Meie köögiakna taga on täna söömas käinud paar männileevikest, üks pärisleevike, üks defineerimata tihaselaadne lind ja mustmiljon rasvatihast. Tihastel on mingi kaval süsteem. Nad istuvad kirsipuu otsas ja siis kordamööda lendavad söögimajja ja haaravad mõne tera nokka ja siis lendavad tagasi puu otsa seda sööma. Vahetpidamata käib selline sõelumine, aga mitte kunagi ei lenda kaks … Loe edasi “nokkima teri, mille puistanud mu punane käpik”
Meie köögiakna taga on täna söömas käinud paar männileevikest, üks pärisleevike, üks defineerimata tihaselaadne lind ja mustmiljon rasvatihast.
Tihastel on mingi kaval süsteem. Nad istuvad kirsipuu otsas ja siis kordamööda lendavad söögimajja ja haaravad mõne tera nokka ja siis lendavad tagasi puu otsa seda sööma. Vahetpidamata käib selline sõelumine, aga mitte kunagi ei lenda kaks lindu korraga söögimajja. Nagu oleks neil mingi järjekord paika pandud, mille alusel nad liiguvad. Igaüks teab täpselt, millal tema kord on.
Käisime Frediga väljas linde lähemalt passimas. Mina tahtsin pilti teha ja Fredi on kass. Aga linnud kas häbenesid või kartsid meid, igatahes nad hoidsid eemale, nii et pilti me ei saanud (paha) ja ühtegi lindu kätte ka ei saanud (hea). Mulle kohe sugugi ei meeldi, kui mulle surnud tihane köögipõrandale tuuakse, aga seda vahel ikka tuleb ette.
