Eilse Palamuse-kontserdi juures polnud kõige

Eilse Palamuse-kontserdi juures polnud kõige ägedam üldse mitte see suurepärase akustikaga kirik ega ka see noor kena kirikuõpetaja.Vaid hoopis see, et issi ja Joel ja vanaema olid meid kuulama tulnud. Ma üldse ei julenud seda loota, aga ma ikkagi nii lootsin, sest ma olin issile maininud, et meil on Palamusel kontsert ja et Tartust poleks ju üldse nii kauge tulla… Ta ei arvanud sellest nagu midagi too hetk. Kui me ise juba Tallinnast sõitma hakkasime bussiga, siis mulle tuli pähe, et vanaema võiks ju ka tahta kontserdile, aga ma arvasin, et ega kellelegi ei tule pähe teda kaasa võtta, ja samas jällegi lootsin, et äkki tuleb. Siis me tegime juba kirikus proovi ja esimesed kuulajad hakkasid tulema ja mina muudkui piilusin ukse poole, et no äkki. Ise manitsesin ennast, et ei tasu, pärast on nii kurb olla, kui kedagi ei tule. Aga kui me riided olime ära vahetanud ja täpselt kella viieks kirikusse tagasi lippasime, siis nad olidki kohal, istusid kolmekesi tagumises reas. Ma arvan, et see oli mu selle aasta kõige suurem jõulurõõm:)

Seda ma ei tea, kas neile meie laulmine meeldis ka, aga meie endi meelest tuli küll hästi välja. Ja järgmisel esmaspäeval Pühavaimus tuleb kindlasti veel paremini;)