muinasjutud õpetavad meid

Liisa joonistas keksukasti ja kommenteeris ka. Samal ajal jõuti Perekoolis õuemängunostalgiani. Mõnusalt palju asju tuli korraga meelde. Viimati mängisin ma trihvaad (mida tallinlased ukakaks nimetavad, täitsa segased:) 1997. aasta märtsikuus. See oli see päev, kui meil oli riigieksamikirjand. Hommikul kirjutasime ja õhtul läksime õpetaja Reemannile külla, sest meil oli vaja tähti vaadata, see oli füüsika … Loe edasi “muinasjutud õpetavad meid”

Liisa joonistas keksukasti ja kommenteeris ka. Samal ajal jõuti Perekoolis õuemängunostalgiani. Mõnusalt palju asju tuli korraga meelde.

Viimati mängisin ma trihvaad (mida tallinlased ukakaks nimetavad, täitsa segased:) 1997. aasta märtsikuus. See oli see päev, kui meil oli riigieksamikirjand. Hommikul kirjutasime ja õhtul läksime õpetaja Reemannile külla, sest meil oli vaja tähti vaadata, see oli füüsika programmis sees. Reemann elas kuskil Tartu külje all, sealt FI kandist linnast välja minna, vanas talumajas. Sinna sai rongiga. Esimene seltskond jõudis nii vara kohale, et üldse polnud veel pime ja tähti ei saanud vaadata ja nii me hakkasimegi hoopis trihvaad mängima, et aega veeta. Jube naljakas ja tore oli vaadata asjalikke klassivendi välipeldiku taha peitu pugemas või aida nurga tagant piilumas. Ukul olid ülikond ja mantel seljas, ta seisis tihedalt vastu maja, sigaret selja taga, aegajalt tõmbas mõne mahvi ka ja muudkui luuras. Siis ühel hetkel hüppas nurga tagant välja ja kalpsas pikkade sammudega lahtilöömiskoha poole, ise seejuures hetkekski väärikust kaotamata. Oli üks selline päev, et eriti tugevalt andis tunda see lapsepõlve ja millegi muu vahel olemine, mis tegelikult kestab aastate kaupa, põhiliselt keskkooliajal…

Vahepeal me vaatasime ikka tähti ka natuke, ma mäletan Põhjanaela ja Luike:) Ja öösel tulime jala linna. Meie Kalvo ja veel kellegagi andsime küll Ümera poe juures alla ja võtsime sealt takso, sest enam ei jaksanud.

Oli ilus päev.

pretty woman say you’ll stay with me

You Would Make $1000 a Night! You’re not quite ready for the world of a high class hooker. But you’ve got the skills to see a few generous clients each night. How Much Could You Make as a Prostitute?

1000 a night
You Would Make $1000 a Night!
You’re not quite ready for the world of a high class hooker. But you’ve got the skills to see a few generous clients each night.

How Much Could You Make as a Prostitute?

halfway around the world

Ma tegin muide autokooli teooriaeksami täna ära. Ühtegi vale vastust ei olnud, palju õnne mulle. Aga autoteema on kuum. Kalkari meelest on ilma autota olemise põhiline häda see, et ühistranspordis peab kokku puutuma inimeste/loomade/juurviljadega, kellega ta kokku puutuda ei taha. Aga minul on hoopis selline jutt – ühistransport on minu meelest autotaolemise juures kõige vähemhalb … Loe edasi “halfway around the world”

Ma tegin muide autokooli teooriaeksami täna ära. Ühtegi vale vastust ei olnud, palju õnne mulle. Aga autoteema on kuum.

Kalkari meelest on ilma autota olemise põhiline häda see, et ühistranspordis peab kokku puutuma inimeste/loomade/juurviljadega, kellega ta kokku puutuda ei taha. Aga minul on hoopis selline jutt – ühistransport on minu meelest autotaolemise juures kõige vähemhalb asi (ok, jalgrattasõit on veel vähem halb). Ütleme nii, et siinkohal teeb Mõigu Kalamajale 1:0 ära:)

Kõige hullem on hoopis see, et tihti tuleb ette teiste inimeste autodega sõitmist ja vat seda ma ei või kannatada silmaotsastki. Look who’s talking, jah? Vat mul on selline teooria: võõrastes autodes sõitmiseks on inimesele antud limiit, umbkaudu üks ring ümber maakera, 40 000 km. Mina olen enda oma nüüdseks ära raisanud. Midagi üle 30 000 km häälega mööda Euroopat, oluline osa mu metsiku nooruse jooksul häälega Tallinna ja Tartu vahel ja siis mingi murdosa sõprade ja tuttavatega. Nüüd on kõik.

