, ärge pärige. Helistada on ka vahel vaja.

Eelmisest telefonist (ME45) on uus lahedam, sest
* tal on äge joystick, mis laseb temaga 90% ulatuses ainult ühe pöidla abil opereerida. milline kokkuhoid.
* ta oskab helisemise asemel vidistada nagu linnuke. mu kassid on häiritud.
* ta on oranžžikirju ja oskab oranžže tulukesi ka vilgutada väga võluvalt
* ta teab, palju on kümme elektronvolti kilodžžaulides, mitu untsi on tonnis, kui suur on hobujõud. ainult euro kursi pidin ma talle ise ütlema. nüüd teab seda ka.
* ta näeb ikka nii ägedalt macho välja:)

Järele mõeldes, milleks üldse mehed, kui selline asi mu elus olemas on?

Ma sain endale uue mänguasja. Niipalju siis tänasest tööpäevast:P

(Kui ma peaks hakkama teid piinama eriti halbade digipiltidega, siis kutsuge mind korrale. Ma EI tahtnud kaameraga telefoni, see lihtsalt… on seal.)

Ühel õhtul – see oli tegelikult pühapäeval, minu kajakinädalavahetuse lõpus – sõitsin ma võõra auto tagaistmel pimedas Haapsalust Tallinna ja kuulasin raadiost onu Raivot, kes rääkis meresõidujuttu, põhiliselt klipritest. Need olid need kõige kiiremad purjekad, mida ehitati… 18. sajandi lõpus, ma arvan? Pärast tulid juba aurulaevad ja asjad. Vist. Ma ei tea sellest laevaasjandusest suuremat.

Aga kliprid olid hämmastavad. Ühel suuremal klipril näiteks oli üle viie tuhande ruutmeetri purjepinda. Viis tuhat ruutmeetrit, selle suurusega on Tallinnas enamus Selvereid!

Ja noh, kliprid sõitsid väga kiiresti ja läksid üsna lihtsalt ümber ja olid väga ilusad ja meremeestel oli nende peal väga raske. Aga mis ma sellest jutustan, kui ma ei räägi nii, nagu onu Raivo.

Peaks tihemini kuulama inimesi, kes viitsivad lugusid rääkida.