miks küll koerad eal ei nurru leevike kas leetreid põeb

Eile õhtul oli meil Mäksiga tüli. Pisiasja üle tegelikult – tema tahtis voodis lesida ja mina tahtsin voodi lahti teha ja seal ise lesida. Sain oma tahtmise vere hinnaga, parem käsivars on nüüd sügavaid küüne- ja hambajälgi täis, paistes ja kipitab vastikult. Kokkuvõttes on tunne, nagu oleks olnud Mäksi võit. Ehkki tema jällegi istus öö otsa solvunud näoga trepi peal ja ei paistnud end ka kuigi võidukana tundvat… Lose-lose situation.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: