Rubriik: whatever

Kui ma oleks ka mingi fotograaf, siis ma teeks sellise fotosarja, et käiks külas oma sõpradel ja pildistaks vaateid, mis nende akendest avanevad. Lõpuks teeks sellest raamatu, kus on iga inimese kohta kõrvuti tema enda pilt ja tema koduaknast tehtud pildid ja juures jutt, mis kogu selle pildimajanduse ära seletab. Sest nii fotograafi minust kunagi ei saaks, et mu pildid hakkaksid ütlema rohkem kui tuhat sõna:) Aga inimeste akendest välja vaadates saab nende kohta palju teada. Ja ka maailma kohta.

Suvi on siis, kui ma olen esimest korda öösel linnast jala koju kõndinud just for the fun of it. Päris suvi on eelnev pluss see, et keegi on tee kõrval muru niitnud ja see lõhnab ja ööbikud laulavad. Päris-päris suvi on eelnev pluss see, et linnast tulema hakates on veel valge ja koju jõudes on juba valge.

Ma küll ei tea, mida ma teeks, kui mul poleks vanaisa, kes julgeb kõik hullud toiduretseptid ära proovida mu eest. Sööks ilmselt makarone ainult.

Kuu avastus on Pereköögist leitud rabarberi-sibulasalat. Selle tegemiseks tuleb kokku segada rabarberit, rohelist sibulat ja majoneesi. Ongi kõik. Maitseb nagu… mingi täiesti uus asi. Uskumatu. Kartuli ja liha juurde sobis igatahes suurepäraselt. Aga kas ma oleksin julenud seda ise esimesena teha? Ega ei oleks.

Hg 131, kaelapael, kollane roos, palju teoreetilisi teadmisi verest ja natuke verekeskuse infosüsteemist (inimene saab küll masina vastu). Mingi anonüümne kommenteerija süüdistas mind täna paljude tühjade sõnade tootmises. Teen kõik, et end parandada – just tema ja temasuguste jaoks ma ju blogin.

Täna on muide ülemaailmne veredoonorite päev, verekeskuses saab muuhulgas näha, kuidas doonoriverd testitakse ja töödeldakse. Ma arvan, et seda tuleks vaatama minna. Kella kaheks isegi jõuaks…

Ma tahaks ka jalgpalliteemadel sõna võtta. Nimelt et me saime laupäeval TÜ naiskoorilt pähe, mingi 3:0 vist:P Hea on küll teleka ees Beckhami õpetada, kuidas peab asju tegema, aga tegelikult on see ikka väga raske mäng:)

Valimistulemuste puhul meeldivad mulle kõige rohkem need asjad (tähtsuse järjekorras):
1. et Strandberg sai rohkem hääli kui nii mõnigi tegelikult parlamenti pääsev inimene. Lihtinimesele mõistetavas, igasuguste kordajatega läbi jagamata ja korrutamata üldarvestuses (hääli per kandidaat) üheksas koht. Kõvasti parem kui ma lootagi julgesin.
2. et Res Publica kaotas
3. et SDE võitis

Inspireerituna Liisa valimisteemalisest sissekandest, tahaksin võtta kokku kogu oma julguse, tunnistada oma võhiklikkust ja küsida: mis värk on sedeli rikkumisega? Mispoolest täpselt on see parem kui valimata jätmine, mida sellega väljendatakse, kuidas see mõjutab valimistulemusi?

Muide, kehtetuid sedeleid oli seekord 2222, kas pole ilus number?:)

Lisa nõmedate sõnade teemalisele sissekandele: “valituks osutunud” on ka keelamist väärt väljend.

CISA eksam on nüüd tehtud ja me ei mõtle selle peale enne kui umbes 10 nädala pärast. Siis tulevad tulemused. Aga tunne ei ole väga jube.

Kallista kedagi spontaanselt ja ei lähe päevagi, kui saad ise kelleltki ootamatu kallistuse.

Sireliõnnega soovitud soovid lähevad täide. Alati. See on hirmutav, ma ei julgegi enam soovida eriti… Langevad tähed & stuff on turvalisemad.

Ma tean, et viin energiajoogiga tapab pikemas perspektiivis (või oli see just lühemas). Seda pole mulle vaja meenutada. Ses mõttes, et ma tean, mida teen, kui seda joon.

Ma olen maailma kunn ja see teeb mulle veidi muret.

Nende sõnade ja väljendite kasutamine tuleks ära keelata:

kurikael
rahvaasemik
riigikoguja
võsuke
telepurk
mäekõrgune toetus
elavate hulgast/seast lahkunud
linnaisad
pärgama

Ei no ma saan aru, et sünonüüme ei ole ka jalaga segada ja et sõnakordus on jube tabu. Aga ma ei tea… Jätaks siis need uudised kirjutamata, mille jaoks kasutada olevad sõnad on nii kulunud?

Kümme aastat tagasi lõpetasin ma põhikooli. Ma ei olnud tegelikult nii armas laps, kui ma lõpualbumi pildi peal välja näen… me keegi ei olnud, lihtsalt erakordselt head pildid tehti.

Mul olid tunnistusel kõik viied ja ma sain kiituskirja. Selle saamine oli mulle hullult oluline, sest kõigi eelnevate aastate jooksul oli mul alati mõni neli tunnistusel olnud ja tol ajal ju ei antud neid jaburaid “ainekiituskirju”. Algklassides jäid mu kiituskirjad pidama kirjatehnika taha, hiljem vist põhiliselt matemaatika hooletusvigade ja lõpuks tööõpetuse ja kehalise kasvatuse taha:P Igatahes üheksandas otsustasin ma koolist efektiga lahkuda, parandasin ajaloo nelja viieks (minu meelest tuli selleks kogu Suur Prantsuse revolutsioon suuliselt järele vastata) ja ütlesin käsitöö õpetajale, et ma ju ükskord ometi võiks ka viie saada. Oli ikka viitsimist, ah?

Ma ei tea eriti, mis mu tollastest klassikaaslastest saanud on. Mõned on Orkutis, mõned poliitikas, mõnda olen näinud Tartu kõrtsides purjus ja mõnda Tallinna kontorite vahel asjalik olevat. Paralleelikas Teller on ainsana kogu aeg (virtuaalsel) silmapiiril;) Ja muidugi pinginaaber Jane, kellega me käime koos trennis ja shoppamas ja vahel lõunal ja mõnikord kellaviiedringil ja ilmselt tänagi võtame midagi ette. Kümme aastat ikkagi.

Mis värk sellega on, et velotaksod linnas kõik mööda kõnniteid sõidavad? Liikluseeskirja järgi nad jalakäijad küll ei tohiks olla – või on? Või on neil mingi eridiil, et peab sõitma kõnniteel, sest kui sõiduteel mingi jama juhtub, siis saavad kliendid viga vms?

Ma ei aja kiusu ega midagi, ma lihtsalt mõtlen eeskätt sellele, et kui isegi nii silmatorkav, atraktiivne ja põhimõtteline asi nagu velotakso sõidab kõnniteel, sest sõiduteel lihtsalt ei julge ja jalgrattateed ei ole – siis leiavad ju kõik teised jalgratturid ka, et nii ongi hea ja õige? Ja autojuhid ei hakka iial jalgratturit respekteerima ja jalakäijad peavad eluaeg elama ratta alla jäämise hirmus. Või vastupidi – mu oma emme ajas ükspäev rattaga jalakäija alla (peaaegu) ja sai ise viga:P

Ise ma lõpetan oma tänase õhtu tõenäoliselt ebakainena rattaga koju sõites. Purjuspäi suureneb jalgrattaga raske avarii tegemise oht 20 korda! Mul on kiiver igatahes. Uhh, ma poleks pidanud hakkama sellele kusagilt meeldejäänud 20-korra-faktile veebist kinnitust otsima. Võibolla lähen ikkagi taksoga.

Mida te teeks, kui te lõunalt tulles leiaks oma laualt käsitsi A4-le kritseldatud palve teha midagi, mida te päris kindlasti teha ei taha? Mina kritseldasin serva peale “decline” ja viisin paberi paluja laua peale tagasi. Seda võiks nimetada näiteks Outlooki-sündroomiks.

Lisaks on mul nüüd süümekad, et ma seda asja tegemast keeldun. Võibolla hiilin veel tagasi, hävitan asitõendi ja osutan inimesele selle väikese teene.