Ma käisin tõepoolest Queeni kontserdil. Jaa, kõik ütlesid mulle selle plaani peale, et “mh, mis Queen, see pede on surnud ju!” Esiteks, see sõna on “gei”, mitte “pede”:) Teiseks… Freddie on alati surnud olnud. Ma mõtlen, praktiliselt kogu aja, mis mina Queeni kuulanud ja armastanud olen – sest ega ma nüüd NII vana ka pole. Nii et ma olen selle faktiga harjunud ja leppinud.
Võibolla see ei olnud see päris Queen. Aga see oli “closest to Queen we could ever see,” ütles Elen – ja close enough. Sõna otseses mõttes. Sest Brian May istus maha meist 5 meetri kaugusele ja laulis “Love of My Life’i” ja sellisest asjast poleks küll osanud unistadagi kõik need aastad. Sõnulseletamatu.
Kõik see, millest ma oskasin unistada, juhtus ka – “Tie Your Mother Down” alustuseks ja “We Will Rock You” pluss “We Are the Champions” lõpetuseks… ja Paul Rodgers oli tõesti hea, aga veel parem oli see, et nad ei lasknud tal liiga palju lauda, vaid said põhiosas ise hakkama. “Bohemian Rhapsodyt” lasti Freddiel endal laulda, videol, see oli ilus.
Mul on olnud üks elu parimaid nädalavahetusi.
whatever 