god only knows what i’d be without you

Üks põgus messengerivestlus võib öelda rohkem kui kümme blogikannet. Seekord siis viimase aja kuumadest teemadest – friiklusest, minu suhetest filmikunstiga ja sellest, mismoodi mind kutsuda saab/võib/tohib: mr. Blue says: sa oled kõige hullem kinofriik keda ma tean roger Kitty says: kamoon, friik ei ole küll üldse see sõna mr. Blue says: friik on just õige … Loe edasi “god only knows what i’d be without you”

Üks põgus messengerivestlus võib öelda rohkem kui kümme blogikannet. Seekord siis viimase aja kuumadest teemadest – friiklusest, minu suhetest filmikunstiga ja sellest, mismoodi mind kutsuda saab/võib/tohib:

mr. Blue says:
sa oled kõige hullem kinofriik keda ma tean roger
Kitty says:
kamoon, friik ei ole küll üldse see sõna
mr. Blue says:
friik on just õige sõna.
Kitty says:
sa ei saa öelda friik inimese kohta, kes keeldub ka surma ähvardusel nn. friigifilme vaatamast
mr. Blue says:
see on just eriti friik mumeelest
Leebe Manki says:
a kust sinu jaoks friikluse piir läheb, roger?
Kitty says:
üsna tihedalt hugh granti külje alt

ega paarist soojast päevas kohe kevad veel ei alga

Pärastlõunased teadagimillised saavutused ületasid plaani mitmesajaprotsendiliselt. Plaan oli nimelt minna ja rääkida juttu juhendajaga; tegelikult rääkisin juttu dekanaadi sekretäriga, juhendajaga, instituudi sekretäriga, instituudi direktoriga. Võimas. Instituudi sekretär aitas mul tuvastada, et mind on jälle tagaselja ära atesteeritud. Seekord, te ei arva ära, hindele “üks”:P Juhendaja hindas mu teemavaliku riskantseks, aga huvitavaks. Või siis et teistpidise … Loe edasi “ega paarist soojast päevas kohe kevad veel ei alga”

Pärastlõunased teadagimillised saavutused ületasid plaani mitmesajaprotsendiliselt. Plaan oli nimelt minna ja rääkida juttu juhendajaga; tegelikult rääkisin juttu dekanaadi sekretäriga, juhendajaga, instituudi sekretäriga, instituudi direktoriga. Võimas.

Instituudi sekretär aitas mul tuvastada, et mind on jälle tagaselja ära atesteeritud. Seekord, te ei arva ära, hindele “üks”:P

Juhendaja hindas mu teemavaliku riskantseks, aga huvitavaks. Või siis et teistpidise rõhuasetusega – huvitavaks, aga riskantseks. Ma nüüd mõtlen asjade üle järele, ärge mult paar päeva ak-saavutusi oodake:)

Lugesin Telleri blogis kõik 40 suitsetamisteemalist kommentaari läbi ja ei saanud midagi uut teada. Kõik rääkisid sedasama, mida alati räägitakse. Huvitav, et alati, kui sellises vaidluses suitsetajad sõna võtavad, siis on need sellised suitsetajad, kes ei suitseta söögi ajal, ei suitseta siis, kui seltskonnas on mittesuitsetajaid, ei suitseta siis, kui neil palutakse mitte suitsetada… Kust selliseid suitsetajaid saadakse? Minu sõprade hulgas on küll selliseid, kes suitsetavad lõunasöögi ajal minuga samas lauas, kuigi ma olen palunud neil seda mitte teha. Ja nad on lõppeks ikkagi mu sõbrad ja ma lähen nendega mõnikord jälle lõunale, kuigi ma sellist käitumist absoluutselt ei talu. Mul ei ole üldse ühtegi sõpra, keda ma sajaprotsendiliselt taluksin.

i’m just a link in your daisy chain

Tänase hommikupooliku akadeemiline saavutus: logisin õppeinfosüsteemi sisse, trükkisin välja õppekava ja oma õppetulemused, võrdlesin skoore, ei läinud nööri otsima. Pärastlõunaks ja õhtuks on akadeemilisel rindel nii suured plaanid, et ma ei tihka väljagi öelda. Eks ma ülban hiljem, kui põhjust on. Ennustan, et hiljemalt järgmiseks nädalaks on meil kõigil sõnast “akadeemiline” eluks ajaks kõrini:)

Tänase hommikupooliku akadeemiline saavutus: logisin õppeinfosüsteemi sisse, trükkisin välja õppekava ja oma õppetulemused, võrdlesin skoore, ei läinud nööri otsima.

Pärastlõunaks ja õhtuks on akadeemilisel rindel nii suured plaanid, et ma ei tihka väljagi öelda. Eks ma ülban hiljem, kui põhjust on.

Ennustan, et hiljemalt järgmiseks nädalaks on meil kõigil sõnast “akadeemiline” eluks ajaks kõrini:)

‘cause the more I sleep the less I have to say

Ükskord oleksin mina ka peaaegu Auschwitzis õppereisil käinud. Ma olin Krakowis tudengikonverentsil ja sellistel konverentsidel on traditsiooniliselt üks päev ette nähtud kultuuriliste ja sportlike meelelahutuste jaoks. Igaüks sai valida, kas minna sel päeval veekeskusesse ujuma, Zakopane kanti mägedesse matkama või Auschwitzi muuseum-koonduslaagrisse. Veekeskusesse ei tahtnud keegi minna, see kõlas igavalt ja ujumisriideid polnud nagunii kaasas. … Loe edasi “‘cause the more I sleep the less I have to say”

Ükskord oleksin mina ka peaaegu Auschwitzis õppereisil käinud.

Ma olin Krakowis tudengikonverentsil ja sellistel konverentsidel on traditsiooniliselt üks päev ette nähtud kultuuriliste ja sportlike meelelahutuste jaoks. Igaüks sai valida, kas minna sel päeval veekeskusesse ujuma, Zakopane kanti mägedesse matkama või Auschwitzi muuseum-koonduslaagrisse.

Veekeskusesse ei tahtnud keegi minna, see kõlas igavalt ja ujumisriideid polnud nagunii kaasas. Koonduslaagrisse ei tahtnud ka keegi minna ja kõik minusugused ignorantsed idaeurooplased panid end süümekateta Zakopane lehele kirja. Lääneeurooplased istusid ja mossitasid – nad oleks ka mägedesse tahtnud, aga neisse oli sisse kasvatatud mingi süütunne, mis ei lubanud neil sellist valikut teha. Ohkasid ja kirjutasid oma nimed Auschwitzi alla. Ohkasid veel. Rääkisid vastutusest ja mäletamisest. Ignorantsed idaeurooplased kehitasid õlgu, mölisesid midagi GULAGist ja võtsid veel enne Zakopane bussi saabumist laulu üles.

Õhtul tagasi jõudes olid lääneeurooplased veel süngemad kui enne, aga süütunne tundus olevat vähenenud. Palverännak tehtud, nagu üks soomlane mulle otsekoheselt tunnistas.

Mäed on Lõuna-Poolas igatahes lahedad.

sest sina ei tõota head

Arvestades sellega, kuidas mu käed hakkavad värisema juba TTÜ veebilehe aadressi toksides, usun, et mu vaimsele tervisele oleks parem (ja kõigile ümbritsevatele inimestele lihtsam), kui ma selle ülikooli lihtsalt pooleli jätaksin.

Magistrantide atesteerimine on märkamatult jälle minu osaluseta läbi saanud. Dekanaati helistada ja küsida, mis neil mu nime taga kirjas on, ma muidugi ei tihka. Akadeemilist kalendrit on keegi kuri inimene mudinud ja semester käib juba täie hooga. Kamoon, mis juhtus veebruari alguse suusanädalaga, mis ALATI on olnud? Ja mu magistritöö juhendaja (keda ma ametlikult veel juhendajaks registreerida pole jõudnud) on võtnud vaba semestri!

Ma muidugi saan aru, et kui ma kooliga tihemini kokku puutuksin, poleks meie kontaktid minu jaoks nii ššokeerivad.

Homme hakkan õppima.

edit: trükkisin akadeemilise kalendri välja ja panin seinale. kahjuks on tunne, et see jääb mu kõige akadeemilisemaks saavutuseks selle aastanumbri sees.

you don’t have to go home but you can’t stay here

70% Maa pinnast on kaetud veega. Ma tean, ma panin just puzzlegloobuse kokku:P Või gloobuspuzzle või kuidas teda nüüd kutsuda. Igatahes oli see väga hariv, ma tean nüüd Vaikse Ookeani saartest rohkem kui iial varem. Samuti teadvustan ma endale nüüd mõnda aega jälle paari asja, mida ma põhimõtteliselt tean, aga siiski tihti arvesse võtmata jätan … Loe edasi “you don’t have to go home but you can’t stay here”

70% Maa pinnast on kaetud veega. Ma tean, ma panin just puzzlegloobuse kokku:P Või gloobuspuzzle või kuidas teda nüüd kutsuda.

Igatahes oli see väga hariv, ma tean nüüd Vaikse Ookeani saartest rohkem kui iial varem. Samuti teadvustan ma endale nüüd mõnda aega jälle paari asja, mida ma põhimõtteliselt tean, aga siiski tihti arvesse võtmata jätan – Maa sfäärilisust ja Euroopa väiksust maailma kontekstis.

every new beginning comes from some other beginning’s end

Kõige lahedam töö, mida ma elus olen teinud, oli Rootsis tudengipubis õllemüümine. See oli lahe, sest seda ei pidanud tegema, vaid võis teha, kui oli aega ja tuju ja viitsimist. Palka ei makstud, aga tööõhtul sai tasuta süüa, samas pubis kehtiva kupongi mõnel teisel õhtul või lõunal söömiseks, vedamise korral tasuta õlle või paar, terveks õhtuks hea seltskonna ja terveks semestriks odava populaarsuse – kellele siis ei meeldiks see tüdruk, kes linna kõige odavamat õlut müüb ja sinna juurde võluvalt viletsat rootsi keelt pursib?

Igal õhtul kell kaksteist pandi pubis mängima Semisonicu “Closing Time”, et kõik teaksid – nüüd on time for you to go out to the places you will be from. See oli südamlik traditsioon. Ehkki paar doktoranti, kellega ma vahel koos jõin, kinnitasid, et juba paari aasta jooksul hakkab su bioloogiline kell märku andma, millal tuleb tellida viimane õlu, et saaks täpselt ENNE “Closing Time’i” algust jalga lasta.

Millegipärast ma ei usu, et see pubi oli ainuke maailmas, kes just seda lõpulugu kasutab.

Ja orkuti Olav Ehala kommuunis jutustas keegi, kuidas Zavoodis olevat komme sulgemisajal mängida Ehala “Kodulaulu”. Minu jaoks oli see üllatus – mitte niivõrd laulu mängimine ise, kui fakt, et Zavoodil üldse mingi sulgemisaeg on.

ja mina tahan aga pole see

Rendile anda elu, heas korras (pole liigselt ära trööbeldatud, aga pole ka asjatult kasutamata jäetud). Lisavarustus: lahedad sõbrad, põnev töö, kena kodu ja kolm kassi, armastav abikaasa ja hulk huvitatud kavalere, peaaegu lõpetatud magistriõpe, viis venda, B-kategooria juhtimisõigus, normi piires kehakaal ja hemoglobiinitase, põhiosas talutav ja mingis osas teenimatult kõrge reputatsioon, piisav sissetulek tagamaks mõistlike … Loe edasi “ja mina tahan aga pole see”

Rendile anda elu, heas korras (pole liigselt ära trööbeldatud, aga pole ka asjatult kasutamata jäetud). Lisavarustus: lahedad sõbrad, põnev töö, kena kodu ja kolm kassi, armastav abikaasa ja hulk huvitatud kavalere, peaaegu lõpetatud magistriõpe, viis venda, B-kategooria juhtimisõigus, normi piires kehakaal ja hemoglobiinitase, põhiosas talutav ja mingis osas teenimatult kõrge reputatsioon, piisav sissetulek tagamaks mõistlike vajaduste rahuldamist, korralik lugemus, meinstriim muusikamaitse.

Ma ei oska sellega praegusel ajal ise suurt midagi pihta hakata lihtsalt.

i’m just young and overrated

Tunnen end järjekindlalt nagu Robbie “Poor Me It’s So Hard Being A Super-Millionaire Babe-Magnet” Williams – objektiivselt võttes läheb mul hullult hästi ja pidevalt juhtub lahedaid asju, aga tunne on ikka pigem et Not sure I understand This role I’ve been given või So unimpressed but so in awe Such a saint but such a … Loe edasi “i’m just young and overrated”

Tunnen end järjekindlalt nagu Robbie “Poor Me It’s So Hard Being A Super-Millionaire Babe-Magnet” Williams – objektiivselt võttes läheb mul hullult hästi ja pidevalt juhtub lahedaid asju, aga tunne on ikka pigem et

Not sure I understand
This role I’ve been given

või

So unimpressed but so in awe
Such a saint but such a whore
So self aware so full of shit
So indecisive so adamant

või

I sit and talk to God
And he just laughs at my plans
My head speaks a language
I don’t understand

või

I’ll go out
And find another you

või

If you drop me I’ll fall to pieces on you
If you don’t see me I don’t exist

või

All your friends think you’re satisfied
But they can’t see your soul no no no

või

You think that I’m strong you’re wrong
You’re wrong

või võibolla lihtsalt ja lühidalt

There’s just no pleasing me

funny how my favourite shirt smells more like you than me

Kitty says: ma mõtlen siin praegu, et messenger näeb välja nagu ideaalne vahend oma inimsuhete haldamiseks, aga ei ole seda vist tegelikult siiski. weird.

Kitty says:
ma mõtlen siin praegu, et messenger näeb välja nagu ideaalne vahend oma inimsuhete haldamiseks, aga ei ole seda vist tegelikult siiski. weird.

maybe you are juliet but i’m not romeo

Augustis 2001 käisin ma esimest korda elus Serbias. Ma läksin sinna otse Rumeenia suvekursuselt häälega ja seda lugu, kuidas nii rumeenlased kui serblased seda projekti eluohtlikuks pidasid, olen ma varem küll sada korda rääkinud. Tegelikult polnud seal muidugi midagi jubedat, välja arvatud ehk see, et rumeenlaste jaoks on esimene võõrkeel prantsuse keel, millest johtuvalt pidin … Loe edasi “maybe you are juliet but i’m not romeo”

Augustis 2001 käisin ma esimest korda elus Serbias. Ma läksin sinna otse Rumeenia suvekursuselt häälega ja seda lugu, kuidas nii rumeenlased kui serblased seda projekti eluohtlikuks pidasid, olen ma varem küll sada korda rääkinud. Tegelikult polnud seal muidugi midagi jubedat, välja arvatud ehk see, et rumeenlaste jaoks on esimene võõrkeel prantsuse keel, millest johtuvalt pidin ka mina rekkajuhtidega prantsuse keelt rääkima, aga ma ei oska seda tegelikult. Ja kuna otsetee Cluj-Napocast Suboticasse viis läbi Ungari, siis tuli mul vahepeal asju ajada tobedate ungari piirivalvuritega, kellest esimesed unustasid mulle riiki sisenemisel passi templi panna, mistõttu järgmised mõne tunni pärast keeldusid uskumast, et ma üldse riiki sisenenud olen. Situatsioon ei olnud eriti nagu mõnes Kusturica filmis, aga tagantjärele kõlab küll nii. “Te ei saa Ungarist välja sõita, sest te ei ole Ungarisse sisenenud!” – “Aga ma olen Rumeeniast väljunud Rumeenia-Ungari piiripunkti kaudu, kas see ei ole piisavaks tõestuseks, et ma ikkagi Ungaris olen?” – “Ei ole!” – “Mismoodi ma siis Ungarist ära saan?” – “Ei saagi!” Kogu see arutelu muidugi ungari keeles, mida ma, needless to say, ei oska:P Leidlikud madjarid lahendasid sisse- ja väljasõidutemplite arvu mitteklappimise probleemi lõpuks nii, et ei andnud mulle ka väljasõitmiseks templit. Nad ei olnud tegelikult kiuslikud, nad olid lihtalt veidi… paindumatud. Kiuslik oli see piirivalvur, kes mind Poola-Leedu piiril lennukit ootama sundis, aga see on üks hoopis teine lugu.

Serbiasse läksin ma sellepärast, et kuna ma Rumeenias juba olin, siis jäi Serbia, eriti Subotica, ju praktiliselt tee peale. Suboticas elas Predo, kellega mina ja P olime sama aasta kevadel Hollandis tuttavaks saanud. Me vennastusime seal rakija-pudeli juures ja tõotasime võimalusel üksteist külastada, aga ega Predo vist ei arvestanud, et mul see võimalus nii kiirelt avaneb. Ühel hetkel olin ma lihtsalt tema juures, kaasas kolme nädala jagu musta pesu ja kümme saksa marka raha. Neid markasid mul ära vahetada ei õnnestunudki (kupüüri serv oli veidi rebenenud), Jugoslaavia esimest sularahaautomaati suvel 2001 parajasti paigaldati ja selle nädala – või kaua iganes ma seal olin – elasin ma põhiliselt Predo ema valmistatud suurepärasest burekist, mida tehti ülepäeviti juustu ja ülepäeviti lihaga. Rongipiletid lasin nahaalselt endale välja teha ja kinopiletid olid tasuta.

Kinoga oli lihtsalt see, et ma sattusin Suboticasse filmifestivali ajaks. Festivali nimi oli Subotica filmifestival, aga põhimõtteliselt oli üritus umbes selline, nagu oleks PÖFFi nimi Tartu filmifestival ja seda peetaks Nõos, kuhu kogu festivalipublik iga päev tunnibussiga Tartust mööda raudteed kohale sõidaks. Ja see kõlab nüüd jälle nagu “Elu on ime” (kus autod olid ümber ehitatud raudteel sõitmiseks sobivateks), aga ei olnud tegelikult nii – see tunnibussi analoog neil oli ikka pigem rongi moodi, lihtsalt bussisuurune. No rongilaiune tramm, noh?

Festivali peeti vabas õhus ja igal seansil näidati kaht filmi järjest. Kui tahtsid neist kahest teist näha, tuli esimese alguseks kohale minna, sest muidu ei saanud kohti. Predo sõber H elas selles Nõo-sarnases asulas (mille nime ma olen ära unustanud) ja tema ema oli kusagilt saanud topeltkomplekti tasuta pileteid kõigile seanssidele. See tegi siis kolm inimest ja kaks piletit iga filmipaari kohta, mis tähendas, et mina käisin kordamööda ühe või teise poisiga kinos ja ülejäänud poiss hankis võimalusel endale kassast pileti ja jõudis teise filmi ajaks ka kohale, aga kassast pileti saamise võimalus oli umbes sama suur kui ta meiegi PÖFFil on. Ehk siis heade filmide puhul väike.

Kinos me vist päris igal õhtul ei käinud, igatahes mäletan ma kokku umbes kuut-seitset filmi ainult. Oli erinevate eksjugoslaavlaste omatoodangut, mis rääkis kodusõjast, üheksakümnendate jugonoorte popkultuurist, Milosevici diktatuurist ja nende asjade omavahelistest seostest. Oli dokfilm Emir Kusturicast ja

tema No Smoking Bandist. Ja siis oli see müstiline seanss, kuhu me H-ga läksime, et vaadata kogu festivali ainsat Hollywoodi filmi (sest meil oli kogu sõjatemaatikast kõrini ja ka sellepärast, et “Bounce”-i peaosas oli Ben Affleck, kes mulle meeldib) ja olime sunnitud esimese filmina vaatama “Eikellegimaad”, millest me polnud enne midagi kuulnud, aga kuulsime kõvasti millalgi järgnenud aasta jooksul, kui sellele parima võõrkeelse filmi Oscar anti (seejuures nominentide hulgas oli ka “Amelie”). See on sõjast ja ma pean seda endiselt kõige paremaks filmiks, mida ma elus näinud olen. Kui te tahate näha filmi Bosnia sõjast, siis vaadake “Eikellegimaad”, mitte Kusturicat. Aga mitte kunagi ei ole see film selline, nagu ta oli tol veidral augustiõhtul kaks aastat pärast seda, kui NATO oli Serbiat pommitanud, kaks kilomeetrit eemal kohast, kus meteoroloogiajaama pihta sihitud pomm oli hävitanud hoopis kohaliku külahullu maja koos külahullu endaga, bosnia ja serbia keeles ilma igasuguste subtiitriteta, serbia poisi poolt sosinal mulle tõlgituna. Nii et ma ei usu, et te sellest sõjast ja sellest maast üldse kunagi nii palju teada saate, kui tegelikult võiks.

Peale Subotica-lähedases Nõo-sarnases asulas (mis oli Suboticast täpselt poole öö jalutuskäigu kaugusel, nagu me katseliselt tõestasime) kinoskäimise käisime me veel Suboticas reivil ja jäätist söömas, Novi Sadis õlut joomas (jumal teab, kust see raha) ja internetti kasutamas (ülikooli arvutiklass, teadagi), Belgradis kummiköiega kraana otsast alla hüppamas (jäi ära, sest järjekord oli pikk) ja niisama jalutamas (teate ju seda slaavi kommet kogu linnarahvaga õhtu saabudes tänavatele koguneda ja ringi jalutada?). Ahjaa, ja selles vale-Nõos oli loomaaed! Seal käisime ka. Ma sain hüljest silitada.

Ühes linnas, kas Suboticas või Novi Sadis, aga kindlasti mitte Belgradis, käisime me keset ööd mingis stuudios, kust kellegi sõbrad lasid eetrisse kohalikku piraatraadiot, mis mängis eriti jõledat muusikat, mis siiski polnud jõledam reivil mängitust.

“Meie”, need olime põhiliselt mina, Predo ja Predo sõbrad H ja B. Predo nimi oli tegelikult Marko, H nimi oli tegelikult Vladimir ja B nimi oli tegelikult Srdjan. Ma ei mäleta, kas B oligi B või tõlgiti tema tegelik hüüdnimi minu jaoks inglise keelde. Kõrvalosades esines veel hulk veidraid sõpru (näiteks R, kelle juures me Novi Sadis ööbisime ja hommikul Futuramat vaatasime. R-l oli kilpkonn, kelle nimi oli Turtle, just nimelt inglise keeles kirjutatuna ja serbia keeles hääldatuna, mis teeb välja sama, kui eesti keeles hääldatuna. Turtle, noh:), Predo vanemad ja kümneaastane tädipoeg, B kaks tädi oma meeste ja lastega, konduktor, Predo landlady ülikoolilinnas Novi Sadis, H saabaste sees elavad kassipojad, piraatraadiokutid, juhuslikud tütarlapsed, keda Predole igal pool meeletult külge kleepus, ja paljud teised. Kõlab nagu keskmise Kusturica filmi tegelaskond, aga polnud tegelikult üldse nii hull:)

