muinasjutud õpetavad meid

Liisa joonistas keksukasti ja kommenteeris ka. Samal ajal jõuti Perekoolis õuemängunostalgiani. Mõnusalt palju asju tuli korraga meelde. Viimati mängisin ma trihvaad (mida tallinlased ukakaks nimetavad, täitsa segased:) 1997. aasta märtsikuus. See oli see päev, kui meil oli riigieksamikirjand. Hommikul kirjutasime ja õhtul läksime õpetaja Reemannile külla, sest meil oli vaja tähti vaadata, see oli füüsika … Loe edasi “muinasjutud õpetavad meid”

Liisa joonistas keksukasti ja kommenteeris ka. Samal ajal jõuti Perekoolis õuemängunostalgiani. Mõnusalt palju asju tuli korraga meelde.

Viimati mängisin ma trihvaad (mida tallinlased ukakaks nimetavad, täitsa segased:) 1997. aasta märtsikuus. See oli see päev, kui meil oli riigieksamikirjand. Hommikul kirjutasime ja õhtul läksime õpetaja Reemannile külla, sest meil oli vaja tähti vaadata, see oli füüsika programmis sees. Reemann elas kuskil Tartu külje all, sealt FI kandist linnast välja minna, vanas talumajas. Sinna sai rongiga. Esimene seltskond jõudis nii vara kohale, et üldse polnud veel pime ja tähti ei saanud vaadata ja nii me hakkasimegi hoopis trihvaad mängima, et aega veeta. Jube naljakas ja tore oli vaadata asjalikke klassivendi välipeldiku taha peitu pugemas või aida nurga tagant piilumas. Ukul olid ülikond ja mantel seljas, ta seisis tihedalt vastu maja, sigaret selja taga, aegajalt tõmbas mõne mahvi ka ja muudkui luuras. Siis ühel hetkel hüppas nurga tagant välja ja kalpsas pikkade sammudega lahtilöömiskoha poole, ise seejuures hetkekski väärikust kaotamata. Oli üks selline päev, et eriti tugevalt andis tunda see lapsepõlve ja millegi muu vahel olemine, mis tegelikult kestab aastate kaupa, põhiliselt keskkooliajal…

Vahepeal me vaatasime ikka tähti ka natuke, ma mäletan Põhjanaela ja Luike:) Ja öösel tulime jala linna. Meie Kalvo ja veel kellegagi andsime küll Ümera poe juures alla ja võtsime sealt takso, sest enam ei jaksanud.

Oli ilus päev.

pretty woman say you’ll stay with me

You Would Make $1000 a Night! You’re not quite ready for the world of a high class hooker. But you’ve got the skills to see a few generous clients each night. How Much Could You Make as a Prostitute?

1000 a night
You Would Make $1000 a Night!
You’re not quite ready for the world of a high class hooker. But you’ve got the skills to see a few generous clients each night.

How Much Could You Make as a Prostitute?

halfway around the world

Ma tegin muide autokooli teooriaeksami täna ära. Ühtegi vale vastust ei olnud, palju õnne mulle. Aga autoteema on kuum. Kalkari meelest on ilma autota olemise põhiline häda see, et ühistranspordis peab kokku puutuma inimeste/loomade/juurviljadega, kellega ta kokku puutuda ei taha. Aga minul on hoopis selline jutt – ühistransport on minu meelest autotaolemise juures kõige vähemhalb … Loe edasi “halfway around the world”

Ma tegin muide autokooli teooriaeksami täna ära. Ühtegi vale vastust ei olnud, palju õnne mulle. Aga autoteema on kuum.

Kalkari meelest on ilma autota olemise põhiline häda see, et ühistranspordis peab kokku puutuma inimeste/loomade/juurviljadega, kellega ta kokku puutuda ei taha. Aga minul on hoopis selline jutt – ühistransport on minu meelest autotaolemise juures kõige vähemhalb asi (ok, jalgrattasõit on veel vähem halb). Ütleme nii, et siinkohal teeb Mõigu Kalamajale 1:0 ära:)

Kõige hullem on hoopis see, et tihti tuleb ette teiste inimeste autodega sõitmist ja vat seda ma ei või kannatada silmaotsastki. Look who’s talking, jah? Vat mul on selline teooria: võõrastes autodes sõitmiseks on inimesele antud limiit, umbkaudu üks ring ümber maakera, 40 000 km. Mina olen enda oma nüüdseks ära raisanud. Midagi üle 30 000 km häälega mööda Euroopat, oluline osa mu metsiku nooruse jooksul häälega Tallinna ja Tartu vahel ja siis mingi murdosa sõprade ja tuttavatega. Nüüd on kõik.

Kui ma olen sunnitud kedagi paluma “äkki sa saad mu peale võtta,” tabab mind iiveldushoog. Kui ma kuskil tänavanurgal külmetan või kodus närviliselt kella vaatan ja seda pealevõtjat ootan, tunnen ma end alandatuna. (Ja alati tuleb oodata. Autoinimesed, erinevalt bussiinimestest, elavad vaba graafiku alusel. Nende 18.30 on suvaline ajavahemik 18.45 ja 21.00 vahel.) Kui ma istun autos ja kannatan autoomaniku sigaretisuitsu, kohutava muusikavaliku või talumatu temperatuurieelistuse all, tuleb mulle nutt peale. Ma ei taha! Ma tahan tellida takso ja maksta kinni õiguse muusikat tellida, nii otseses kui kaudses mõttes!

Ainus auto peale takso, kus ma end veel hästi tunnen, on õppesõiduauto. Selle eest ma teatavasti ka maksan.

Kui ma veel hääletasin nagu segane, oli mu põhiargumendiks alati see, et raha pole, aga minna on hirmsasti vaja. (Ma ju käisin alati asja pärast, mitte niisama seiklemas. Välja arvatud see üks kuulsusetu kord, kui me Eleniga pidime Hispaaniasse minema, aga Varssavist tagasi pöörasime.) Nüüd on väärtushinnangud nii palju muutunud, et ma leian tihti: kui raha pole, siis pole ka minna vaja. Jah, ma jätan tihti asju tegemata selle nimel, et ei peaks võõrastes autodes sõitma.

Ja tihti ma teen asju selle nimel. Asi, mida ma eriti tihti teen, on külgboksi harjutamine Premia jäähalli taga õppesõiduplatsil. Homme jälle:P

ma olen kurb hüään

Mul on üldiselt selline elu, et ma oleks nagu Tuhkatriinu. Riietan ballileminejaid. Pärast võin heal juhul lossi aknast kaeda, kuidas pidu sees keeb. Samas läätsed olgu hommikuks tuha seest välja nopitud, või muidu! Haldjast ristiema ei ole siiamaani veel saabunud, printsist ma ei julge unistadagi.

Mul on üldiselt selline elu, et ma oleks nagu Tuhkatriinu. Riietan ballileminejaid. Pärast võin heal juhul lossi aknast kaeda, kuidas pidu sees keeb. Samas läätsed olgu hommikuks tuha seest välja nopitud, või muidu!

Haldjast ristiema ei ole siiamaani veel saabunud, printsist ma ei julge unistadagi.

aga minu unistus on vikerkaarevärvi

Aknaistmed kohvikutes on lahedad. Need, kus saad istuda otse aknalaual (aga istuda on pehme ja toestada annab ka kuhugi) ja vaadata aknast välja, kuidas elu käib. Järgmisena tuleks ainult see elu natuke ümber teha, et ta ikka vaatamist väärt oleks. Miks on Narva maanteel kõik majad nii koledat värvi? Kas Sampo pank ei võiks olla … Loe edasi “aga minu unistus on vikerkaarevärvi”

Aknaistmed kohvikutes on lahedad. Need, kus saad istuda otse aknalaual (aga istuda on pehme ja toestada annab ka kuhugi) ja vaadata aknast välja, kuidas elu käib.

Järgmisena tuleks ainult see elu natuke ümber teha, et ta ikka vaatamist väärt oleks. Miks on Narva maanteel kõik majad nii koledat värvi? Kas Sampo pank ei võiks olla hoopis, say, säravkollane?

we have all the time in the world

Kaubamaja raamatuosakonnas üks mees magas täna. Selle diivani peal, kuhu ma tahtsin istuda ja seal Salingeri lugeda (“Seymour: sissejuhatus” – ma polnud seda varem lugenud), aga siis ma istusin ja lugesin mujal. Keegi teine teda ka ära ajama ei tulnud, see oli armas. Neist on igatahes kena, et nad mu bussipeatuse kõrvale Kaubamaja on ehitanud, … Loe edasi “we have all the time in the world”

Kaubamaja raamatuosakonnas üks mees magas täna. Selle diivani peal, kuhu ma tahtsin istuda ja seal Salingeri lugeda (“Seymour: sissejuhatus” – ma polnud seda varem lugenud), aga siis ma istusin ja lugesin mujal. Keegi teine teda ka ära ajama ei tulnud, see oli armas.

Neist on igatahes kena, et nad mu bussipeatuse kõrvale Kaubamaja on ehitanud, sest kui ma vahel pean bussi ootama varem kui kell üheksa õhtul, siis ma saan ikka midagi vahvat lugeda soojas kohas, kust ei pea eneseõigustuseks tingimata midagi ostma.

inimene õpib kogu elu

Ma olen juba nädal aega nii väsinud sellest, et ma eriti midagi ei tea ja et keegi ei viitsi mulle seletada ka. Täna raamatukogus oli üks vanatädi, no ikka päris vana, nii kuuekümnene, kes tahtis arvutiõpikut. Täitsa algajale – et tema kohe mitte midagi ei tea arvutitest, aga vaja oleks. Talle anti mingi EMI loengumapp … Loe edasi “inimene õpib kogu elu”

Ma olen juba nädal aega nii väsinud sellest, et ma eriti midagi ei tea ja et keegi ei viitsi mulle seletada ka.

Täna raamatukogus oli üks vanatädi, no ikka päris vana, nii kuuekümnene, kes tahtis arvutiõpikut. Täitsa algajale – et tema kohe mitte midagi ei tea arvutitest, aga vaja oleks. Talle anti mingi EMI loengumapp “Esmatutvus personaalarvutiga”, pärit 1990ndate algusest. Oi, ma kardan küll, et see tädi jääbki arvuteid kartma. Või hakkab, kui ta veel ei karda. Kas mingit kaasaegsemat ja ilusamat eestikeelset arvutiõpikut lihtinimesele ei olegi olemas või?

Täna on kadripäev ehk siis

Täna on kadripäev ehk siis minu nimepühaku päev (kuigi mulle on elus väidetud üsna mitu korda, et Kitty ei saa mingil juhul olla Katariina nimekuju, aga ma ei lase end sellest heidutada:). Ilmselt selle puhul on pandud päike taevasse. Lõpuks ometi mingi praktiline kasu nimepäevast! Mulle täitsa meeldib Püha Katariina lugu. Nii et ma olen … Loe edasi “Täna on kadripäev ehk siis”

Täna on kadripäev ehk siis minu nimepühaku päev (kuigi mulle on elus väidetud üsna mitu korda, et Kitty ei saa mingil juhul olla Katariina nimekuju, aga ma ei lase end sellest heidutada:). Ilmselt selle puhul on pandud päike taevasse. Lõpuks ometi mingi praktiline kasu nimepäevast!

Mulle täitsa meeldib Püha Katariina lugu. Nii et ma olen rahul, et mul selline nimepühak on. Aga tuleb meeles pidada, et kududa täna ei tohi. Lammast võiks pügada.

but when i get home to you i find the things that you do will make me feel allright

Ma mõtlesin täna seotusest palju. Teller alustas. Tema rääkis finantskohustuste võtmisest, aga minule tuli meelde selline asi: kui ma Tallinna ülikooli tulin, siis ma tahtsin endale hirmsasti kassi, aga ma ei julenud võtta, sest oli selline ebamäärane tunne, et see teeb elu keerulisemaks. Ma kardan, et mul ei oleks siiamaani ühtegi kassi, kui Tarmo poleks … Loe edasi “but when i get home to you i find the things that you do will make me feel allright”

Ma mõtlesin täna seotusest palju. Teller alustas. Tema rääkis finantskohustuste võtmisest, aga minule tuli meelde selline asi:

kui ma Tallinna ülikooli tulin, siis ma tahtsin endale hirmsasti kassi, aga ma ei julenud võtta, sest oli selline ebamäärane tunne, et see teeb elu keerulisemaks. Ma kardan, et mul ei oleks siiamaani ühtegi kassi, kui Tarmo poleks otsust minu eest ära teinud ja ühel hilisõhtul lihtsalt Intsuga koos kohale ilmunud. Sest mul oli hirm end siduda ja ma sain juba järgmisel päeval aru, et nüüd ma olengi end sidunud. Et enam ei ole ükskõik, kas ma jõuan koolist koju lõuna ajal või õhtul või üldse mitte, sest kusagil on üks pisike õnnetu elukas, kes tahab süüa ja puhast liiva ja et temaga mängitaks. Ja et see jääb nüüd aastateks niiviisi. Teate, see oli peaaegu, nagu oleks lapse saanud endale. Nii palju vastutust korraga.

Sellest ajast on nüüd õige mitu lund… ee, viis ja pool aastat vist. Ma jõudsin tunni aja eest koju ja Ints on terve selle tunni mu süles istunud ja nurrunud, see käib meil igal õhtul nii. Söögi ja puhta liivaga saavad teda teised ka aidata, aga rääkimiseks on tal mind vaja ju.

Ma tahtsin järgmiseks väita, et mul pole jäänud kasside pärast ju kusagil käimata ega midagi tegemata. Aga tegelikult ma ei tea. Sest vahel on mul tulnud mõtteid mingite asjade kohta, mida võiks teha, aga siis ma olen leidnud, et ma pigem ikkagi ei taha neid asju teha, sest mul on “kassid ja mees ja maja”. Kui ei oleks, siis ma võibolla juba ammu õpetaks albaania põgenikulapsukesi plastiliinist loomakesi voolima või ehitaks Afganistaani üles?

Samas on mul hulk sõpru, kes elavad ühikatoas ja kellel ei ole kassi ega koera ega püsivat armusuhet… ja kes sellest hoolimata ei tee suuri ja olulisi asju, kuigi nad on vahel öelnud, et nad tahaks. Ega ka väikseid ja olulisi. Elavad nagu mina (tööle-kooli-trenni-magama, halvemal juhul lihtsalt tööle-magama-tööle-magama). See on ju eriti nutune… hoidud hoolega end sidumast, et sul oleks kõik võimalused, ja lõpuks ei kasuta sa neid võimalusi ikkagi ära ja siis pole sul nagu üldse mitte midagi?

Selles vanasõnas varblasest peos vs. kahest katusel on ikka tõetera sees, ma arvan.

oh that we were there

Rohkem iseenda jaoks, aga muudele huvilistele ka teadmiseks kirjutan üles TTÜ Akadeemilise Naiskoori jõulukontsertide ajad: 14.12 kl. 16.00 Palamuse kirikus 21.12 kl. 16.00 Pärnu Kontserdimajas 22.12 kl. 18.00 Tallinnas Pühavaimu kirikus Kavas kõrgetasemeline koorimuusika Eesti ja välismaa autoritelt:) Või kuidagi umbes nii. Noh, nagu tavaliselt. Ja ma ei tea, kas ma sinna Pärnu kontserdile ise … Loe edasi “oh that we were there”

Rohkem iseenda jaoks, aga muudele huvilistele ka teadmiseks kirjutan üles TTÜ Akadeemilise Naiskoori jõulukontsertide ajad:

14.12 kl. 16.00 Palamuse kirikus
21.12 kl. 16.00 Pärnu Kontserdimajas
22.12 kl. 18.00 Tallinnas Pühavaimu kirikus

Kavas kõrgetasemeline koorimuusika Eesti ja välismaa autoritelt:) Või kuidagi umbes nii. Noh, nagu tavaliselt.

Ja ma ei tea, kas ma sinna Pärnu kontserdile ise jõuan. Kuigi tahaks.

laudamus te benedicimus te adoramus te glorificamus te

Ma olen eile ja täna ka jõulumõtteid mõelnud – nagu paljud teisedki – aga mitte lume pärast. Polegi seda lund eriti näha saanud ja nüüd läks ta juba vihmaks kätte ära kah. Aga meie oleme kaks päeva järjest proovi teinud ja jõulukava hakkab vaikselt selgeks saama. Jajah, ikka need inglid ja karjased. Nad teevad mulle … Loe edasi “laudamus te benedicimus te adoramus te glorificamus te”

Ma olen eile ja täna ka jõulumõtteid mõelnud – nagu paljud teisedki – aga mitte lume pärast. Polegi seda lund eriti näha saanud ja nüüd läks ta juba vihmaks kätte ära kah. Aga meie oleme kaks päeva järjest proovi teinud ja jõulukava hakkab vaikselt selgeks saama. Jajah, ikka need inglid ja karjased. Nad teevad mulle muret.

Mulle väga meeldivad igasugused vanemad laulud, mida me laulame. Paari eri versiooni “Gloriat” ja “Gaudete” ja “In dulci jubilo”. Aga pärast 16. sajandit on vist kõik jõululaulud kirjutatud minu lapsepõlveaegse jõulukalendri pildi põhjal. Lapsukene sõimes. Eesel sõime kõrval. Karjased. Lambad. Paar inglit lendlemas ja pasunat puhumas. Taamalt juba paistavadki kolm kuningat. Täht sirab lauda aknast sisse, Jeesuke on kenasti mähkmetes ja Maarjat ei paista sünnitus väsitanud olevat. Ja kõik sädeleb hõbedaselt!

Lühidalt öeldes – täiskasvanud inimesena eelistaksin ma oma rõõmu Jeesuse ilmaletuleku üle avaldada mingil muul moel kui tema (ilmselgelt ilustatud) sünnijärgset stseeni over and over again läbi lauldes. Miks need karjased üldse nii olulised on, ah?

Ikkagi on mul hea meel, et mul just see jõulukalender oli. Mitte selline jõuluvana ja kingipakkidega, nagu nüüd igal pool müüakse. Ja minu omal olid sees ilusad värvilised pildid, mitte haledad šokolaadiplönnid! Ma elasin sellega ikka aastaid.

Ja mul on hea meel, et ma saan laulda, olgu siis või John Rutteri caroleid, mis on eriti sõimestseenipõhised – aga nad on muusikaliselt väga lahedad. Keeruliste ja ilusate asjade laulmine, kui see hästi välja tuleb, annab ka eduelamuse. Selle nimel võib välja kannatada mõned tosinad pisikesed tüütud karjuspoisid ja inglipõngerjad.

ma süüa teen, keeb pliidil seen

Kui ma viitsiks oma eilsest meeediapäevast kirjutada, siis ma kirjutaksin ahhaa-elamusest, mille ma sain, lugedes Ekspressist kass Basilio juttu loomade ülemvõimust. See on nagu mu enda elust võetud. Ja nüüd ma saan aru ka, miks ma viimasel ajal öösiti enam ühtki looma magamistuppa ei luba. Ma lihtsalt ei ole piisavalt kurb ja üksildane! Ja see, … Loe edasi “ma süüa teen, keeb pliidil seen”

Kui ma viitsiks oma eilsest meeediapäevast kirjutada, siis ma kirjutaksin ahhaa-elamusest, mille ma sain, lugedes Ekspressist kass Basilio juttu loomade ülemvõimust. See on nagu mu enda elust võetud. Ja nüüd ma saan aru ka, miks ma viimasel ajal öösiti enam ühtki looma magamistuppa ei luba. Ma lihtsalt ei ole piisavalt kurb ja üksildane! Ja see, mis ta kirjutab looma raskeksmuutumisest magamise ajal, on ka sulatõsi.

Sisend: 1 tund aega, 53

Sisend: 1 tund aega, 53 m lõnga Väljund: 30cm lillat salli Ja nüüd tahan ma teada, MIKS ei pühendanud keegi mind nr 10 varraste saladusse üheksandas klassis, kui see oli elu ja surma küsimus? Mul jäigi kampsun kudumata tookord, sest kellel siis oli muu elu kõrvalt aega nikerdada… Jämedad vardad ja jäme lõng, see on … Loe edasi “Sisend: 1 tund aega, 53”

Sisend: 1 tund aega, 53 m lõnga
Väljund: 30cm lillat salli

Ja nüüd tahan ma teada, MIKS ei pühendanud keegi mind nr 10 varraste saladusse üheksandas klassis, kui see oli elu ja surma küsimus? Mul jäigi kampsun kudumata tookord, sest kellel siis oli muu elu kõrvalt aega nikerdada…

Jämedad vardad ja jäme lõng, see on nagu Lego Duplo. Nagu päris, aga suurem ja laps saab teha hästi kiiresti hästi kõrge torni ja saada sellest eduelamuse. Vahva.

can’t control it, try as you might

Mind on vist viimasel ajal üsna raske pidada. Eriti kontoritingimustes. Mul on kõrvaklapid peas, et ma kogemata mingit tööjuttu ei kuuleks. Jüri oli sunnitud mulle arvutiekraanile teate saatma, et mu tähelepanu köita ja mult küsida, ega ma CISM eksamit teha ei taha. Einoh, hea küsimus, aga täiesti irrelevantne. CISM asub vajaduste püramiidis kusagil kättesaamatus kõrguses, … Loe edasi “can’t control it, try as you might”

