las meid veel, kallis, olla teel, mis lumehelbeid langevaid on täis

Ma ootasin ükskord Leedu-Poola piiril 28 tundi. Tänane Tallinn on poisike selle kõrval:) Pealtkuuldud jutuajamine bussis nr 2: – … siis kukud lumehange nagu see… lepatriinu. Või ei, mitte lepatriinu. Kuule, misasi see oli, noh, ei olnud lepatriinu, aga…? – Ee… Sitasitikas? – Eiei. Mitte lepatriinu, aga noh… lumehelbeke! Tasa-tasa! Poolteist tundi sõitu linnaliinibussis avaldab … Loe edasi “las meid veel, kallis, olla teel, mis lumehelbeid langevaid on täis”

Ma ootasin ükskord Leedu-Poola piiril 28 tundi. Tänane Tallinn on poisike selle kõrval:)

Pealtkuuldud jutuajamine bussis nr 2:

– … siis kukud lumehange nagu see… lepatriinu. Või ei, mitte lepatriinu. Kuule, misasi see oli, noh, ei olnud lepatriinu, aga…?
– Ee… Sitasitikas?
– Eiei. Mitte lepatriinu, aga noh… lumehelbeke! Tasa-tasa!

Poolteist tundi sõitu linnaliinibussis avaldab inimestele ikka teatud mõju vist.

keerlevaid langevaid helbeid on täis

Mis ma täna olen õppinud: taksojuht on ka inimene. Tal on ka naine ja lapsed ja ämm. Dispetšer karjub ta peale ja kliendid torisevad ja siis on vaja minna ämmale sadamasse vastu ja pojale kooli järele ja naine kogu aeg helistab ja kontrollib, kas on juba tehtud. Dispetšer ja kliendid saavad vähemalt aru, et on ummikud ja et kiiremini ei saa. Naist ei huvita.

Aga lumi on hea. Just seda ma tahtsingi. Ehkki ta võiks kuidagi vähem vägivaldselt taevast alla tulla, tegelikult on ikka jube valus, kui näkku tuiskab.