Kuu: november 2004

Kui ma noorem olin, siis oli üsna palju inimesi, keda ma mingil määral austasin või imetlesin või kes mulle lihtsalt kuidagi muljet avaldasid. Nüüd on läinud kuidagi nii, et suur osa neist inimestest on pärast mitmeaastast vaheaega jälle mu silmapiiril või lähemalgi… ja ma vaatan, et neis ei ole mitte midagi erilist. Tavalised jobud, noh:) Mõni on muutunud lausa ebameeldivaks, suurem osa kaotanud igasuguse sära ja eranditult kõik on veidi liiga paksuks läinud.

Enamuse muudest ideaalidest olen ka suutnud ära kaotada. Mõnda tahaks tagasi.

Rääkides asjadest, mida ma tagasi tahan, olin ma sunnitud sellesse märkmikku, kuhu ma väljalaenatud raamatuid ja plaate üles märgin, tegema eraldi lehekülje pealkirjaga TEADMATA KADUNUD. Esimese hooga tulid meelde

* J. K. Rowling, “Harry Potter ja saladuste kamber”
* Astrid Lindgren, “Britt-Mari puistab südant”
* ikka veel “Black Cat, White Cat” soundtrack.

Ma tean, et ma olen pinnapealne inimene ja mis kõik, aga neil keskpärastel lasteraamatutel ja komöödiafilmi heliribal on minu jaoks emotsionaalne tähendus, nad on mulle olulised ja ma igatsen nende järele. Palun?

Saate aru, sellepärast minu emme ongi maailma kõige parem emme, et ta ühe vähese emmena maailmas on alati teadnud lihtsat tõsiasja: kuni viin on kapi otsas** ja laps messengeris, on kõik väga hästi. Muretsema tuleb hakata siis, kui neid seal enam ei ole.

* reedeõhtune neljapäev ei rabanud otseselt jalust, aga üle ootuste hea oli küll mu meelest.

** gümnaasiumi ajal hoiti mingil perioodil meie klassi strateegilist kange alkoholi varu minu riidekapi otsas. Klassikaaslased imestasid, miks mu ema sellest probleemi ei tee. Sellepärast, et mu emal on loogilist mõtlemist, duh!

Ma laenasin PÖFFi kataloogi ja lugesin läbi. Poleks pidanud. Nüüd on emotsioonid segased.

Ühest küljest nagu olekski nüüd kõik filmid juba ära näinud. Ma olen filmivaatamiseks liiga kärsitu ja sellisel sisukokkuvõtete lugemisel on kulutatud aja ja saadud mõnu suhe palju soodsam kui filmide enda vaatamisel

Teisest küljest on tunne nagu rootsi lauas – nii palju häid asju, kõike tahaks, aga kõike ei jaksa iial proovida. Keskenduks magustoitudele? Sööks ainult krevette? Aga liha? Aga kala? Jaanalind? Appi!

Mulle on hingelähedased Balkani filmid, tavaliselt mu PÖFF käib ümber nende, aga see on tõeline loterii, hulgas võib olla nii pärleid kui tõelist saasta. Ma saan aru Põhjamaade filmidest, aga võibolla peaks filmifestivali kasutama just selleks, et oma arusaamist avardada. Briti ja prantsuse filme tahaks näha juba keele pärast… ja kõigi nende variantidega pole me veel Euroopast kaugemale jõudnudki (liigne Euroopa-kesksus on üldse üks mu põhilisi vigu).

Üks võimalus on vaadata ainult filme, mis on juba erinevatel festivalidel parimateks tunnistatud. Või siis ainult animafilme. Ainult kell kuus õhtul algavaid filme. Ainult lähimas kinos näidatavaid filme. Lastefilme. Jaapani filme. Ma ei tea, MILLEGI alusel ma pean ju valima!

Võibolla ma võtan hoopis rukkifileeburgeri ehk siis vaatan limonaadikinos midagi Bridget Jonesist natuke vähem jubedat (ma ei pea, eks ole, päris Big Maci sööma). Või vastupidi, a la carte’i – lähen teatrisse. Nagu juba ammu tõdetud, filmivaatamine ei ole mu tugev külg nagunii.

Pärast rohkem kui pooleteiseaastast töötamist audiitorfirmas nägin ma täna esimest korda meessoost raamatupidajat.

Naissoost IT-spetsialiste (väikeste mööndustega) olen põhimõtteliselt ka kohanud, nii et alustame järgmist taset – leida meessoost pearaamatupidaja ja naissoost IT-juht. Mission impossible?

Neid mööndusi naisitikate osas võin ma vajadusel veidi lähemalt ka selgitada. Aga seda, miks mul täna Seouli olümpia tunnuslaul kummitab, ma selgitada ei oska:)

Tunnistage nüüd ausalt üles, kallid Firefoxi-sõbrad – kas teie saate hakkama ainult FFiga ja teisi brausereid pole vaja? Kustutasite IE masinast maha (ähh, seda vist ei annagi päris maha kustutada, ilma et Windows kaasa läheks?) ja elate õnnelikult?

Minu IE on alles ja vaja läheb teda ka. Ei, ma tean, et see on veebitegijate viga, mitte FF viga, et mõnda asja ei saa teha muu kui IEga. Ja et see on kas minu või süsteemi, aga mitte FF viga, et ID-kaart ja FF lakkasid jälle koostööd tegemast (ma olen liiga vana ja väsinud, et otsast peale uuesti häkkima hakata) ja mul on pangatoimetusteks vaja kas IEd või koodikaarti, kusjuures esimene on ikkagi oluliselt mugavam. Ma teinekord lihtsalt ei jaksa nii kohutavalt põhimõtteline olla:) Aga teie?

