tõuse üles mu kuldne sõber sellest tulla võib õnnelik päev

Kui ma noorem olin, siis oli üsna palju inimesi, keda ma mingil määral austasin või imetlesin või kes mulle lihtsalt kuidagi muljet avaldasid. Nüüd on läinud kuidagi nii, et suur osa neist inimestest on pärast mitmeaastast vaheaega jälle mu silmapiiril või lähemalgi… ja ma vaatan, et neis ei ole mitte midagi erilist. Tavalised jobud, noh:) Mõni on muutunud lausa ebameeldivaks, suurem osa kaotanud igasuguse sära ja eranditult kõik on veidi liiga paksuks läinud.

Enamuse muudest ideaalidest olen ka suutnud ära kaotada. Mõnda tahaks tagasi.

Rääkides asjadest, mida ma tagasi tahan, olin ma sunnitud sellesse märkmikku, kuhu ma väljalaenatud raamatuid ja plaate üles märgin, tegema eraldi lehekülje pealkirjaga TEADMATA KADUNUD. Esimese hooga tulid meelde

* J. K. Rowling, “Harry Potter ja saladuste kamber”
* Astrid Lindgren, “Britt-Mari puistab südant”
* ikka veel “Black Cat, White Cat” soundtrack.

Ma tean, et ma olen pinnapealne inimene ja mis kõik, aga neil keskpärastel lasteraamatutel ja komöödiafilmi heliribal on minu jaoks emotsionaalne tähendus, nad on mulle olulised ja ma igatsen nende järele. Palun?

noorus on lahe aeg*

Saate aru, sellepärast minu emme ongi maailma kõige parem emme, et ta ühe vähese emmena maailmas on alati teadnud lihtsat tõsiasja: kuni viin on kapi otsas** ja laps messengeris, on kõik väga hästi. Muretsema tuleb hakata siis, kui neid seal enam ei ole. * reedeõhtune neljapäev ei rabanud otseselt jalust, aga üle ootuste hea oli … Loe edasi “noorus on lahe aeg*”

Saate aru, sellepärast minu emme ongi maailma kõige parem emme, et ta ühe vähese emmena maailmas on alati teadnud lihtsat tõsiasja: kuni viin on kapi otsas** ja laps messengeris, on kõik väga hästi. Muretsema tuleb hakata siis, kui neid seal enam ei ole.

* reedeõhtune neljapäev ei rabanud otseselt jalust, aga üle ootuste hea oli küll mu meelest.

** gümnaasiumi ajal hoiti mingil perioodil meie klassi strateegilist kange alkoholi varu minu riidekapi otsas. Klassikaaslased imestasid, miks mu ema sellest probleemi ei tee. Sellepärast, et mu emal on loogilist mõtlemist, duh!

kas ei tundu sulle et seal taeva tagatoas käib pillerkaar

Ma laenasin PÖFFi kataloogi ja lugesin läbi. Poleks pidanud. Nüüd on emotsioonid segased. Ühest küljest nagu olekski nüüd kõik filmid juba ära näinud. Ma olen filmivaatamiseks liiga kärsitu ja sellisel sisukokkuvõtete lugemisel on kulutatud aja ja saadud mõnu suhe palju soodsam kui filmide enda vaatamisel Teisest küljest on tunne nagu rootsi lauas – nii palju … Loe edasi “kas ei tundu sulle et seal taeva tagatoas käib pillerkaar”

Ma laenasin PÖFFi kataloogi ja lugesin läbi. Poleks pidanud. Nüüd on emotsioonid segased.

Ühest küljest nagu olekski nüüd kõik filmid juba ära näinud. Ma olen filmivaatamiseks liiga kärsitu ja sellisel sisukokkuvõtete lugemisel on kulutatud aja ja saadud mõnu suhe palju soodsam kui filmide enda vaatamisel

Teisest küljest on tunne nagu rootsi lauas – nii palju häid asju, kõike tahaks, aga kõike ei jaksa iial proovida. Keskenduks magustoitudele? Sööks ainult krevette? Aga liha? Aga kala? Jaanalind? Appi!

Mulle on hingelähedased Balkani filmid, tavaliselt mu PÖFF käib ümber nende, aga see on tõeline loterii, hulgas võib olla nii pärleid kui tõelist saasta. Ma saan aru Põhjamaade filmidest, aga võibolla peaks filmifestivali kasutama just selleks, et oma arusaamist avardada. Briti ja prantsuse filme tahaks näha juba keele pärast… ja kõigi nende variantidega pole me veel Euroopast kaugemale jõudnudki (liigne Euroopa-kesksus on üldse üks mu põhilisi vigu).

Üks võimalus on vaadata ainult filme, mis on juba erinevatel festivalidel parimateks tunnistatud. Või siis ainult animafilme. Ainult kell kuus õhtul algavaid filme. Ainult lähimas kinos näidatavaid filme. Lastefilme. Jaapani filme. Ma ei tea, MILLEGI alusel ma pean ju valima!

Võibolla ma võtan hoopis rukkifileeburgeri ehk siis vaatan limonaadikinos midagi Bridget Jonesist natuke vähem jubedat (ma ei pea, eks ole, päris Big Maci sööma). Või vastupidi, a la carte’i – lähen teatrisse. Nagu juba ammu tõdetud, filmivaatamine ei ole mu tugev külg nagunii.

hand in hand we stand all across the land

Pärast rohkem kui pooleteiseaastast töötamist audiitorfirmas nägin ma täna esimest korda meessoost raamatupidajat. Naissoost IT-spetsialiste (väikeste mööndustega) olen põhimõtteliselt ka kohanud, nii et alustame järgmist taset – leida meessoost pearaamatupidaja ja naissoost IT-juht. Mission impossible? Neid mööndusi naisitikate osas võin ma vajadusel veidi lähemalt ka selgitada. Aga seda, miks mul täna Seouli olümpia tunnuslaul kummitab, … Loe edasi “hand in hand we stand all across the land”

Pärast rohkem kui pooleteiseaastast töötamist audiitorfirmas nägin ma täna esimest korda meessoost raamatupidajat.

Naissoost IT-spetsialiste (väikeste mööndustega) olen põhimõtteliselt ka kohanud, nii et alustame järgmist taset – leida meessoost pearaamatupidaja ja naissoost IT-juht. Mission impossible?

Neid mööndusi naisitikate osas võin ma vajadusel veidi lähemalt ka selgitada. Aga seda, miks mul täna Seouli olümpia tunnuslaul kummitab, ma selgitada ei oska:)

there’s no reason for living with a broken heart

Tunnistage nüüd ausalt üles, kallid Firefoxi-sõbrad – kas teie saate hakkama ainult FFiga ja teisi brausereid pole vaja? Kustutasite IE masinast maha (ähh, seda vist ei annagi päris maha kustutada, ilma et Windows kaasa läheks?) ja elate õnnelikult? Minu IE on alles ja vaja läheb teda ka. Ei, ma tean, et see on veebitegijate viga, … Loe edasi “there’s no reason for living with a broken heart”

Tunnistage nüüd ausalt üles, kallid Firefoxi-sõbrad – kas teie saate hakkama ainult FFiga ja teisi brausereid pole vaja? Kustutasite IE masinast maha (ähh, seda vist ei annagi päris maha kustutada, ilma et Windows kaasa läheks?) ja elate õnnelikult?

Minu IE on alles ja vaja läheb teda ka. Ei, ma tean, et see on veebitegijate viga, mitte FF viga, et mõnda asja ei saa teha muu kui IEga. Ja et see on kas minu või süsteemi, aga mitte FF viga, et ID-kaart ja FF lakkasid jälle koostööd tegemast (ma olen liiga vana ja väsinud, et otsast peale uuesti häkkima hakata) ja mul on pangatoimetusteks vaja kas IEd või koodikaarti, kusjuures esimene on ikkagi oluliselt mugavam. Ma teinekord lihtsalt ei jaksa nii kohutavalt põhimõtteline olla:) Aga teie?

(samuti ei jaksa ma teinekord olla nii põhimõtteline, et ei kasutakski sõnu “brauser” ja “messenger” ja mis kõik veel. Kilekoti lasin ka ükspäev poes endale anda ja mu parimad sõbrannad tohivad vahel kohvikus minu lauas suitsetada, vat.)

Millal kevad tuleb?

as i sit and watch the snow fallin’ down i don’t miss you at all

Kui mul vahel päevade kaupa midagi kirjutada ei ole, siis on mul palju pealkirju varuks. Ja vastupidi ka. Mul oli eile tunne, et laululaagriga on kogu mu pühapäev ära raisatud, aga siis läksin ma kell neli koju ja jõudsin õhtu jooksul veel ühe kinda kududa (okei-okei, pöial jäi tänaseks, sest ma lihtsalt ei viitsinud enam, … Loe edasi “as i sit and watch the snow fallin’ down i don’t miss you at all”

Kui mul vahel päevade kaupa midagi kirjutada ei ole, siis on mul palju pealkirju varuks. Ja vastupidi ka.

Mul oli eile tunne, et laululaagriga on kogu mu pühapäev ära raisatud, aga siis läksin ma kell neli koju ja jõudsin õhtu jooksul veel ühe kinda kududa (okei-okei, pöial jäi tänaseks, sest ma lihtsalt ei viitsinud enam, oleks muidu jõudnud küll), lugeda läbi “Onu Tomi onnikese” (mis ei tundunud enam pooltki nii liigutav kui viimati, st umbes 15 aasta eest. Isegi Eva surm, mis mul alati pisara välja pigistas, jättis seekord külmaks. Oh seda kalestumist.) ja südaööl Gilmore Girlsi vaadata (kuigi see juhtus olema üks neid väheseid osi, mida ma enne ka näinud olen. Aga kui ma telekat vaataksin, siis ilma kahtluseta just seda seriaali. Äkki jõuluvana tahab mulle tuua kastitäie DVD-sid, kus kõik hooajad järjest peal on?)

Igatahes tundub, et minus on varjatud ressursse. Oleks ainult pühapäevaõhtuid rohkem.

mis maa see on kord öö sööb ära päeva

“Rongiga Tartusse” oli selles mõttes konstruktiivne idee, et kella poole üheteistkümneks olin ma * jõudnud õigesse linna (õigesse ses mõttes, et sellesse, kuhu täna vaja oli, mitte et Tartu oleks kuidagi üldiselt või objektiivselt võttes õigem kui mõni teine linn.) * teinud ära oluliselt rohkem ja tähtsamaid tööasju kui tüüpilisel kontoripäeval selleks kellaajaks * teinud … Loe edasi “mis maa see on kord öö sööb ära päeva”

“Rongiga Tartusse” oli selles mõttes konstruktiivne idee, et kella poole üheteistkümneks olin ma

* jõudnud õigesse linna (õigesse ses mõttes, et sellesse, kuhu täna vaja oli, mitte et Tartu oleks kuidagi üldiselt või objektiivselt võttes õigem kui mõni teine linn.)
* teinud ära oluliselt rohkem ja tähtsamaid tööasju kui tüüpilisel kontoripäeval selleks kellaajaks
* teinud ära sama palju ja samasuguseid mittetööasju kui tüüpilisel kontoripäeval selleks kellaajaks
* joonud palju teed ja hoidnud jalad soojas.

Samas on rongiinternet harjumatult aeglane, rong raputab sama palju kui buss ja esimese klassi vagunis on meeldiva varahommikuse unise vaikuse asemel helitaustaks alatult valjuhäälne raadio Elmar. Või tegelikult ma ei tea, kust nad nii jõledat muusikat võtavad sinna, lihtsalt kõlab üsna elmarlikult. Mitte et ma kurdaksin (mul oli oma muusika kaasas), aga lihtsalt et hoiduda rongisõidu liigsest idealiseerimisest…

i hear you talk girl now your conscience is clear

Erinevatel põhjustel olen ma täna kuulanud raadio(te) jutusaateid, mida ma tavaliselt üldse ei kuula, sest kodus ma raadiot lahti ei tee ja autos peab olema muusika, mitte jutt (seda sellepärast, et mul on nõrgad närvid ja kui mulle kellegi maailmavaade või sõnakasutus ei meeldi, siis hakkavad pidur ja gaas väga järsult põhja käima ja seda … Loe edasi “i hear you talk girl now your conscience is clear”

Erinevatel põhjustel olen ma täna kuulanud raadio(te) jutusaateid, mida ma tavaliselt üldse ei kuula, sest kodus ma raadiot lahti ei tee ja autos peab olema muusika, mitte jutt (seda sellepärast, et mul on nõrgad närvid ja kui mulle kellegi maailmavaade või sõnakasutus ei meeldi, siis hakkavad pidur ja gaas väga järsult põhja käima ja seda pole ju kellelegi vaja.) Igatahes sain ma hommikupoole Marju Lauristinilt teada palju põnevat eestlaste sotsioloogilisest kihistumisest ja hiljem rääkis üks väga mõnusa soome aktsendiga fennougrist-slavist, et Venemaal on palju soomeugri päritolu kohanimesid, näiteks Moskva, ja seletas ka, miks see tema meelest nii on. Ta ise ütles pidevalt “põhjal” asemel “pühjusel” ja see oli armas. Muidu ütles ta õ asemel ö, aga selles sõnas millegipärast tuli ü.

