Järjekordse haiguspäeva veetsin järjekordse seriaaliga – jõulukingiks saadud “Wikmani poisid”, mille lõpuga võrreldes oli “Seksi ja linna” oma täiesti talutavalt kurb ja mis tekitas minus eilsetele loendamatutele seksjalinnalikele tahtmistele lisaks ühe uue, (oktoobri)lapseliku – et mitte kunagi enam sõda ei tuleks. Mitte kusagil, mitte kellelgi. Kui inimesel just peab olema uusaastasoove, siis see oleks minu oma.
Ja kui ma eile arvasin, et Jason Lewisest (as Smith Jerrod) pandavamat meesnäitlejat polegi olemas, siis täna leian ma, et kümne aasta tagused Mait Malmsten ja Marko Matvere püsivad kohati täiesti konkurentsis.