Rubriik: whatever

Need lapsed, kes aastate kaupa minuga samas bussis hommikuti lasteaeda sõitsid, käivad nüüd koolis! Te võite end lolliks rääkida autovaba päeva mõttetuse teemal, aga mina olen juba emotsionaalselt plussis:) (Muide, ühel põnnil on juba matemaatika töövihik lootusetult kadunud… ja jessas, kas seitsmeaastastel käibki nii vähe hambaid?)

Ühtäkki on kõik nii kurb ja igav ja mõttetu.

Homme on autovaba päev ja ma kavatsen seda täiega pidada, kuigi kõik ümberringi seletavad mulle, kuidas see on esiteks mõttetu (mis see loeb, kui me auto üheks päevaks koju jätame) ja teiseks võimatu (busse ei panda juurde ja lihtsalt suletakse tänavaid ja kuidas üldse saab ilma autota tööl käia sellise ilmaga). Ma ei viitsi vaielda ka… seda ei viitsi ma viimasel ajal kohe üldse ja mitte mingil teemal.

Aga ma olen alati tahtnud autovaba päeva tähistada, aga pole seda kunagi saanud, sest mul pole autot olnud, nii et nüüd kavatsen ma üritusest viimast võtta:P ja tegelikult ma juba tunnengi, et mul oleks vaja endale meelde tuletada, kuidas ilma autota saab ka elu elatud. Ma küll pean endiselt kinni oma suurpärasest põhimõttest sõita bussiga juhul, kui mul pole muud käimist kui kodu ja kesklinna vahet, aga nipp on siin selles, et kooli ja koori tõttu selliseid tööpäevi põhimõtteliselt polegi:P

Huvitav, kas oma haigusest blogimine on mingi kaasaegsemat sorti rahvameditsiini võte? Andke teada, kui see kellegi puhul ravitoimet avaldab. Enne ma sellesse ei usu ja ei lasku detailidesse oma vesiste silmade ja valutava pea teemal. Lihtsalt tahaks nentida, et kaheksakümnene Stroh vist ikka ei tapa kõiki pisikuid. (Mis mõte seda siis üldse juua oli?)

Loomulikult on kõigil mu abi, seltsi ja mõistmist vaja just täna, kui ma selle kõige jagamiseks üldse võimeline pole. Lähen parem koju teki alla ja olen homme jälle teie.

Olidki hülged – nad ei lasknud end küll nii lähedalt vaadata, kui ma lootsin, aga ei jäänud ka nii kaugele, kui kartsin. Ja vaikse ümisemise peale tulid tõepoolest asja veidi lähemalt uurima.

Peaosades olid siiski meri ise ja Hiiumaa laiud, eriti tänase päikeselise ilmaga. Seltskond ja lambad olid ka ägedad. Ja ämblik, kes otse meie nähes võrku kudus. Uskumatult nobe tüüp.

Kajakiga sõitmine on nagu jalgrattaga sõitmine, ainult et jalgade asemel tuleb kätega kogu töö ära teha.

Ja lõpuks ometi täideti minu jaoks sisuga hulk väljendeid nagu “lesila”, “rannakarjamaa” ja “pärandkooslus”. Ma arvasin enne ka, et ma tean, mis need tähendavad, aga ise näha oli hoopis teine asi.

Jah, täna see siis juhtubki.

Täna on muidu ka mõnus päev, tegelikult kipuvad kõik trenniga algavad päevad mõnusad olema. Hea tunne ju, kui kella kümneks hommikul oled midagi tõhusat ära teinud.

Päike paistab ja nädalavahetusel lähen ma kajakimatkale, hülgeid vaatama… teate, et hüljestele tuleb laulda, siis nad tulevad kohale?

Täna õhtul nägin ma oma kodu lähedal siili. Ma olen siin kolm aastat elanud ja olnud jumala kindel, et siin lihtsalt ei olegi siile… see on mind kurvastanud, sest siilid meeldivad mulle tohutult. Aga täna üks jalutas mu ees üle tee ja läks siis naabri aeda oma siiliasju ajama.

