miks küll koerad eal ei nurru leevike kas leetreid põeb

Eile õhtul oli meil Mäksiga tüli. Pisiasja üle tegelikult – tema tahtis voodis lesida ja mina tahtsin voodi lahti teha ja seal ise lesida. Sain oma tahtmise vere hinnaga, parem käsivars on nüüd sügavaid küüne- ja hambajälgi täis, paistes ja kipitab vastikult. Kokkuvõttes on tunne, nagu oleks olnud Mäksi võit. Ehkki tema jällegi istus öö otsa solvunud näoga trepi peal ja ei paistnud end ka kuigi võidukana tundvat… Lose-lose situation.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: