Tartu on Tallinnast nii kaugel.

Tartu on Tallinnast nii kaugel. Palju kaugemal kui Tallinn Tartust. Kui ma Tartus elasin, siis polnud mingi probleem mitu korda nädalas Tallinnas käia. Tallinnas elades on Tartu nagu tuhandete kilomeetrite taga. Sinna minna pole võimatu, aga see nõuab jubedalt aega ja energiat jne. No kui väga vaja on, saab ära käidud. Ma tean küll, et … Loe edasi “Tartu on Tallinnast nii kaugel.”

Tartu on Tallinnast nii kaugel. Palju kaugemal kui Tallinn Tartust. Kui ma Tartus elasin, siis polnud mingi probleem mitu korda nädalas Tallinnas käia. Tallinnas elades on Tartu nagu tuhandete kilomeetrite taga. Sinna minna pole võimatu, aga see nõuab jubedalt aega ja energiat jne. No kui väga vaja on, saab ära käidud.

Ma tean küll, et asi ei ole vahemaas, asi on minus. Aga ikkagi.

Ma loen Bridget Jonesi päevikut.

Ma loen Bridget Jonesi päevikut. Suure vaevaga, sest see ei meeldi mulle üldse. (Viimasel ajal mulle ei meeldi ükski asi… raamat ega film ega teater ega muusika. Siiski, ma loen õhtuti voodis Philip Pullmani ja see meeldib.) Ja miks ma seda siis loen? Põhiliselt sellepärast, et ma ei suuda meenutada, kas ma olen seda juba … Loe edasi “Ma loen Bridget Jonesi päevikut.”

Ma loen Bridget Jonesi päevikut. Suure vaevaga, sest see ei meeldi mulle üldse. (Viimasel ajal mulle ei meeldi ükski asi… raamat ega film ega teater ega muusika. Siiski, ma loen õhtuti voodis Philip Pullmani ja see meeldib.) Ja miks ma seda siis loen? Põhiliselt sellepärast, et ma ei suuda meenutada, kas ma olen seda juba lugenud või ei:) Ma olen filmi näinud. Aga raamatu kohta ei mäleta. Nii et ma parem loen ta läbi ja saan kaelast ära selle asja. Aga see on ikka NIIII piinlik raamat! Enamvähem nagu see Shopaholic-sari. Mille ma jätsingi pooleli. Veel täna hommikul tegelikult vaatasin kolmandassse raamatusse sisse ja sattusin stseenile, kus peigmehe ema karjub pruudi peale: “You are not getting married to MY son in some backyard in England!” Uhh. Ma olen võimukate emade suhtes allergiline.

Tõsiselt.

Muidu ma käisin eile Kakumäel uisutamas ja see oli suures osas mõnus. Kui ainult rahvast oleks vähem olnud.

Eile oli bussidest mahajäämise päev. Absoluutselt kõik bussid ja trollid läksid nina alt ära (peale hommikuse nr. 2, sest selle peale jõudmine sõltus minust endast, aga mitte teistest bussidest või inimestest:P) ja lõpuks ma tulin linnast jala koju. Sel suvel esimest korda. Mõnus oli. Eriti lõpus, kui ma jälle uisud alla sain panna:)

Keegi võiks mind pidurdama õpetada muidugi. Ja üldse korralikult sõitma. Aga ma saan hakkama ja kannapidurdus töötab ju küll, ehkki see ei ole eriti cool.