Jõulupühade võlu on alati olnud

Jõulupühade võlu on alati olnud selles, et saab päevade kaupa järjest lugeda. Jõulukingiks saadud raamatuid ja siis neid raamatuid, mis teised kingiks on saanud, ja siis muid lugemata raamatuid ja vahepeal veel natuke vanu lemmikraamatuid ka. Mina olen eile-täna lugenud “Printsessi päevikuid”, Anne Franki päevikut ja Krossi “Kalleid kaasteelisi”. Ühesõnaga, metsikutes kogustes omaeluloolisust (oi, kuidas … Loe edasi “Jõulupühade võlu on alati olnud”

Jõulupühade võlu on alati olnud selles, et saab päevade kaupa järjest lugeda. Jõulukingiks saadud raamatuid ja siis neid raamatuid, mis teised kingiks on saanud, ja siis muid lugemata raamatuid ja vahepeal veel natuke vanu lemmikraamatuid ka.

Mina olen eile-täna lugenud “Printsessi päevikuid”, Anne Franki päevikut ja Krossi “Kalleid kaasteelisi”. Ühesõnaga, metsikutes kogustes omaeluloolisust (oi, kuidas mulle see sõna meeldib!!! See võtab kogu eesti keele olemuse kokku.) Mul on nii tore olnud.

Krossi on imelik lugeda. Pooled lood on tuttavad, ainult nimed on nüüd õigeteks tagasi muudetud. Raske on vahet teha, kus on nüüd Jaan Kross ja kus Jaak Sirkel või Peeter Mirk. Kõige jaburam on, et tal endalgi läheb segi! Ja ta peabki tunnistama, et ta ei mäleta, kas asjad tõesti olid nii või mõtles ta need oma lugude jaoks välja.

Mul juhtub ka vahel elus nii.

Ja ma pole teab kui ammu lugenud midagi nii nauditavat kui see Kross. Midagi nii head ja samas eestikeelset. “Paigallennu” ilmumisest saadik, arvan ma.