Nüüd on see mul olemas. Hannu Mäkelä, “Hobune, kes kaotas prillid ära”. Mäkelä on sama tüüp, kes kirjutas “Härra Huu”, muide. Ja… hobune ongi üksjagu härra Huu moodi. Hobusega oligi lihtsalt see, et ta kaotas prillid ära ja tal polnud raha, et uusi osta. Sest oma raha sai ta hobuseraamatute arvustamisest hobuseajakirjade jaoks ja seda … Loe edasi “mu hobune on tilluke, kuid ta on armas minule”
Nüüd on see mul olemas. Hannu Mäkelä, “Hobune, kes kaotas prillid ära”. Mäkelä on sama tüüp, kes kirjutas “Härra Huu”, muide. Ja… hobune ongi üksjagu härra Huu moodi.
Hobusega oligi lihtsalt see, et ta kaotas prillid ära ja tal polnud raha, et uusi osta. Sest oma raha sai ta hobuseraamatute arvustamisest hobuseajakirjade jaoks ja seda ta ju ilma prillideta teha ei saanud. Sellepärast läks ta laia maailma õnne otsima. Õnneks leidis ta laiast maailmast hulga tegelasi, kellega koos ta talve üle elas. Näiteks:
* siili, kes oskas kaarti lugeda, kompassiga orienteeruda ja lõket teha;
* varese, kes õpetas lehmad lugema ja hobuse autot juhtima, pidas Lapimaa rongaga kirimaleturniiri ja võitis hobust kõigis kaardimängudes;
* hiire, kes oskas juustu teha;
* koera, kes nikerdas puust kujukesi ja lüpsis lehmi;
* lehmad, kes andsid piima, virisesid palju ja lugema õppides muutusid kohutavalt teadmisjanulisteks.
Lõpp oli õnnelik.