(samuti ei jaksa ma teinekord olla nii põhimõtteline, et ei kasutakski sõnu “brauser” ja “messenger” ja mis kõik veel. Kilekoti lasin ka ükspäev poes endale anda ja mu parimad sõbrannad tohivad vahel kohvikus minu lauas suitsetada, vat.)

Millal kevad tuleb?

Kui mul vahel päevade kaupa midagi kirjutada ei ole, siis on mul palju pealkirju varuks. Ja vastupidi ka.

Mul oli eile tunne, et laululaagriga on kogu mu pühapäev ära raisatud, aga siis läksin ma kell neli koju ja jõudsin õhtu jooksul veel ühe kinda kududa (okei-okei, pöial jäi tänaseks, sest ma lihtsalt ei viitsinud enam, oleks muidu jõudnud küll), lugeda läbi “Onu Tomi onnikese” (mis ei tundunud enam pooltki nii liigutav kui viimati, st umbes 15 aasta eest. Isegi Eva surm, mis mul alati pisara välja pigistas, jättis seekord külmaks. Oh seda kalestumist.) ja südaööl Gilmore Girlsi vaadata (kuigi see juhtus olema üks neid väheseid osi, mida ma enne ka näinud olen. Aga kui ma telekat vaataksin, siis ilma kahtluseta just seda seriaali. Äkki jõuluvana tahab mulle tuua kastitäie DVD-sid, kus kõik hooajad järjest peal on?)

Igatahes tundub, et minus on varjatud ressursse. Oleks ainult pühapäevaõhtuid rohkem.

“Rongiga Tartusse” oli selles mõttes konstruktiivne idee, et kella poole üheteistkümneks olin ma

* jõudnud õigesse linna (õigesse ses mõttes, et sellesse, kuhu täna vaja oli, mitte et Tartu oleks kuidagi üldiselt või objektiivselt võttes õigem kui mõni teine linn.)
* teinud ära oluliselt rohkem ja tähtsamaid tööasju kui tüüpilisel kontoripäeval selleks kellaajaks
* teinud ära sama palju ja samasuguseid mittetööasju kui tüüpilisel kontoripäeval selleks kellaajaks
* joonud palju teed ja hoidnud jalad soojas.

Samas on rongiinternet harjumatult aeglane, rong raputab sama palju kui buss ja esimese klassi vagunis on meeldiva varahommikuse unise vaikuse asemel helitaustaks alatult valjuhäälne raadio Elmar. Või tegelikult ma ei tea, kust nad nii jõledat muusikat võtavad sinna, lihtsalt kõlab üsna elmarlikult. Mitte et ma kurdaksin (mul oli oma muusika kaasas), aga lihtsalt et hoiduda rongisõidu liigsest idealiseerimisest…

Erinevatel põhjustel olen ma täna kuulanud raadio(te) jutusaateid, mida ma tavaliselt üldse ei kuula, sest kodus ma raadiot lahti ei tee ja autos peab olema muusika, mitte jutt (seda sellepärast, et mul on nõrgad närvid ja kui mulle kellegi maailmavaade või sõnakasutus ei meeldi, siis hakkavad pidur ja gaas väga järsult põhja käima ja seda pole ju kellelegi vaja.) Igatahes sain ma hommikupoole Marju Lauristinilt teada palju põnevat eestlaste sotsioloogilisest kihistumisest ja hiljem rääkis üks väga mõnusa soome aktsendiga fennougrist-slavist, et Venemaal on palju soomeugri päritolu kohanimesid, näiteks Moskva, ja seletas ka, miks see tema meelest nii on. Ta ise ütles pidevalt “põhjal” asemel “pühjusel” ja see oli armas. Muidu ütles ta õ asemel ö, aga selles sõnas millegipärast tuli ü.

Tõepoolest, mu elus võiks olla vähem uunopoppi ja rohkem kukut.

Kust urrima kohast on tulnud ütlemine “erand kinnitab reeglit”? Ta ei kinnita ju.

Ma olin enda jaoks oma ülepooleaastase autopidamiskogemuse põhjal formuleerinud reegli autoteeninduste poiste vanuse, välimuse ja tööülesannete seose kohta, nimelt: mida ilusam poiss, seda õlisemad käed. Ehk siis kõige kenamad noormehed teevad kõige raskemaid ja räpasemaid töid, mittemidagiütleva väljanägemisega ebamäärases vanuses mehed ütlevad neile, mida ja kuidas teha, ja paksud koledad vanamehed seisavad leti taga ja võtavad raha. Aga siis täna sattusin mingisse uude töökotta, kus oli täpselt vastupidi. Mul on küll tunne, et mu teooria alustalad lõid veits vankuma…

Ma pidin täna hommikupoole tööasjus Tartusse sõitma, aga pärast Ardut pöörasin tagasi, nii õudne oli. Nüüd tunnen end jubeda simulandina, sest ei Tallinnas ega Tartus usu keegi, et maantee peal oli nähtavus alla 100 meetri ja sõita ei saanud kiiremini kui kuuekümnega…

Ja mul on hommikust saadik kummitanud see kaheksakümnendate telereklaam “Tuled olgu korras”. See, kus mingi muumiaks mähitud mees pärast autovrakki vaatamas käib vms. Minu autol ei ole tuled korras hetkel. Tartusse lähen homme rongiga.

aga sest pole midagi
korjan kuuseriisikaid
ja ikka elan ära