Tõepoolest, mu elus võiks olla vähem uunopoppi ja rohkem kukut.

you like no other could be my lover

Kust urrima kohast on tulnud ütlemine “erand kinnitab reeglit”? Ta ei kinnita ju. Ma olin enda jaoks oma ülepooleaastase autopidamiskogemuse põhjal formuleerinud reegli autoteeninduste poiste vanuse, välimuse ja tööülesannete seose kohta, nimelt: mida ilusam poiss, seda õlisemad käed. Ehk siis kõige kenamad noormehed teevad kõige raskemaid ja räpasemaid töid, mittemidagiütleva väljanägemisega ebamäärases vanuses mehed ütlevad … Loe edasi “you like no other could be my lover”

Kust urrima kohast on tulnud ütlemine “erand kinnitab reeglit”? Ta ei kinnita ju.

Ma olin enda jaoks oma ülepooleaastase autopidamiskogemuse põhjal formuleerinud reegli autoteeninduste poiste vanuse, välimuse ja tööülesannete seose kohta, nimelt: mida ilusam poiss, seda õlisemad käed. Ehk siis kõige kenamad noormehed teevad kõige raskemaid ja räpasemaid töid, mittemidagiütleva väljanägemisega ebamäärases vanuses mehed ütlevad neile, mida ja kuidas teha, ja paksud koledad vanamehed seisavad leti taga ja võtavad raha. Aga siis täna sattusin mingisse uude töökotta, kus oli täpselt vastupidi. Mul on küll tunne, et mu teooria alustalad lõid veits vankuma…

hallid päevad hinge unistustest augud jäävad

Ma pidin täna hommikupoole tööasjus Tartusse sõitma, aga pärast Ardut pöörasin tagasi, nii õudne oli. Nüüd tunnen end jubeda simulandina, sest ei Tallinnas ega Tartus usu keegi, et maantee peal oli nähtavus alla 100 meetri ja sõita ei saanud kiiremini kui kuuekümnega… Ja mul on hommikust saadik kummitanud see kaheksakümnendate telereklaam “Tuled olgu korras”. See, … Loe edasi “hallid päevad hinge unistustest augud jäävad”

Ma pidin täna hommikupoole tööasjus Tartusse sõitma, aga pärast Ardut pöörasin tagasi, nii õudne oli. Nüüd tunnen end jubeda simulandina, sest ei Tallinnas ega Tartus usu keegi, et maantee peal oli nähtavus alla 100 meetri ja sõita ei saanud kiiremini kui kuuekümnega…

Ja mul on hommikust saadik kummitanud see kaheksakümnendate telereklaam “Tuled olgu korras”. See, kus mingi muumiaks mähitud mees pärast autovrakki vaatamas käib vms. Minu autol ei ole tuled korras hetkel. Tartusse lähen homme rongiga.

aga sest pole midagi
korjan kuuseriisikaid
ja ikka elan ära

qui sedes ad dexteram patris miserere nobis

See usklikkusegeeni idee on päris lahe mu meelest. Kui ma väike olin, oli mul kord vanaemaga tõsine tüli usklikkuse teemal. Vanaema ise on korralik kristlane, täpsemalt baptist, ja kuna suure osa oma koolivaheaegadest veetsin ma tema juures, sain ma piibliloo alal üsna tõhusalt haritud. Vana Testamendi lood olid põnevad, ehkki jubedad; Uues Testament läks kohati … Loe edasi “qui sedes ad dexteram patris miserere nobis”

See usklikkusegeeni idee on päris lahe mu meelest.

Kui ma väike olin, oli mul kord vanaemaga tõsine tüli usklikkuse teemal. Vanaema ise on korralik kristlane, täpsemalt baptist, ja kuna suure osa oma koolivaheaegadest veetsin ma tema juures, sain ma piibliloo alal üsna tõhusalt haritud. Vana Testamendi lood olid põnevad, ehkki jubedad; Uues Testament läks kohati pisut igavaks (liiga palju tähendamissõnu vist). Mis ma võisin olla, kümme või maksimaalselt ehk kaksteist aastat vana, kui tuli jutuks tegelik uskumine ja mina ütlesin, et ega ma päriselt ikkagi ei usu, et Jumal ja Jeesus ja kõik. Vanaema sai nii vihaseks, et särtsus. Ta oli aktiivselt tige nii päevakese, aga päris andeks vist ei andnud kunagi ja teema ikka aegajalt tõstatati. Ka siis, kui ma juba ammu enam ei julenud milleski nii kindel olla, kui ma kaheteistkümneselt olin.