Kui ma olen sunnitud kedagi paluma “äkki sa saad mu peale võtta,” tabab mind iiveldushoog. Kui ma kuskil tänavanurgal külmetan või kodus närviliselt kella vaatan ja seda pealevõtjat ootan, tunnen ma end alandatuna. (Ja alati tuleb oodata. Autoinimesed, erinevalt bussiinimestest, elavad vaba graafiku alusel. Nende 18.30 on suvaline ajavahemik 18.45 ja 21.00 vahel.) Kui ma istun autos ja kannatan autoomaniku sigaretisuitsu, kohutava muusikavaliku või talumatu temperatuurieelistuse all, tuleb mulle nutt peale. Ma ei taha! Ma tahan tellida takso ja maksta kinni õiguse muusikat tellida, nii otseses kui kaudses mõttes!

Ainus auto peale takso, kus ma end veel hästi tunnen, on õppesõiduauto. Selle eest ma teatavasti ka maksan.

Kui ma veel hääletasin nagu segane, oli mu põhiargumendiks alati see, et raha pole, aga minna on hirmsasti vaja. (Ma ju käisin alati asja pärast, mitte niisama seiklemas. Välja arvatud see üks kuulsusetu kord, kui me Eleniga pidime Hispaaniasse minema, aga Varssavist tagasi pöörasime.) Nüüd on väärtushinnangud nii palju muutunud, et ma leian tihti: kui raha pole, siis pole ka minna vaja. Jah, ma jätan tihti asju tegemata selle nimel, et ei peaks võõrastes autodes sõitma.

Ja tihti ma teen asju selle nimel. Asi, mida ma eriti tihti teen, on külgboksi harjutamine Premia jäähalli taga õppesõiduplatsil. Homme jälle:P

ma olen kurb hüään

Mul on üldiselt selline elu, et ma oleks nagu Tuhkatriinu. Riietan ballileminejaid. Pärast võin heal juhul lossi aknast kaeda, kuidas pidu sees keeb. Samas läätsed olgu hommikuks tuha seest välja nopitud, või muidu! Haldjast ristiema ei ole siiamaani veel saabunud, printsist ma ei julge unistadagi.

Mul on üldiselt selline elu, et ma oleks nagu Tuhkatriinu. Riietan ballileminejaid. Pärast võin heal juhul lossi aknast kaeda, kuidas pidu sees keeb. Samas läätsed olgu hommikuks tuha seest välja nopitud, või muidu!

Haldjast ristiema ei ole siiamaani veel saabunud, printsist ma ei julge unistadagi.

aga minu unistus on vikerkaarevärvi

Aknaistmed kohvikutes on lahedad. Need, kus saad istuda otse aknalaual (aga istuda on pehme ja toestada annab ka kuhugi) ja vaadata aknast välja, kuidas elu käib. Järgmisena tuleks ainult see elu natuke ümber teha, et ta ikka vaatamist väärt oleks. Miks on Narva maanteel kõik majad nii koledat värvi? Kas Sampo pank ei võiks olla … Loe edasi “aga minu unistus on vikerkaarevärvi”

Aknaistmed kohvikutes on lahedad. Need, kus saad istuda otse aknalaual (aga istuda on pehme ja toestada annab ka kuhugi) ja vaadata aknast välja, kuidas elu käib.

Järgmisena tuleks ainult see elu natuke ümber teha, et ta ikka vaatamist väärt oleks. Miks on Narva maanteel kõik majad nii koledat värvi? Kas Sampo pank ei võiks olla hoopis, say, säravkollane?

we have all the time in the world

Kaubamaja raamatuosakonnas üks mees magas täna. Selle diivani peal, kuhu ma tahtsin istuda ja seal Salingeri lugeda (“Seymour: sissejuhatus” – ma polnud seda varem lugenud), aga siis ma istusin ja lugesin mujal. Keegi teine teda ka ära ajama ei tulnud, see oli armas. Neist on igatahes kena, et nad mu bussipeatuse kõrvale Kaubamaja on ehitanud, … Loe edasi “we have all the time in the world”

Kaubamaja raamatuosakonnas üks mees magas täna. Selle diivani peal, kuhu ma tahtsin istuda ja seal Salingeri lugeda (“Seymour: sissejuhatus” – ma polnud seda varem lugenud), aga siis ma istusin ja lugesin mujal. Keegi teine teda ka ära ajama ei tulnud, see oli armas.

Neist on igatahes kena, et nad mu bussipeatuse kõrvale Kaubamaja on ehitanud, sest kui ma vahel pean bussi ootama varem kui kell üheksa õhtul, siis ma saan ikka midagi vahvat lugeda soojas kohas, kust ei pea eneseõigustuseks tingimata midagi ostma.

inimene õpib kogu elu

Ma olen juba nädal aega nii väsinud sellest, et ma eriti midagi ei tea ja et keegi ei viitsi mulle seletada ka. Täna raamatukogus oli üks vanatädi, no ikka päris vana, nii kuuekümnene, kes tahtis arvutiõpikut. Täitsa algajale – et tema kohe mitte midagi ei tea arvutitest, aga vaja oleks. Talle anti mingi EMI loengumapp … Loe edasi “inimene õpib kogu elu”

Ma olen juba nädal aega nii väsinud sellest, et ma eriti midagi ei tea ja et keegi ei viitsi mulle seletada ka.