Mind on vist viimasel ajal üsna raske pidada. Eriti kontoritingimustes. Mul on kõrvaklapid peas, et ma kogemata mingit tööjuttu ei kuuleks. Jüri oli sunnitud mulle arvutiekraanile teate saatma, et mu tähelepanu köita ja mult küsida, ega ma CISM eksamit teha ei taha. Einoh, hea küsimus, aga täiesti irrelevantne. CISM asub vajaduste püramiidis kusagil kättesaamatus kõrguses, tunnustuse tasandil. Minul on täitmata kõige alumise tasandi vajadused. Päikest, andke mulle päikest. Kell on kolm ja väljas hämardub.

Jako rääkis, et meil on laes madalsageduslikud päevavalguslambid ja et need tekitavad stressi. Ma tahan minna koju oma kõrgsageduslike säästupirnide alla lillat salli kuduma!

mägedest paremad on ainult mäed, mäed, kus sa pole veel käinud

Et siis Sauškinist. Ma ütlen kohe alguses ära, et kui kellelegi nüüd piinlikkustundega meenub, et tema ongi see, kelles käes on minu koopia sellest raamatust, siis palun ärgu häbenegu tagasi tuua, meil on viivisevaba aasta;) Ja kui ma ütlen koopia, siis ma nii mõtlengi. Ma ei suutnud seda raamatut ühestki antikvariaadist leida. Mulle võiks koopiamasinamaksu peale panna küll, mõnikümmend kopikat kindlasti.

Lugu ise siis – Boriss Rjahhovski, Kuidas Sauškin käis tuletikke toomas. Lasteraamat ja lõbus lugeda. Alguses on Sauškin kohutav tossike, kes suudab tuletikke ostma minnes jubedatesse sekeldustesse sattuda. Sekeldused aga, teadagi, karastavad noort inimest. Loo lõpuks on ta täitsa tegija. Vahepeal kohtume vahvate tegelastega nagu näiteks onu Kapa, kelle unistuseks on olnud lennujaamaülemaks saamine. Tema sõbrad, lahked paksukesed, on kõik end selle unistuse nimel ohverdanud ja lasknud end ükshaaval kuhugi pärapõrgusse lennutada, et lennuliin ikka käigus püsiks ja mees saaks oma lennujaama pidada… Ja siis oli seal veel leiutaja ja alpinismihull kääbus ja vuntsidega vanamoor jne. See kõlab niiviisi seletades suht nõmedalt, aga tegelikult on see ikkagi täiesti top 100 vääriline raamat.

Jah, ja seal lepitakse suht raamatu alguses kokku, et teeme nüüd nii, et edaspidi algavad kõik peatükid sõnadega “ja siis ühtäkki”. See on väga, ee, veenev. Elus on ka üldiselt nii.

which is a normal thing to make a lot of love

Eile juhtus nii, et oli hommik ja pime ja Kohtla-Järve. Mingit lörtsi sadas, sellist petlikku, mis jättis lume mulje, aga midagi valgeks ei teinud. Ma ei oska seda seletada, aga väga masendav oli olla. Internetti ka ei olnud, oli tööarvuti ja selle sees ei ole mul isegi muusikat peaaegu üldse. Ma kuulasin Jää-äärt, “Kui joonistad lund”. See ei aidanud sugugi. Pigem vastupidi.

Ja siis ühtäkki…
(see on Sauškini-raamatust… oi, sellest raamatust ma pean ka kirjutama ükskord)
… avastasin ma My Documentsist selle loo.

Ma ei suutnud üldse meenutada, kust see sinna sai, aga see päästis mu päeva või isegi elu. Ma arvan, et kui miski üldse päästa sai tol hetkel, siis ainult see.

Pärast ma hakkasin mõtlema, et kust ikkagi selline laul minu kõvakettal. Eks ta mingi surfamise käigus oli sinna sattunud. Lõplik selgus saabus – nagu tihti juhtub – Cafest:) Ma lihtsalt läksin ja küsisin, et kust ma selle laulu sain, ja Kalkar ütles, et temalt. Siis mulle tuli meelde küll.

Kohtla-Järve oli kole. See tuli

Kohtla-Järve oli kole. See tuli võibolla sellest, et seal ei olnud päikest. Ma õppisin selgeks mitu uut venekeelset sõna, mille ma kõik juba ära unustasin. Aga üldiselt olid venelased väga altid eesti keelt rääkima. Eriti vahva oli üks tädi, kelle kohta mulle räägiti, et ta just hakkas eesti keelt õppima ja võibolla oskab mulle asju … Loe edasi “Kohtla-Järve oli kole. See tuli”

Kohtla-Järve oli kole. See tuli võibolla sellest, et seal ei olnud päikest.

Ma õppisin selgeks mitu uut venekeelset sõna, mille ma kõik juba ära unustasin. Aga üldiselt olid venelased väga altid eesti keelt rääkima. Eriti vahva oli üks tädi, kelle kohta mulle räägiti, et ta just hakkas eesti keelt õppima ja võibolla oskab mulle asju eesti keeles seletada. Oskaski. Ma ütlesin talle aitäh ja hakkasin ta juurest ära minema ja siis tuli ta toakaaslane ja nad hakkasid kahekesi meenutama, kuidas eesti keeles veel tänada saab. “Aitäh”, “suur tänu” ja “tänan teid” ma kuulasin ära. Kui ma uksest välja astusin, siis olid nad jõudnud juba sõnani “lugupidamisega”. Kõik see käis suure naeru ja lusti saatel. Tädid olid sellised viiekümnesed.

kui joonistad lund, palun lumme sa joonista päikeselaik

Kogu aeg on pime. Ja külm. Ja uni. Panin fotokasse mustvalge filmi. Nagunii ei ole mingeid värve enam olemas kusagil. Ma lähen nüüd paariks päevaks Kohtla-Järvele. Palun tehke nii, et kui ma tagasi tulen, oleks päike. Või lumi. Soovitavalt mõlemad.

Kogu aeg on pime. Ja külm. Ja uni.

Panin fotokasse mustvalge filmi. Nagunii ei ole mingeid värve enam olemas kusagil.

Ma lähen nüüd paariks päevaks Kohtla-Järvele. Palun tehke nii, et kui ma tagasi tulen, oleks päike. Või lumi. Soovitavalt mõlemad.

and I’d give up forever to touch you

Täna ma sain endale sellise raamatu, et… hästi hea hakkas. Philip Pullman, Lyra’s Oxford. Kui ma niisugust raamatut näen, siis ma mõtlen, et miks ma küll alati ostan paperbacke, kui võiks osta ILUSAID raamatuid. Lyra-raamat näeb välja, nagu oleks ta pärit Lyra enda ajast ja maailmast. (Seda, mis maailmaga on tegu, saab jällegi teada ainult Pullmani triloogiast, millest ma ükskord juba natuke kirjutasin ka.) Siin on keskel suur lahtivolditav Oxfordi kaart ja illustratsioonideks väljavõte mingist teatmeteosest ja postkaart ja laevakruiisireklaam. Kaaned on… vanaaegse olemisega. Paber on paks ja jätab natuke luksusliku mulje.

Polegi enne näinud raamatut, mis nii vaatamisväärne välja näeks. Ma arvan, see raamat võiks Kalkarile meeldida:) Aga see ongi collector’s edition.

Lugu ennast nagu eriti ei olegi. See on pigem nagu kiri Lyralt – et jah, minu suur seiklus sai läbi, aga elu läheb ikka edasi, ma olen olemas, ma kasvan suuremaks, ma igatsen ikka veel, aga ma saan hakkama. Midagi sellist.

Ja samas jälle on tunne, et küllap midagi veel juhtub. Ja Pullman on lubanud ühe raamatu veel kirjutada HDMi juurde – The Book Of Dust. Ilma Lyra ja Willita, mis on kurb, aga õiglane.

Kõik kindlasti lugesid seda juba

Kõik kindlasti lugesid seda juba Ekspressist ka, aga ikkagi. Uut Wallace&Gromiti täispikka multikat hakati tegema! Valmis saab… saja aasta pärast. Pooleteise tegelikult. The movie sees the studio’s popular characters Wallace and Gromit hunt down the mysterious beast which has been rampaging their village’s prize marrows and potatoes just days before the giant vegetable growing contest.

Kõik kindlasti lugesid seda juba Ekspressist ka, aga ikkagi. Uut Wallace&Gromiti täispikka multikat hakati tegema! Valmis saab… saja aasta pärast. Pooleteise tegelikult.

The movie sees the studio’s popular characters Wallace and Gromit hunt down the mysterious beast which has been rampaging their village’s prize marrows and potatoes just days before the giant vegetable growing contest.

it takes a fool to remain sane

Tööle sõites mõtlesin ma taas kord loodus- ja kokkuhoiust, seekord siis sellise nurga alt: Postkastis oli järjekordne kriitpaberil kilesse mässitud üllitis ühelt firmalt, kellega mul on üsna meeldiv kliendisuhe. Jah, ma vist isegi tahan teada, mis neil mulle oma toodete, teenuste ja allahindluste kohta uut on öelda. Konks on selles, et ma tean nagunii, sest … Loe edasi “it takes a fool to remain sane”

Tööle sõites mõtlesin ma taas kord loodus- ja kokkuhoiust, seekord siis sellise nurga alt:

Postkastis oli järjekordne kriitpaberil kilesse mässitud üllitis ühelt firmalt, kellega mul on üsna meeldiv kliendisuhe. Jah, ma vist isegi tahan teada, mis neil mulle oma toodete, teenuste ja allahindluste kohta uut on öelda. Konks on selles, et ma tean nagunii, sest ka mu abikaasal on nendega sama meeldiv suhe. See teeb neid üllitisi kaks. Ja peaaegu iga sellist asja laekub lõpuks kaks tükki, sest meil lihtsalt on enamvähem ühesugused kliendikaardid ja asjad.

See teeb kaks korda rohkem kilet ja kriitpaberit minema visata. Ja keegi ei võida midagi.

Ma vist ei hakka helistama Kaubamajja, Stockmanni, Radiolinjasse, Estravelisse jne. ja kõigilt ükshaaval küsima, et palun, kas oleks võimalik saada neid asju leibkonna peale üksainus. Niipalju, kui ma nende kliendiinfosüsteeme ette kujutan, ei ole. Teine variant oleks neilt igaühelt paluda, et ärge mulle lihtsalt enam saatke – huvitav, kas see töötaks?

