Rubriik: whatever

Kas keegi pakub tänapäeval videokasseti ümberlindistamise teenust? Vanasti ma teadsin, kus seda tehti, aga taas kord tuleb tõdeda, et pole enam üheksakümnendad:P

Mul on laulupeo ja tantsupeo teleülekanded lindis ja ma tahaks neist saada koopiaid. Kui unistada tohib, siis tahaks tantsupeost ingliskeelsete subtiitritega koopiat:) Sest mul on päris mitu sõpra, kes ei ole eestlased ja kes ei saanud seekord peole tulla, aga tahaksid väga näha, kuidas siis ikkagi oli. Tantsupeo ülekande vaatasin ma just praegu triikimise kõrvale lindist üle ja see oli ideaalne täiendus eilsele elusast peast vaatamisele – tunde sai eile kätte, aga kuna meie kohad polnud väga kõrgel, siis tantsujoonised nägin täna ära ja jutu kuulsin juurde, mis värk nende erinevate rühmadega on ja palju tantsijaid oli ja mida see asi kokku üldse tähendas:) Antagu mulle andeks, aga tantsu mõistmine ei käi mul väga libedalt. Vaadata meeldib sellest hoolimata.

Eesti rahvamuusika on äraütlemata mõnus muusika ikka. Ja ka see saatemuusika, mis ei olnud rahvamuusika, oli väga lahedalt valitud – Alenderi ja Tõnis Mäe järgi tantsida paistis küll hea olevat.

Selle laulu/tantsupeo laulduim/kuulduim laul on igatahes “Tuljak”. Eelmine kord, kui ma üldlaulupeole sattusin, oli näiteks hoopis “Koit” (see, kus valguse võit äratab maa, mitte see, kus ilu edeneb õuede õlal). Aga no meil ei ole enam üheksakümnendad… ja eks vist ühtteist sõltub sellest ka, millises seltskonnas pidutseda.

Kõige ilusamaid laule kirjutatakse mudilas- ja lastekooridele; kõige lahedamaid tantse tehakse võimlemisrühmadele. Kõige ilusamast dirigendist me juba rääkisime. Kõige paremad laulupeomuljed on lava tagant nagu alati:)

Tantsupidu oli ilmselgelt tantsijate endi pidu. Kena neist siiski, et nad meid vaatama lubasid, sest ilus oli.

Mingeid ideid, mis me järgmise viie aastaga pihta hakkame?:P

Arvestades viimaste õhtute arenguid, seadsin endale täna hoolega SMART (specific-measurable-achievable-reasonable-timed. või midagi sellist.) eesmärgi – jõuda koju enne, kui hommikune leht postkasti jõuab. Saavutasin eesmärgi. Kuigi, noh, jah, pühapäeviti lehti ei tooda ka:P

Laulupidu pole veel läbi.

Kristjan Järvi on igatahes kõige ilusam dirigent üleüldse. Aga rohkem ma praegu ei jaksa mõelda. Kõike on kuidagi nii… palju:)

Tegelikult pidi sinna eilse päeva tipphetkede hulka kuuluma ka see, kuidas mingid kaitseväelased või -liitlased lauluväljakul jogurtit jagasid. Metsmaasikajogurtit. Ühe laigulise noormehe poolõnnetu kommentaar sinna juurde: “No need jäid üle, mis me teinud oleks siis nendega…”

Aga see läks mul kojujõudmise ajaks meelest. Meenus siis, kui ma täna hommikul seljakoti põhjast jogurti leidsin. Ja mitte ainult koti põhjast… juukseharja ja rahakoti ja taskunoa vahele oli ka jagunud kõvasti. Nii et see juhtum jääb top5st välja:P

Laulupeo esimese proovipäeva tipphetkede top5:

5. afterparty õlle ja jalgpalliga
4. päeva pikim-tihedaim-märjem vihmahoog ajal, mil valiknaiskoorid kenasti laulukaare all varjul olid; sealhulgas
4.2. Ants Söödile vihmavarju hoidev ja samal ajal valiknaiskooridele nägusid tegev Hirvo Surva
4.1. poistekoori poisid, kes kohe läbimärjaks said ja seega ülejäänud aja mõnuga laululava ees lompides möllasid
3. spontaanne Tuljaku ühislaulmine järjekordse vihmahoo ajal õlletelgis
2. hümn Eri Klasi juhatusel
1. Kristjan Järvi nelja-aastane poeg puldi kõrvalt ühendkoori dirigeerimas. No see jääb kõigi laulupidude tipphetkeks läbi aegade, ma usun. Kui see homme kõigis lehtedes ei ole, siis ma veel jutustan sellest lähemalt.