Me sõitsime märkimisväärselt palju rongiga, sest see ei maksnud eriti midagi ja ükskord saime me sõita veel odavamalt, sest me maksime pileti ostmise asemel konduktorile altkäemaksu. See oli seesama konduktor, kes mulle hiljem kleidi kinkis. Rongisõit Serbias ei olnud eriti nagu No Smoking Bandi video “Unza Unza Time”, aga mingis mõttes oli see konduktor segasem kui Kusturica segaseimad tegelaskujud ja pealegi ei tohi Serbias jalgratast rongis vedada, aga koduloomi, kaasa arvatud kitsesid, tohib. See oli puhas juhus, et me ühegagi samasse vagunisse ei sattunud.

Peale paari juhusliku õlle Novi Sadis (ma ikka veel ei tea, kust me raha saime) ei joonud me mingit alkoholi, sest meil ei olnud selleks raha. Mingil põhjusel, ilmselt puhtmoraalsel, ei joonud me ka Predo isa pruulitud rakijat, mis ometi oli kõige kurja juur. Kui ma koju hakkasin minema, anti mulle pudel rakijat küll P jaoks kaasa… ja kusgail rongis mõtlesime me välja slogani “Rakija – connecting people”, mis viitas samuti sellele, kuidas antud alkohoolne jook on kõige kurja juur. Järele mõeldes polnud mu rakija-mittejoomise põhjus mitte moraalne, vaid

füsioloogiline, sest paar nädalat varem olin ma Rumeenias palinkaga (mis on rakija rumeeniakeelne nimi) tugevalt üle pingutanud ja ei kannatanud enam selle puskari lõhnagi:)

Kui mõtlema hakata, tuleb asju meelde küll. Kuidas Predo väike sugulane mulle serbia keele hääldust õpetas (Zoran Djindjici, keda siis veel polnud mõrvatud, nime näitel – need kaks dj-d seal olevat tegelikult erinevad häälikud, aga ma ei õppinud lõpuni seda vahet kuulma ja mõistan nüüd palju paremini neid saarlasi, kelle meelest õ ongi sama, mis ö). Kuidas iidvana landlady vahetpidamata mu ilu kiitis (vanad slaavi naised on ainsad inimesed maailmas, kes mind silmipimestavalt kauniks peavad, aga ma kohtan neid ebaproportsionaalselt palju ja nad ei jäta kunagi teemat arendamata õnneks, nii et enesehinnanguga mul probleeme pole;). Kuidas kõik kohad olid täis Otpori plakateid (Otpor oli nagu Rahvarinne gone bad – Milosevici ajal põrandaalune vastupanuliikumine, Milosevici-järgsel ajal vali-kord-elagu-nulltolerants-tüüpi parteihakatis). Kuidas meie veidrad kinoskäigud viisid tillukese armumiskolmnurga tekkeni (millest kõik asjaosalised said õnneks üle enne veel, kui ma kojusõiduks Ungari piiri ületasin, seekord HOOLIKALT templit nõudes). Kuidas rongid ületasid jõgesid üle ajutiselt kokkuklopsitud sildade, sest kõik pärissillad, nagu ka hulk maju Belgradis, olid katki pommitatud (kaks aastat hiljem, see tähendab peaaegu kaks aastat tagasi, sattusin ma jälle Belgradi ja need majad olid ikka veel katki). Kuidas väike sugulane kuulas vahetpidamata hästi kõvasti üht laulu – “Rizlu imas licnu kartu nemas” (eriti jõle lugu, mis oli pärit üsna jõledast filmist, mida ma ka festivalil nägin, ja rääkis sellest, kuidas ei tasu ringi käia nii, et sigaretipaber on kaasas, aga isikutunnistust pole, kuna nii võib juhtuda, et lõpetad oma öö politseijaoskonnas. Edit: panin loo enda ka üles, et oleks selge – see ei ole mingi Kusturica-filmi soundtrack). Kuidas Predo pere mulle lahkumiskingiks Milosevici partei valimiskampaania pastakaid ja muud nänni kaasa andis (mul on mitu tükki veel alles).