Hariduselt on vanaema arst, aga mulle tundub, et tema tõeline kutsumus on geenitehnoloogia. Minu ja venna head ja halvad omadused olid tal kõik kaardistatud ja mingi osa neist tulenes geenidest ja oli perekonnas varemgi välja löönud. Näiteks vennal tuvastati käte taskushoidmise geen, mis oli päritud otse kadunud vanaisalt, talle olevat ka meeldinud seista, käed taskus, ja vaadata, kuidas teised tööd teevad. Minul jällegi oli vanaema enda marjakorjamisgeen, minu marjatops sai alati kiiremini täis kui venna oma. Selliseid vahvaid geene oli vanaemal avastatud veel mitu tükki.

Aga vat usklikkusegeeni olemasolust vanaema ei teadnud, muidu oleks elu olnud meie kõigi jaoks palju lihtsam. Geenidega äramääratud omadused olid nimelt need, mis korra ära defineeriti, aga mille kallal hiljem enam ei noritud, sest kui geenid on halvad, siis pole enam midagi teha, arvas vanaema.

Oma kehvast geneetilisest baasist hoolimata tuvastasin ma eile, et mul on välja kujunenud oma eelistused missa osade suhtes. Agnus Dei kõlab alati kõige ilusamini, ükskõik, millises viisistuses. Kyrie on enamasti jube igav.

meil on jumalaid küll kes kuldavad me taeva

Ma olin sunnitud ostma Statoili lasteeine, et saada endale sellist helkurit, nagu ma tahtsin. Väga maitsekas pehme tumeroosa helkur täpselt mu salliga sobivat tooni lilla nööriga. Aga ma püüan suhtuda tolerantselt kõigisse, kes sõna otseses mõttes pigem surevad kui end sellise helkuriga nähtavaks teevad:) Tegelikult ma tahtsin öelda, et ma sain Statoilist väga meeldiva klienditeeninduskogemuse … Loe edasi “meil on jumalaid küll kes kuldavad me taeva”

Ma olin sunnitud ostma Statoili lasteeine, et saada endale sellist helkurit, nagu ma tahtsin. Väga maitsekas pehme tumeroosa helkur täpselt mu salliga sobivat tooni lilla nööriga. Aga ma püüan suhtuda tolerantselt kõigisse, kes sõna otseses mõttes pigem surevad kui end sellise helkuriga nähtavaks teevad:)

Tegelikult ma tahtsin öelda, et ma sain Statoilist väga meeldiva klienditeeninduskogemuse selle kõigega seoses. Ja hommikul sain ma sama meeldiva kogemuse ühest kirjastusest, kuhu ma helistasin, et küsida ühe nende hiljuti väljaantud raamatu tõlke tagamaid. Ma tõesti täiesti siiralt tahtsin TEADA, mitte nende kallal norida. Ja nad lihtsalt vastasidki mulle väga abivalmilt ja nägid natuke vaeva, et tausta uurida, ja saatsid mulle hiljem isegi meili. Nii lihtne ja pisike asi ju, aga millegipärast esineb mul selletaolist täielikku teineteisemõistust inimeste ja ettevõtetega väga harva.

darkness darkness be my pillow

Nojah. Kunsti defineerimine hakkas pihta, külmkapist leiti veel üks ununenud vein ja Joel ikkagi ei läinud magama. Unelaulukatse peale selgus, et “Väikesed lapsed veel magavad juba” talle üldse ei meeldi, unelauluna eelistab ta “Stairway to Heaveni” algust (“aga ainult sinnamaani, kust trummid hakkavad!”) ja üldsegi tuleb hoopis Led Zeppelini hakata kuulama. Teil ikka sihukest kuueaastast … Loe edasi “darkness darkness be my pillow”

Nojah. Kunsti defineerimine hakkas pihta, külmkapist leiti veel üks ununenud vein ja Joel ikkagi ei läinud magama. Unelaulukatse peale selgus, et “Väikesed lapsed veel magavad juba” talle üldse ei meeldi, unelauluna eelistab ta “Stairway to Heaveni” algust (“aga ainult sinnamaani, kust trummid hakkavad!”) ja üldsegi tuleb hoopis Led Zeppelini hakata kuulama. Teil ikka sihukest kuueaastast venda pole.

olen ilman palju näinud

“Minu ajas on see sekund, aga mis see sinu ajas on, selle me peame veel selgeks tegema.” On asju, mis korduvad aastast aastasse, ja see on üks neist – öö isa sünnipäeva ja isadepäeva vahel, hetk, mil vein on otsa saanud ja brändipudel avatud (“Ühel päeval sai vein otsa,” kommenteeris isa seda seekord osavalt klassikut … Loe edasi “olen ilman palju näinud”

“Minu ajas on see sekund, aga mis see sinu ajas on, selle me peame veel selgeks tegema.”

