Rubriik: whatever

Mis ma oskan öelda. Võiks öelda, et ma ütlesin kohe, et Karl-Jörgen võidab selle vanuserühma:P Aga tegelikult ma päris nii ei öelnud ja finaalis ta küll kõige parem ei olnud enam.

Samas. Laulukarussell peaks olema umbes nagu Prantsuse Lütseumi esimese klassi sisseastumiskatsed – poistele ja tüdrukutele eraldi, sest poisid arenevad aeglasemalt… Nii ei saa ju rallit sõita, kui plikad laulavad jazzi ja poisid “Lõket preerias” või mingeid Albert Uustulndi laulukesi?

Aga tegelikult mulle meeldis:)

ainult seda jäin veel mõtlema, et kui kõik ülejäänud finalistid selguvad üsna kohe peale lindistust, siis publiku lemmik saab ju ainult kolm päeva ette teada, et ta peab otsesaatesse minema. See pole kah nagu aus.

Viimasel ajal on mul kõige erinevamates kontekstides pidevalt tunne, et ükski asi ei saa korralikult tehtud, kui ma seda otsast lõpuni ise ei tee.

Ja ma ei ole Laulukarusselli finalistide valikuga rahul. Noh, tegelikult 5/7 osas olen, aga kuidas nad said _kõige_ parema laulja välja jätta ja ühe kõige kehvematest asemele võtta?

Nutt ja hala, ühesõnaga. Aga ma olen ikka veel haige ja siis ei saagi midagi paremat oodata siit.

Mis on selle laulu pealkiri, mis algab tekstiga “selja peal on käed”?

Eile õhtul oli meil Mäksiga tüli. Pisiasja üle tegelikult – tema tahtis voodis lesida ja mina tahtsin voodi lahti teha ja seal ise lesida. Sain oma tahtmise vere hinnaga, parem käsivars on nüüd sügavaid küüne- ja hambajälgi täis, paistes ja kipitab vastikult. Kokkuvõttes on tunne, nagu oleks olnud Mäksi võit. Ehkki tema jällegi istus öö otsa solvunud näoga trepi peal ja ei paistnud end ka kuigi võidukana tundvat… Lose-lose situation.

Mu konstruktiivsusplaan töötas ja oli peaaegu täiuslik, ainult üks punkt jäi puudu. “Ei roni vaheaegadel dressipluusi väel õue päikese kätte tššillima.” Suve silmad ja talve hambad, junõu. Olen jälle Sudafedi-kuuril:P

Kolme koori ühine laululaager on nagu laulupidu. Saad järsku aru, et kogu selle asja point, mille oled suure vaevaga selgeks õppinud, on hoopis kusagil mujal – selles, mille keegi teine on selgeks õppinud:) Konsultandid kutsuvad sellist asja sünergiaks. Lauljatel on lihtsalt mõnus. Ja kui kohustuslik osa on läbi, lauldakse nõrkemiseni isamaalisi laule.

Me harjutame veidi veel ja siis tulge kuulama, mis meil välja tuli – 11. aprillil Metodisti kirikus ülestõusmispüha kontsert. Esitatakse John Rutteri “Gloriat” ja Urmas Sisaski “Missa nr. 2”. Esitavad segakoor Noorus, Revalia kammermeeskoor ja TTÜ Akadeemiline Naiskoor*, kaasa teeb kaitseväe puhkpilliorkester** . Tartusse tuleme 18. aprillil, Peetri kirikusse, sest Jaani oma ei saanud valmis:(

(tegelt oleks selle kõige asemele tahtnud mingi lingi panna, aga no ei ole kusagil midagi. Veel.

Aga see-eest on meil ilusad laulud.)

——————————————————————————–
* Me peaks enda koorile ka mingi kaunikõlalise varjunime võtma, see akadeemilisus on kergelt pelutav inimeste jaoks…
** Mul puudub aim sellest, kas ja kuidas selles nimes suurtähti kasutatakse.

Mul on tuju olla sel nädalavahetusel konstruktiivne. Aga. Ma pean minema hoopiski laululaagrisse. Millest laulmise osa on kahtlemata konstruktiivne, aga muus osas… mnjah.