Ja see oli alles esimene proovipäev:)

Pole olemas halba ilma, on valesti valitud riided. Ma hulkusin pea kaks tundi mööda linna ringi ja ma olen täitsa kuiv. Mu ilus oranž jope on pealispinnalt veidi niiske. Taas kord tõden, et ostma peaks pigem vähe, aga korralikke (ja võimalik, et kalleid) asju.

Ja raamatuid:) Tänane ilm on kõige parem ilm antikvariaadis sobramiseks. Seekord siis 5 raamatut 155 krooni eest, sealhulgas Krossi “Mardileib”, mis mul juba tükk aega väga intensiivselt puudu oli olnud, ja natuke Arderi ja Runneli lasteluulet. Aga palun-palun-palun, kust ma saan “Koer poiss sõitis jänest” ja “Mõtelda on mõnus” ka nüüd?

Raamatukoi Viru tänava pood on Lennuki tänava omast etem, sest seal on aknad. Antikvariaat ei pea ju olema pime ja tolmune koht! Maali nõuab ka raamatukogudele aknaid; olen selle nõudmisega solidaarne.

Kui mul oleks raudtee, millest enam raudteena asja ei saa, siis teeks mina ka sellest jalgrattatee. Nii ilus mõte.

Rääkimata sellest, et rattaga Riisiperest Haapsallu saamise võimalust on hädasti vaja, sest kuidas muidu minna Vormsile ja Hiiumaale? Maanteed mööda on see vahemaa väga tüütu sõita ja bussi ju jalgrattaid ei mahu eriti.

Rong oleks ikkagi kõige mõnusam.

Täna me käisime Sagadis õitsevaid magnooliaid vaatamas ja need lõhnavad tõesti hästi. Ma ei olnud magnooliat varem nägema juhtunud. Kui mul autot poleks, siis poleks ka seekord näinud ilmselt.

Aga üldiselt ma ikka veel enne mõtlen, kui auto kodust välja sõidutan. Näiteks täna polnud mul üldse plaanis peale tööd kuhugi minna ja ma läksin linna bussiga – pärast hakkas muidugi Sagadisse jube kiire ja tuli koju auto järele minna:P ja alles siis tuli meelde, et ma ei ostnud ju uut kuukaarti, kui eelmine jaanilaupäeval läbi sai. Ja tunnipilet maksab 18 krooni, kui püüad mobiiliga osta! Õnneks oli mul viis krooni sularaha kaasas (haa, ma olen tudeng ju, me sõidamegi nii odavalt). Tavaliselt ei ole nii palju. Ma ei salli sularaha.

Oma tudeng-olemise peale mõtlen viimasel ajal lausa tihti, sest sügisel saab akadeemiline läbi ja tuleks hakata magistritööd kirjutama (arvake, kas mul on teema?); samas on tekkinud põnevaid ideid, milliseid loenguid peaks veel kuulamas käima, kuni lubatakse ja raha ei küsita. Eks me näe.

Koolitusega on see asi ka, et ülejäänud osalejad on Horvaatiast, Ungarist, Makedooniast, Rumeeniast, Serbiast ja Montenegrost, Ukrainast. Mis tähendab seda, et mind pannakse end jälle kohutava skandinaavlasena tundma (nagu eelmine kord oli)… samas niipea, kui ma satun kuhugi Eestist põhja poole või lihtsalt mingite pärisskandinaavlaste seltskonda, olen ma muidugi idaeurooplane. Teiste meelest ja enda meelest ka. Ahsoo, seda ma ka juba olen kurtnud.

Lääneeurooplaste arvates on eestlane enamvähem sama, mis venelane; venelaste arvates ka, aga vahe on selles, et kui lääneeurooplasele vastu vaielda, siis ta kehitab õlgu ja unustab su väite kohe ära, aga kui venelasele vastu vaielda, siis ta saab vihaseks ja ei unusta iial.

Ainult lätlastega on enamvähem lihtne olla. Aga mu lemmiklätlane ei tule sellele koolitusele.