On asju, mis korduvad aastast aastasse, ja see on üks neist – öö isa sünnipäeva ja isadepäeva vahel, hetk, mil vein on otsa saanud ja brändipudel avatud (“Ühel päeval sai vein otsa,” kommenteeris isa seda seekord osavalt klassikut tsiteerides), mu isa ja need mu vennad, kelle vanus lubab selle kellaaja paiku veel ärkvel olla, ja üldfilosoofilised teemad. Hetkel nad on veel relatiivusteooria juures, aga ma vean kihla, et veel enne südaööd jõutakse kunsti ja kommertsi vahelise piiri täpse mahamärkimise katseni.

“Mulle ei meeldi see teooria.”
“Mulle ei meeldi Pythagorase teoreem, so what?”

Joel saadeti magama.

“Üks hea omadus jumalal on see, et ta on olemas.”

Appi:)

meie eitus meie jaatus liugleb tuules nagu leht

Euromüntide kavanditest meeldib mulle kõige rohkem “linnutee”. Ilusad ja kuidagi väga eestilikud motiivid mu meelest – seejuures eestilikud ilma rukkilille, leopardide, laulukaare ja Pika Hermannita. Südamlik. “hara 2” on muidugi väga intrigeeriv:) “eesti keel” on ka huvitav, aga miks seal see EW-larakas peab peal olema? Pealegi suudan ma ühe- ja kaheeurostelt järjekindlalt välja lugeda sõna … Loe edasi “meie eitus meie jaatus liugleb tuules nagu leht”

Euromüntide kavanditest meeldib mulle kõige rohkem “linnutee”. Ilusad ja kuidagi väga eestilikud motiivid mu meelest – seejuures eestilikud ilma rukkilille, leopardide, laulukaare ja Pika Hermannita. Südamlik.

“hara 2” on muidugi väga intrigeeriv:) “eesti keel” on ka huvitav, aga miks seal see EW-larakas peab peal olema? Pealegi suudan ma ühe- ja kaheeurostelt järjekindlalt välja lugeda sõna “tütarisa”, no kuulge.

edit: no lähemalt vaadates on sel linnuteel ikka liiga palju suitsupääsukesi:P aga ikkagi.

and now as tears subside i find it all so amusing

oh, ja ma leidsin Ott Arderi luuletuste vahelt oma vesikakogu riismed! Mäletate vesikaid? Tegelikult tuleb neid vist kleepemärkideks kutsuda, igatahes palliga jänese tagaküljel on säilinud õpetus, mis ütleb: KLEEPEMÄRKIDE ÜLEKANDMISE ÕPETUS Kleepemärgid tuleb asetada vette ja hoida seal paberi täieliku märgumiseni. no ja nii edasi, järgmised read on juba otstest puudulikud, mul on see jänes … Loe edasi “and now as tears subside i find it all so amusing”

oh, ja ma leidsin Ott Arderi luuletuste vahelt oma vesikakogu riismed! Mäletate vesikaid? Tegelikult tuleb neid vist kleepemärkideks kutsuda, igatahes palliga jänese tagaküljel on säilinud õpetus, mis ütleb:

KLEEPEMÄRKIDE ÜLEKANDMISE ÕPETUS
Kleepemärgid tuleb asetada vette ja hoida seal paberi täieliku märgumiseni.

no ja nii edasi, järgmised read on juba otstest puudulikud, mul on see jänes enamvähem kontuuri mööda välja lõigatud.

regrets i’ve had a few but then again too few to mention

Tartu hakkas minuga lõpuks ometi armsasti käituma.