Ma arvan, et kui ma

* võtan kaasa eksamiks õppimise raamatu
* ei võta kaasa Douglas Adamsit
* võtan kaasa ujumistrikoo
* ei võta kaasa alkoholi
* ei flirdi endast nooremate poistega
* panen jalga saabaste asemel botased
* ei lase end provotseerida osa võtma mängudest, mille poindiks (või millest osavõtmise eelduseks) on võimalikult suure alkoholikoguse tarbimine
* ei ütle kohapeal kellelegi, et ma eile juhiloa sain

siis… ei ole ma eriti palju konstruktiivsem kui neid tingimusi täitmata, aga vähemalt ei ole pärast tunnet, et ma ise süüdi oleks:P

Eelmine sissekanne vastas oma krüptilisuses parimatele tibiblogitavadele, eks?:) Ma nüüd nutsin ära ja hakkan jälle konstruktiivseks.

Teerulliga võib teha nii, nagu The Restaurant at the End of the Universe’is tankiga tehti. Ta tulistab ise endal põranda alt ära, kui vaja. What a depressingly stupid machine.

See on nii jube tunne, kui oled uskunud, et tuled eluga üldiselt toime, ja siis selgub, et see kehtib ainult juhul, kui teised inimesed sinuga samade reeglite järgi mängivad. Aga kui nad tulevad ja hakkavad süüdimatult kasutama võtteid, mille sina enda jaoks oled defineerinud alatuteks… kui järsku selgub, et asjadele võibki läheneda hoopis teisiti… siis oled järsku täiesti abitu. Ja ükskõik, kui kiiresti sa muutunud olukorraga ka ei kohane, ükskõik kui kiiresti sa ka välja ei mõtle, mida nüüd öelda ja teha tuleks – sellest pole enam mingit abi, kui korra juba oled nutma hakanud.

Rääkides alatutest võtetest – kas on võimalik neile vastu astuda, ise alatusteni langemata? Kas teerullitaktika vastu aitab miski peale teise, suurema teerulli? Kas maailma ajaloost on tuua näiteid, kui hea sõna tõepoolest võõra väe on võitnud?

Millest see tuleb, et kõrvaklappide juhe nii lihtsalt sõlme läheb? Piisab sellest, kui tõstad mittesõlmes juhtme laua peale ja pöörad hetkeks pilgu kõrvale… juba saadki jälle harutama hakata!

Eilses Laulukarussellis oli Helgi veel parem, kui ma oodata oskasin – ja ma ootasin päris palju tema üle-eelmise aasta võidu põhjal. Ja samas see tüdruk, kes laulis “Tuuled tulid”, meeldis mulle ka metsikult. No ma ei kujuta ette, mida see žürii peale hakkab.

mulle see sigaderevolutsioonifilm täitsa meeldis, muide. Ja eriti sümpaatne oli, et tiitrite lõpus kinnitati, et ühtegi looma võtete käigus ei vigastatud ega tapetud. Sest ma igatahes juba jõudsin mõelda, et äkki tapeti.

Kuigi, olgem ausad, hobune oli täiesti ülearune:P (mitte et teda sellepärast tapma oleks pidanud, aga kas välja poleks andnud lõigata?)

Täna ärkasin vara. Mitte Smilersi-vara, aga päris vara, kaheksa ajal. On väljas külm ja lumi maas. Selline kevadhommik siis.

Tegin endale palju piimaga kohvi, vaatasin Laulukarusselli kordust, lugesin läbi viimase nelja päeva lehed ja nüüd ootan, et röövlitütar Ronja film hakkaks. Ma olen seda miskipärast ainult poolikult näinud. Kell on pühapäevahommiku kohta ikka veel jube vähe.

Peaks üle lugema, mitu CD-d meil muusikariiulis on. Siis saaks öelda, et appi, mul on viissada plaati (näiteks; no see suurusjärk võiks umbes selline olla küll), aga ikka pole midagi kuulata! Lõpuks ma valisin välja “Alguste alguse”. Kogumik 10-aastase Laulukarusselli väikestelt ja suurtelt lauljatelt. See, kus on kõik need laulud, teate – Maarja-Liisi “Operator” ja Liisi Koiksloni “Se voglio” ja Vaiko Epliku “All I Have to Do is Dream” ja nii. Teeme, et mul on selline koolivaheaja algusele pühendatud hommik täna, lastelaulude ja lastefilmidega.

Üks lasteraamat siia juurde oleks ka hea. Ma pean tegelikult tööd tegema, aga ma ei saa ju, kui väike Liisi laulab mulle, et “kui tahan, siis saan, kuhu tahan.” Eks ole.

Ma arvan, ma loen nüüd Harry Potterit nats.