Sellega meenub see ka, et ma ükspäev ütlesin Radiolinjale “jah, palun e-arvet”. Konkreetselt selleks, et mitte saada neilt järjekordset ümbrikku iga kuu. Tulemus – ma saan ümbriku ikka, sest nad ju saadavad mulle kliendiinfolehte. Hmh.

Ja muide, mis sai kilekotiveebist, mis ju pidi tulema?

i remember when i found out about chemistry

Kelleks te tahtsite suureks saades saada, kui te veel väiksed olite? Mina tahtsin päris väiksena lasteaiakasvatajaks. Praegu üldse ei tahaks enam, aga see pole oluline. Oluline on, et ma mäletan, et ma tahtsin. Ma arvan, et vanu unistusi mäletada on oluline. Ja ma arvan, et pärast seda ma polegi eriti tahtnud kellekski saada. Järgmine mälestus … Loe edasi “i remember when i found out about chemistry”

Kelleks te tahtsite suureks saades saada, kui te veel väiksed olite?

Mina tahtsin päris väiksena lasteaiakasvatajaks. Praegu üldse ei tahaks enam, aga see pole oluline. Oluline on, et ma mäletan, et ma tahtsin. Ma arvan, et vanu unistusi mäletada on oluline.

Ja ma arvan, et pärast seda ma polegi eriti tahtnud kellekski saada. Järgmine mälestus on alles paari aasta tagusest ajast, kui keegi mult küsis, mida ma TEGELIKULT teha tahaksin, ja mina ütlesin, et raamatuid kirjutada. Ise olin ka üllatunud.

Ühtegi raamatut pole ma siiamaani veel kirjutanud. Asjade väljamõtlemine ei tule mul välja. Ma kirjutan raamatu siis, kui minuga on tegelikult juhtunud midagi, mis on raamatut väärt. Tegelikult ilmselt ei kirjuta siis ka. Siis kirjutan ma blogi. Nagu alati:)

Aga jah, vanadest unistustest – enamust ikka ei mäleta. Osad on täitunud ja seega päevakorrast kadunud ja meelest läinud; teised tunduvad tagantjärele mõeldes nii piinlikud, et ongi nagu parem mitte mäletada. Igatahes on mul meeles, kes oli esimene poiss, kellega ma abielluda kavatsesin!

mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule

Seoses sellega, et Teller küsis nõmedaima kommentaari pakkumisi, et siis mingi vastav auhind välja anda, meenus mulle jälle, et mul on ka juba ammu üks auhind plaanis. Ma tahaks anda auhinna inimesele, kes mu elukohast esimest korda kuuldes suudab hoiduda Mõigu KEKi mainimast või teeb seda vähemalt mingil natukegi vaimukal moel;) Jah, eks see vaimukuse … Loe edasi “mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule”

Seoses sellega, et Teller küsis nõmedaima kommentaari pakkumisi, et siis mingi vastav auhind välja anda, meenus mulle jälle, et mul on ka juba ammu üks auhind plaanis.

Ma tahaks anda auhinna inimesele, kes mu elukohast esimest korda kuuldes suudab hoiduda Mõigu KEKi mainimast või teeb seda vähemalt mingil natukegi vaimukal moel;) Jah, eks see vaimukuse hindamine on subjektiivne, aga teate. Kui oled juba paar aastat Mõigus elanud, siis “Mõigu KEK jääb vastuse võlgu” ei tundugi enam eriti originaalne ega äge :P

Mnjaa. Mõigu mainekujundus on muidugi kohutaval kombel hooletusse jäetud. Ma ei saa kedagi eriti süüdistada selles, et nad ei tea, mis ja kus see koht on ja mis seal peale aastatetaguse mälumängutiimi veel head võib olla. Seega järgneb lühikirjand “Minu kodupaik”, mille idee on anda uusi ideid.

Mõigu on umbes samamoodi koht nagu Kalamaja – ta ei ole linnaosa, aga on üsna selgelt defineeritud osa linnast. Linnaosa mõttes on Mõigu Kesklinnas. Kes seda ei usu, vaatab ise Tallinna kaarti. Väga head kaardid linnaosade piiridega on bussipeatustes üleval olevad transpordikaardid. Vaadata tuleks lennujaamast natuke allapoole ja Tartu maanteest natuke paremale.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole Mõigu kesklinnast (väikese tähega seekord) kaugel. Mõiku saab sõita Kunstiakadeemia juurest bussiga nr. 2 ja sõit võtab aega enamvähem täpselt 20 minutit; sisaldab ekskursiooni lennujaama. Autoga saab kohale 7 minutiga, seda juhul, kui viadukti juures ummikut ei ole. Enamasti on. Jääme huviga ootama Ülemiste keskuse valmimist.

Kesklinnas olemine ei takista Mõigut veel linna piiril olemast, sest Tallinn lihtsalt on sellise jabura kujuga linn. Aegna saar on ka Kesklinnas, muide:)

Tallinna piir läheb tegelikult läbi Mõigu. Ühele poole piiri ehk linna sisse jääb see osa Mõigust, kus on eramajad ja kuhu Tallinn pole veel jõudnud kanalisatsiooni ega veetorusid ehitada. Jah, meil on seal kogumispaagid ja puurkaevud… ja palju parem vesi kui see, mis Ülemistest tuleb;) Teisele poole piiri ehk Rae valda jäävad suured paneelmajad ja ridaelamud. Mõigu KEK tegi ikka muud ka peale mälumängu, näiteks suutsid nad sellesse Mõigu ossa vajalikud kommunikatsioonid rajada.