Sorteerisin vendade juures vanu lasteraamatuid, eesmärgiga leida paar konkreetset ja need pihta panna. Kõiki, mida otsisin, ei olnud – ilmselt on osa veel kuhugi eriti salakavalalt ära peidetud – aga see-eest oli tohutu hulk selliseid, mida ei osanud otsida, aga mille ma ikkagi pihta panen. Kõige etemad (“Neitsi Maarja neli päeva”, “On üks ninasarvik Otto”) on ilma kaanteta, mis on üsna loomulik. Paar tükki (kui ma õigesti mäletan, võiks need olla “Näärivana” ja “Tolle talve leib”) suisa ilma tiitelleheta (sellepärast ei saagi olla kindel, mis nad täpselt olid. Esimene räägib igatahes lahutusest keskmises eesti paneelmajaperes ja teine Leningradi blokaadist. Mõlemad väga ššefid lasteraamatud.) ja “Lehmaga mere ääres” on sootuks ära lagunenud (aga kõik leheküljed on igatahes alles, ma kontrollisin).

Istusime tundide kaupa Marisega Maailmas ja rääkisime… kõigest võimalikust. Igatahes kui mul elus muuga ei ole vedanud, siis pinginaabritega kindlasti on.

Öösel pidin minema magama, aga läksin hoopis jalutama, Toomele ja jõe äärde ja muudesse ebaoriginaalsetesse kohtadesse. Ei mõelnud liiga palju, ei meenutanud liiga palju, olin niisama, tuul tegi huvitavaid hääli. Ronisin Riigikohtu juures üle mingi aia. Mis nad siis on pannud aia sinna, kus kunagi pole aeda olnud. See jäi ette.

Varemete juures tuli järsku meelde, et mul on täiesti meelest läinud, millal ja kus ja kelle juuresolekul ma andsin oma gaiditõotuse. See-eest on sõna-sõnalt meeles, mida ma tõotasin (see, et ikka tõotasin, on üsna kindel, sest ma olin teise järgu gaid ja sain isegi hoolsusmärgi ja seda kõike juba niisama ei antud, üht-teist pidi ise ka tegema). Küünilise audiitorina hindaksin täna oma tollased lubadused üsna sisututeks – täiesti mittemõõdetavad eesmärgid sai püstitatud. Õnneks mu küünilise-audiitori-töönädal sai väga mitu tundi ja Bacardi Breezerit tagasi läbi:P

Ja üldiselt ma olen täna mõelnud, et ma võiks Tartus tarkvaraarendajana töötada küll.

pärast teen siis nendest asju et ka teistel oleks hea

Schluss ütleb oma fotobloogiga ära suure osa sellest, mida mina juba vähemalt aasta aega olen tahtnud öelda, ei, meeleheites karjuda. Ainult et Schluss teeb seda märksa elegantsemal viisil, kui mina oleksin suutnud. Sest mina oleksin karjuma hakanud:P

Schluss ütleb oma fotobloogiga ära suure osa sellest, mida mina juba vähemalt aasta aega olen tahtnud öelda, ei, meeleheites karjuda. Ainult et Schluss teeb seda märksa elegantsemal viisil, kui mina oleksin suutnud. Sest mina oleksin karjuma hakanud:P

she’s a headache she’s an angel she’s a girl

Tartu ei täida kuidagi mu ootusi. Kuigi ma päris täpselt ei tea ise ka, mis ootused mul olid. Võibolla ei olnudki, siis pole eriti Tartu süü. Ja võibolla läheb paremaks nädalavahetusel, kui saab valgel ajal ka väljas olla.

Soovitage mingit head spordiklubi siin, kus saaks teha mingit muud trenni kui ujumine.

Vahepeal ma lugesin vanu messengerilogisid ja olin sunnitud nentima, et ma käitun inimestega aegajalt masendavalt halvasti. Ja ülejäänud aja ka ainult vaevu talutavalt. See on väga kurb, aga veidike ajan ma selle messengeri kui niisuguse süüks ja veidike on meeste süü. Ma suudan kogu aeg kõigi meestuttavatega messengeris raginal tülli minna. Naistega ei lähe ja IRL ka nii palju ei lähe.

Messengeri jaoks võiks mingi hea eestikeelne sõna ka muidugi olla.

täna ööseks võin jääda mis võiks olla ilusam

Homme sõidan Tartusse ja olen seal nädala lõpuni ja see kõik on väga elevusttekitav, sest ma ei mäleta üldse, millal ma viimati kuus päeva järjest Tartus sain olla. Millalgi gümnaasiumilõpusuvel, ma kahtlustan.