Aga miks see kõik mulle ööpäev pärast “Elu on ime” vaatamist järsku meelde tuli, jääb selgusetuks, sest ausalt, asjad EI OLNUD nii, nagu filmis:)

kust leida seda mis võiks hoida tuld

Ma vaatasin eile ju poolväärtfilmi ka, Kusturicat. Mulle meeldis väga, kuigi samas pean ma vist nõus olema kõigi arvustustega, mis ütlesid, et esimese tunni jooksul lugu ei olnudki, et filmis polnud hinge ja mis kõik veel. Lihtsalt ma ei osanud enamat tahtagi, kui see jant ebaloomulikult (-loomalikult?) käituvate loomadega, inimlikult käituvate inimestega ja kummitama jäänud … Loe edasi “kust leida seda mis võiks hoida tuld”

Ma vaatasin eile ju poolväärtfilmi ka, Kusturicat. Mulle meeldis väga, kuigi samas pean ma vist nõus olema kõigi arvustustega, mis ütlesid, et esimese tunni jooksul lugu ei olnudki, et filmis polnud hinge ja mis kõik veel. Lihtsalt ma ei osanud enamat tahtagi, kui see jant ebaloomulikult (-loomalikult?) käituvate loomadega, inimlikult käituvate inimestega ja kummitama jäänud balkani muusikaga. Vaimustav.

Ainult et oma pealiskaudsuses olin ma sügavalt endast väljas sellise pisiasja tõttu, et väärtfilmikino näitas mulle filmireklaamide asemel RINGVAADET. Dateeritud küll aastaarvuga 1995, aga muidu täielik Nõukogude Eesti – elu X valla hooldekodus, jahiehitus Y saarel ja lõpetuseks eriline piin – minutite kaupa Saaremaa randa kuhjunud jäämägesid eriti masendavalt kaasaegse muusika saatel, ilma igasuguste kommentaarideta. Ja see kõik muidugi eriti diibilt must-valgena! Samal ajal, kui kõik, mida ma tahaksin, oleks teada saada, milliseid filme ma lähema aja jooksul vaatama ei taha minna. Või siis vähemalt midagi energiajookidest või autodest või mis iganes jaksab end nii suurel ekraanil reklaamida.

Päriselt ka.

uut on vanast poole vähem

Ei, ma ei tea ikka veel, misasi trackback on. Nüüd ma ehk saaks juba juhendist aru, aga pole viitsinud lugeda. Samuti pole ma endiselt suhelnud oma magistritöö juhendajaga, pole teinud valmis andmemudelit, mida tänaseks vaja oli, pole kirjutanud riskianalüüsi referaati (see oli esimese poolsemestri aine ja tegelikult ta nimi vist ei olnud üldse riskianalüüs), pole … Loe edasi “uut on vanast poole vähem”

Ei, ma ei tea ikka veel, misasi trackback on. Nüüd ma ehk saaks juba juhendist aru, aga pole viitsinud lugeda.

Samuti pole ma endiselt suhelnud oma magistritöö juhendajaga, pole teinud valmis andmemudelit, mida tänaseks vaja oli, pole kirjutanud riskianalüüsi referaati (see oli esimese poolsemestri aine ja tegelikult ta nimi vist ei olnud üldse riskianalüüs), pole ära vahetanud katkist suunatuld (see olemasolev töötab ju), pole viinud sõpru uisutama (aga kuulge. lähme homme, neljapäeval siis?), pole teinud korda lauasahtleid, mis enam kinni ei lähe, pole tükk aega lugenud midagi peale Neil Gaimani, pole saapaid parandusse viinud, pole helkuri jaoks uut haaknõela otsinud, pole järginud oma südant ühelgi neist nii harvadest hetkedest, kui ma tundsin, et äkki ta on ikkagi olemas. Pole andnud ühtegi uusaastalubadust.