<järgneb kõrvalepõige lapsepõlve>
Kui ma väike olin ja mind issi-emme sessi ajaks vanaema juurde saadeti, siis emme kirjutas mulle sinna kirju. Pildid joonistas ka juurde. Lemmikpiltide top5:
1. papa Kaasik, tema loengus talveund magav kärbes ja samas loengus niisama magav minu isa. Isa väidab siiamaani, et sellist pilti ei saanud olla, sest papa Kaasiku loengud olevat olnud ainsad, kus ta EI maganud.
2. neegripoiss, kelle juurde käis õpetlik jutt sellest, kuidas neegrid ei ole mustad mitte pesematusest, vaid päevitusest, ja kuidas pesemata nahale päike peale ei hakkagi ja kuidas sellepärast peab end hoolega pesema.
3. ülikooli raamatukogus leiduvad potililled, terve suur galerii
4. siil – kusjuures, kui ma nüüd hoolega mõtlen, siis äkki siilist polnudki pilti, vaid oli ainult jutt sellest, kuidas ema nägi öösel koju minnes siili ja kuidas nad natuke aega teineteist vaatasid ja siis läks siil oma siiliasju ajama. saate nüüd aru, miks see vanade kirjade teema järsku üles kerkis?:)
5. Taaniel söömas, hüppamas, magamas. Taaniel oli küülik, kes meil mingi aja vanaema juures Aegviidus oli. Iseenesest jabur, et mina olin Taanieli juures ja ema joonistas mulle Tartus temast pilte ja saatis maale… Taanieli nimi tuli muidu sellest, et kui tal alguses puuri polnud, hoiti teda sauna taga sügavas augus.
</kõrvalepõige lapsepõlve>

Ma jagasin oma siilielamust vanaisaga ka ja tema rääkis selle peale, kuidas vanasti oli siin olnud palju siile. Ja et kui ta kirsipuid ja marjapõõsaid võrguga kattis, siis jäid siilid võrkudesse kinni ja neid tuli kogu aeg päästmas käia.

Nüüd ma siis tean, miks ma pole kunagi ühtegi siili tabanud. Pole ju võrke välja pannud.

Eriti alatu, ma avastasin praegu, et energiajoogimaitselise longero reklaamid on ära keelatud:( Need jänesega, teate – “noh, jänes, pesu jääb kitsaks?” Jah, see juhtus juba juulikuus, aga ma olin siis ju nädalate kaupa Eestist ära…

Aga need olid kõige paremad reklaamid, mida ma üldse kunagi näinud olen! Okei, tegelikult 1993. aastal MTVs oli üks Coca-Cola reklaam ka, mis oli jube hea – aga cocat ei ole ma kunagi joonud, aga jänesega longerot joon küll. Kindlasti sellepärast, et reklaamis oli kuulus näitleja ja see mõjutas mind kohutavalt:P (Vabandage, aga kes see Dan Põldroos üldse on sihuke? mina, televõhik, arvasin, et see oli Emil Rutiku seal…)

Nii et siis tüng ärakeelajatele, eks ole. Aga kas kellelgi koopiaid ei ole neist klippidest? Ma jõudsin ainult ühe korra vaadata…

Ootamatu õppelaenuga toimetulekuks on laekunud metsik hulk häid ideid, neist ekstreemseim vast Eleni pakutud “plastiline operatsioon ühe rinna suurendamiseks, kuna kahe jaoks ei jätku”:P

Fakk. Nad andsid mulle õppelaenu, sest ma ei taibanud neile öelda, et ma ei taha üldse.

See on meil vist perekonna viga, ma kuulsin, et mu vennaga oli ükspäev sama asi juhtunud.

Teine perekonna viga on meil see, et me ei õpi üksteise vigadest:P

Iga kord, kui ma pihlakaid vaatan, tuleb mulle meelde see Alenderi laul… ja mitte laul niisama, aga koos tantsuga. Nii, nagu seda tantsupeol tantsiti. Mitte niivõrd etendus ei meenu, aga proov, mida hiljem telekas näidati – kuidas sadas paduvihma ja staadionitäis T-särkides gümnaasiuminoori tantsis “pesevad vihmad ta marju, nendele vajutan suu”, endal vesi mööda nägu voolamas ja silmad säramas. See pilt on mind kummitanud läbi kogu augusti ja poole septembri. Nii ilus.

Kunagi varem ei ole ma tähele pannud, et pihlakamarjad hakkavad punaseks minema juba poolest suvest… ja et nad lõpuks NII punaseks lähevad.

Sellise ilmaga tuleb minna plaadi- või raamatupoodi, muidu on õhtuni nukker ja tühi tunne.

Plaadipood on lähemal, see tähendab, et püksisääred jääksid kuivemaks. Aga ma ei oska sealt midagi osta… Mu playlist pärineb täiega aastast 2000 (Napster, eks ole), ma ei teagi, mis muusikat veel olemas on peale HIMi ja Radioheadi:P Välja arvatud eesti muusika, seda ma ostan palju ja olen kursis. Aga ma olen terve suve ainult eesti muusikat kuulanud, väikeste balkanlike vahepaladega küll. Palun soovitage mulle mingit kaasaegset, samas mitte _liiga_ noortepärast lääne poppi või rocki?

Jääb siis raamatupood seekord. Peaks mingeid luuletusi lugema vahelduseks.