Täna raamatukogus oli üks vanatädi, no ikka päris vana, nii kuuekümnene, kes tahtis arvutiõpikut. Täitsa algajale – et tema kohe mitte midagi ei tea arvutitest, aga vaja oleks. Talle anti mingi EMI loengumapp “Esmatutvus personaalarvutiga”, pärit 1990ndate algusest. Oi, ma kardan küll, et see tädi jääbki arvuteid kartma. Või hakkab, kui ta veel ei karda. Kas mingit kaasaegsemat ja ilusamat eestikeelset arvutiõpikut lihtinimesele ei olegi olemas või?

Täna on kadripäev ehk siis

Täna on kadripäev ehk siis minu nimepühaku päev (kuigi mulle on elus väidetud üsna mitu korda, et Kitty ei saa mingil juhul olla Katariina nimekuju, aga ma ei lase end sellest heidutada:). Ilmselt selle puhul on pandud päike taevasse. Lõpuks ometi mingi praktiline kasu nimepäevast! Mulle täitsa meeldib Püha Katariina lugu. Nii et ma olen … Loe edasi “Täna on kadripäev ehk siis”

Täna on kadripäev ehk siis minu nimepühaku päev (kuigi mulle on elus väidetud üsna mitu korda, et Kitty ei saa mingil juhul olla Katariina nimekuju, aga ma ei lase end sellest heidutada:). Ilmselt selle puhul on pandud päike taevasse. Lõpuks ometi mingi praktiline kasu nimepäevast!

Mulle täitsa meeldib Püha Katariina lugu. Nii et ma olen rahul, et mul selline nimepühak on. Aga tuleb meeles pidada, et kududa täna ei tohi. Lammast võiks pügada.

but when i get home to you i find the things that you do will make me feel allright

Ma mõtlesin täna seotusest palju. Teller alustas. Tema rääkis finantskohustuste võtmisest, aga minule tuli meelde selline asi: kui ma Tallinna ülikooli tulin, siis ma tahtsin endale hirmsasti kassi, aga ma ei julenud võtta, sest oli selline ebamäärane tunne, et see teeb elu keerulisemaks. Ma kardan, et mul ei oleks siiamaani ühtegi kassi, kui Tarmo poleks … Loe edasi “but when i get home to you i find the things that you do will make me feel allright”

Ma mõtlesin täna seotusest palju. Teller alustas. Tema rääkis finantskohustuste võtmisest, aga minule tuli meelde selline asi:

kui ma Tallinna ülikooli tulin, siis ma tahtsin endale hirmsasti kassi, aga ma ei julenud võtta, sest oli selline ebamäärane tunne, et see teeb elu keerulisemaks. Ma kardan, et mul ei oleks siiamaani ühtegi kassi, kui Tarmo poleks otsust minu eest ära teinud ja ühel hilisõhtul lihtsalt Intsuga koos kohale ilmunud. Sest mul oli hirm end siduda ja ma sain juba järgmisel päeval aru, et nüüd ma olengi end sidunud. Et enam ei ole ükskõik, kas ma jõuan koolist koju lõuna ajal või õhtul või üldse mitte, sest kusagil on üks pisike õnnetu elukas, kes tahab süüa ja puhast liiva ja et temaga mängitaks. Ja et see jääb nüüd aastateks niiviisi. Teate, see oli peaaegu, nagu oleks lapse saanud endale. Nii palju vastutust korraga.

Sellest ajast on nüüd õige mitu lund… ee, viis ja pool aastat vist. Ma jõudsin tunni aja eest koju ja Ints on terve selle tunni mu süles istunud ja nurrunud, see käib meil igal õhtul nii. Söögi ja puhta liivaga saavad teda teised ka aidata, aga rääkimiseks on tal mind vaja ju.

Ma tahtsin järgmiseks väita, et mul pole jäänud kasside pärast ju kusagil käimata ega midagi tegemata. Aga tegelikult ma ei tea. Sest vahel on mul tulnud mõtteid mingite asjade kohta, mida võiks teha, aga siis ma olen leidnud, et ma pigem ikkagi ei taha neid asju teha, sest mul on “kassid ja mees ja maja”. Kui ei oleks, siis ma võibolla juba ammu õpetaks albaania põgenikulapsukesi plastiliinist loomakesi voolima või ehitaks Afganistaani üles?

Samas on mul hulk sõpru, kes elavad ühikatoas ja kellel ei ole kassi ega koera ega püsivat armusuhet… ja kes sellest hoolimata ei tee suuri ja olulisi asju, kuigi nad on vahel öelnud, et nad tahaks. Ega ka väikseid ja olulisi. Elavad nagu mina (tööle-kooli-trenni-magama, halvemal juhul lihtsalt tööle-magama-tööle-magama). See on ju eriti nutune… hoidud hoolega end sidumast, et sul oleks kõik võimalused, ja lõpuks ei kasuta sa neid võimalusi ikkagi ära ja siis pole sul nagu üldse mitte midagi?

Selles vanasõnas varblasest peos vs. kahest katusel on ikka tõetera sees, ma arvan.