Omaette teema on Mõigu tänavanimed. Mulle tulevad praegu meelde need: Juhtme, Kaabli, Korgi, Kuusekese, Lambi, Lüli, Oomi, Vati. Don’t ask!

Jah, Mõigust võiks veel palju rääkida. Aga mingi ruum peab ju fantaasiale ka jääma:)

tuul ajab lindude asju puude latvades sääl

The Two Towers’is käitus Aragorni hobune täpselt nii, nagu minu kassid. Ausalt. See on see, kui tahad olla pikali ja magada või olla surnud ja siis tuleb üks loom… kõigepealt tonksab sind jalaga, siis nügib mõnda aega ninaga, siis keerab end su kõvale pikali ja hakkab nurru lööma. Okei, hobune ei löönud nurru. Ja kass … Loe edasi “tuul ajab lindude asju puude latvades sääl”

The Two Towers’is käitus Aragorni hobune täpselt nii, nagu minu kassid. Ausalt. See on see, kui tahad olla pikali ja magada või olla surnud ja siis tuleb üks loom… kõigepealt tonksab sind jalaga, siis nügib mõnda aega ninaga, siis keerab end su kõvale pikali ja hakkab nurru lööma. Okei, hobune ei löönud nurru. Ja kass ei tiri sind endale selga ja ei tassi kuhugi minema, aga muidu ei olnud küll mingit vahet.

nii külm, nii külm, hingan ja ootan

Minuga juhtus täna selline kurb lugu: siil õpetas põõsast, et maksku ma kaardiga, aga tegelikult ei saanud maksta. See oli Norde Centrumi plaadipoes, kus ühtlasi videosid välja laenatakse. Ma arvan, et need on Videoplaneti videod. Ja selgus, et neil on mingi eraldi videolaenutuskassa ja sinna ei saa kaardiga maksta, ei tagatist ega seda 35 krooni … Loe edasi “nii külm, nii külm, hingan ja ootan”

Minuga juhtus täna selline kurb lugu: siil õpetas põõsast, et maksku ma kaardiga, aga tegelikult ei saanud maksta.

See oli Norde Centrumi plaadipoes, kus ühtlasi videosid välja laenatakse. Ma arvan, et need on Videoplaneti videod. Ja selgus, et neil on mingi eraldi videolaenutuskassa ja sinna ei saa kaardiga maksta, ei tagatist ega seda 35 krooni laenutustasu.

Ei saa, siis ei saa. Ma tegelikult eeldasingi, et kui ma tahan tagatist kaardiga maksta, siis läheb suvalisel müüjal juhe kokku (“Aga kuidas ma selle teile homme tagasi maksan?”). Kurb osa asjast on ikkagi just see, et kõik kohad olid siile täis, ausalt, ma pole ühski putkas varem nii palju neid siilipildikesi näinud:) Kui see ei ole tarbija eksitamine, siis mis on?

together we climbed hills and trees

*** says: kui sa load saad siis hakkame õhtuti lasnamäel sõitmas käima, sina oled roolis, ja keerame aknda alla ja oleme popid ja sööme pulgakommi ja tööst ei mõtle Now that’s something to live for:)

*** says:
kui sa load saad siis hakkame õhtuti lasnamäel sõitmas käima, sina oled roolis, ja keerame aknda alla ja oleme popid ja sööme pulgakommi ja tööst ei mõtle

Now that’s something to live for:)

Mardipäev läheb edasi. Nüüd külmetavad

Mardipäev läheb edasi. Nüüd külmetavad minul küüned. Topin sõrmi läpaka alla sooja kordamööda. Lisaks on tekkinud temaatiline mardileivaisu. Veame kihla, et Citymarketis ei müüda normaalset martsipani?

Mardipäev läheb edasi. Nüüd külmetavad minul küüned. Topin sõrmi läpaka alla sooja kordamööda.

Lisaks on tekkinud temaatiline mardileivaisu. Veame kihla, et Citymarketis ei müüda normaalset martsipani?

Nägin nüüd müügil seda paljuhaibitud

Nägin nüüd müügil seda paljuhaibitud kalendrit, kus on isad oma lastega. Ma olin haibi põhjal arvanud, et ma tahan seda endale. Mustvalged pildid ja mehed ja lapsed, no mis sa hing veel tahad. Aga asja elusuuruses nähes selgus kurb tõde, et pildid piltideks, kalendrina seda asja küll tarvitada ei anna. Iga pildi all on ühes … Loe edasi “Nägin nüüd müügil seda paljuhaibitud”

Nägin nüüd müügil seda paljuhaibitud kalendrit, kus on isad oma lastega. Ma olin haibi põhjal arvanud, et ma tahan seda endale. Mustvalged pildid ja mehed ja lapsed, no mis sa hing veel tahad. Aga asja elusuuruses nähes selgus kurb tõde, et pildid piltideks, kalendrina seda asja küll tarvitada ei anna. Iga pildi all on ühes reas (ja imepisikeselt) numbrid 1-30 (31), pühapäevad on teist värvi. Kõik. Kuna minul on kalendrit vaja kuupäevade ja nädalapäevade kokkuajamiseks, siis sellisest küll midagi kasu ei ole…

See on kurb kah, kui head ideed kehva teostusega ära rikutakse.