Homme sõidan Tartusse ja olen seal nädala lõpuni ja see kõik on väga elevusttekitav, sest ma ei mäleta üldse, millal ma viimati kuus päeva järjest Tartus sain olla. Millalgi gümnaasiumilõpusuvel, ma kahtlustan.

siin on üks väikene tüdruk kes ei lase mul magada

Sarjast “elu pisikesed rõõmud” – konverentsikeskuses peetaval seminaril hiilida ettekande igava osa ajal välja, et näpata kõrvalsaalis suuremat seminari pidava glamuursema firma kohvilaualt maitsvamaid (tõenäoliselt ka kallimaid) küpsiseid.

Tegelikult oli mul täna hommikust saadik tahtmine tegelda millegi piisavalt rutiinse, täiesti ebaolulise, aga siiski kergelt väljakutsuvaga. Mingi koolitöö oleks hästi sobinud – deterministliku automaadi koostamine, avaldiste lihtsustamine, füüsika tekstülesannete lahendamine näiteks. Midagi, millel poleks reaalse eluga mingit seost, kus oleks kindel piiratud hulk oma reegleid ja ainus nipp oleks ära tunda, millise koha peal millist reeglit kasutada.

Aga tundub, et pärast teist kursust ülikoolis ei ole enam võimalik millegi sellisega oma päevi mööda saata. Mitte kunagi.

Pealegi avastasin ma, et ei mäleta enam peast ruutvõrrandi lahendivalemit. Ei taandamata ruutvõrrandi ega ka taandatud (okei, selle viimase oma pole ma ausalt öeldes kunagi teadnud ka, sest milleks kaht õppida, taandamata võrrandi oma on universaalne ju?). Mitte et vaja oleks olnud viimase viie aasta jooksul, aga kurb ikkagi.

Nüüd ma lähen vaatan oma nägemata filmide top5 kõige esimest filmi telekast ja ei mingit mölisemist selle kallal, eks. Oi, siis mul jääbki ju ainult kolm filmi veel vaadata. Lahe on endale saavutatavaid eesmärke seada ikka:)

jag ska se till att du inte blir besviken

Eile mõtlesin ma esimest korda elus, et ma vist ikkagi tahaksin ükskord USAs ka ära käia. Ja täna ma vaatan, et ameeriklased on kirjutanud ja küsinud, et ega mul ei oleks lähemal ajal aega läbi astuda. Päris lahe neist:P

Eile mõtlesin ma esimest korda elus, et ma vist ikkagi tahaksin ükskord USAs ka ära käia. Ja täna ma vaatan, et ameeriklased on kirjutanud ja küsinud, et ega mul ei oleks lähemal ajal aega läbi astuda. Päris lahe neist:P

c’était l’hiver dans le fond de son coeur

Tänase päeva üllatus on minu jaoks see, et leidub ikkagi inimesi, kes ei kanna helkurit sellepärast, et see ei sobivat mantli juurde. Ma mõtlen, neid leidub siin, Eestis, Tallinnas, novembris. Varsti saavad otsa, ma arvan.

Tänase päeva üllatus on minu jaoks see, et leidub ikkagi inimesi, kes ei kanna helkurit sellepärast, et see ei sobivat mantli juurde. Ma mõtlen, neid leidub siin, Eestis, Tallinnas, novembris.

Varsti saavad otsa, ma arvan.

all things happen for a reason

Just for the record, ma ei jõudnud hommikuks tööle. Aga ma jõudsin igatahes enne tööpäeva lõppu. Umbes kümme minutit:P Just for the record, suuremas osas Soomest tuli nädalavahetusel lumi maha… ja just for the record, ma TAHTSIN reedel rehvid ära vahetada, aga Jazz suutis mu broneeringu kuhugi ära kaotada ja nüüd ma siin mõtisklen selle … Loe edasi “all things happen for a reason”

Just for the record, ma ei jõudnud hommikuks tööle. Aga ma jõudsin igatahes enne tööpäeva lõppu. Umbes kümme minutit:P

Just for the record, suuremas osas Soomest tuli nädalavahetusel lumi maha… ja just for the record, ma TAHTSIN reedel rehvid ära vahetada, aga Jazz suutis mu broneeringu kuhugi ära kaotada ja nüüd ma siin mõtisklen selle üle, kas ma saaksin neilt välja nõuda mingi (kasvõi sümboolse kahjutasu), sest minu meelest oli see nende süü, et ma suverehvide, libeda tee ja teepiirde koosmõjul jälle autol stange ripakile sain.

Või võibolla sellele autole lihtsalt meeldib nii.

Finantsiliselt olen ma oma Rootsis peol-käimisega niisiis miinuses, hoolimata õilmitsenud alkoholiärist. Emotsionaalselt siiski tugevalt plussis:)