Ühel õhtul – see oli tegelikult pühapäeval, minu kajakinädalavahetuse lõpus – sõitsin ma võõra auto tagaistmel pimedas Haapsalust Tallinna ja kuulasin raadiost onu Raivot, kes rääkis meresõidujuttu, põhiliselt klipritest. Need olid need kõige kiiremad purjekad, mida ehitati… 18. sajandi lõpus, ma arvan? Pärast tulid juba aurulaevad ja asjad. Vist. Ma ei tea sellest laevaasjandusest suuremat.
Aga kliprid olid hämmastavad. Ühel suuremal klipril näiteks oli üle viie tuhande ruutmeetri purjepinda. Viis tuhat ruutmeetrit, selle suurusega on Tallinnas enamus Selvereid!
Ja noh, kliprid sõitsid väga kiiresti ja läksid üsna lihtsalt ümber ja olid väga ilusad ja meremeestel oli nende peal väga raske. Aga mis ma sellest jutustan, kui ma ei räägi nii, nagu onu Raivo.
Peaks tihemini kuulama inimesi, kes viitsivad lugusid rääkida.
whatever 
19. sajandi keskel, aurulaeva-ajastu alguses, tegelikult. Megasuured purjepinnad põhjustasid peale purjelaevade kohta pööraste kiiruste ka tõepoolest igasugu jamasid – mõnel õnnestus iseennast “üle vööri” põhja sõita.
:D
Autosõidu ajal on hea veel Hendrik Relve lugusid kuulata – puudest näiteks. Ja suvel oli hommikupoole kahe mehe retk mööda eesti tähendamistväärt paiku. Ikka Vikerraadios.
Autosõidu lemmik on siiski pühapäeva õhtul-öösel R2 eetris olev “Sinu saade”.
Aaaaaa! “Sinu saade”!! Mulle meeldisid selles huumoriseriaalis enim “lugejate kirjad”, mida “sensuaalse” häälega tibi Kenny G saksofoniuilgude taustal luges. See saade on tõesti ikka veel eetris?
Oioi, suvel hiiumaal oli see hitt! (Ma ei ole kindel, kas sellel saatel on endiselt sama nimi, aga kontseptsioon ja mesihääled olid samad). Kuid asi on arenenud nii palju, et saatesse helistajad ei kurda enam niivõrd oma kadunud armastuse pärast, kuivõrd püüavad seda saatejuhi näol endale hankida. räme flirt otseeetris. korduvalt.