it’s getting dark too dark to see

Cafe Peterson on imelik kahe näoga koht.

Kui sinna minna hommikul vara, näiteks laupäeval enne kella 11 või tööpäeval Janega pärast trenni ja enne tööd putru või omletti sööma, siis on seal nii mõnus. Istud rahulikult, rüüpad oma lattet, sööd maitsvalt ja tervislikult hommikust, päike vaikselt tõuseb, keegi ei sega. Nii sobilik päeva alustuseks.

Kui sinna minna lõuna ajal, on seal hullumaja. Kõik lauad on täis, päevapraadi ootad kolmveerand tundi. Neil on seal muide ainult üks mikrolaineahi ja kogu toiduvalmistamine käib sellega. Ja neli minutit tuleb soojendada, et keedetud kartulid piisavalt kuumaks saaksid, ma kuulsin, kuidas üks teenindaja seda teisele õpetas seal:P Maitsev see toit muidugi ei ole.

Kõige hullem on ikkagi see fanaatiline idamaise välimusega vene rahvusest eesti noormees, kelle nad sinna tööle on võtnud. Ma pole elus näinud nii agarat ja pealetükkivat teenindajat! Ta jookseb inimestele uksele vastu ja hakkab neile maitsekohvi ja kõige kallimaid alkohoolseid jooke pähe määrima, seda kas eesti või inglise keeles, millest kumbagi ta eriti ei oska. Ta käib pidevalt laua juures küsimas, kas saab sulle veel midagi tuua ja kas toit maitses; seejuures ükskõik mille toomine võtab tal igaviku ja kui öelda, et üldse ei maitsenud, naeratab ja noogutab ta nii rõõmsalt, et ma ei usu, et ta mu vastust tegelikult kuulas. Ta valab lattet nii, et piim satub küll klaasi sisse, aga kohv põhiliselt välisküljele, ja ta ei pane seda tähelegi. Kui talt küsida, kaua toiduga veel läheb, teatab ta enesekindlalt, et viis kuni kaks minutit. Tegelikult läheb kakskümmend viis.

Õnneks ei ole ta vist kuigi varajase ärkamisega, igatahes hommikuti teda seal pole ja siis on see kohvik ikkagi kõige parem koht üldse.