Kuu: juuni 2005

Kuna ma kohustuslikke joomapühi absoluutselt sallida ei suuda, siis ma arvan, et sel aastal veetsin senise elu parima jaaniõhtu – West Endis muusikali vaadates.

(Ja Londoni bussipiletikontrollidele oli selja peale kirjutatud “Revenue Protection”. Sellise asja eest ma peaaegu et julgen juuni lõpus aasta eufemismi tiitli välja anda:)

Tegelikult on mind viimasel ajal kõigist asjadest kõige enam lõbustanud kodumaised muusikaüritused – näiteks Rabarock, Tanel Padari plaadiesitlus ja Smilersi suvetuuri finaalkontsert. Ma ei imestaks, kui ma selle suve jooksul ka näiteks Intsikurmu laululavale jõuaks veel, trend kisub küll sinnapoole:P

Aga järgmisel nädalal sõidan Serbiasse.

jah, selline tõeliselt jääboilerlik patune mõte oli mul eile, kui ma merest ujumast tulin: talv on lahe, saab lumelauaga sõita;)

Mitte et ma tänasel aktusel esimest korda elus oleksin tähele pannud, et suurem osa rahvast ei laula hümni kaasa. Vastupidi, kuna mu roll neil õnnetutel aktustel ongi just hümni ja Gaudeamust laulda, et ei tekiks piinlikku vaikust pidulikuimal hetkel, siis ma panen alati tähele, et peale koori laulavad veel üksikud lõpetajate vanaemad-vanaisad, publikus olevad teiste kooride lauljad ja siis muidugi hr rektor Keevallik ise, otse mikrofoni:) Ülejäänud liigutavad niisama suud. Kaasa arvatud tulevane rektor, mulle tundub.

Aga täna oli nii erakordselt masendavalt pikk aktus, et ma juurdlesin kohe tükk aega selle üle, kas inimesed siis
– ei oska hümni laulda (ei tea sõnu? ei pea absoluutselt viisi? ei tea viisi ka?)
– ei taha hümni laulda (riigivastased? vaenulike riikide kodanikud? ateistid, kes on põhimõtteliselt kolmanda salmi vastu?)
– ei taha hümni laulda, sest ei oska
– ei oska hümni laulda, sest ei taha
– ei tea, et see on hümn
– ei tea, et seda tohib kaasa laulda
– …?

edit: see variant tuli ka veel pähe, et äkki ei pea nad seda piisavalt pühalikuks ürituseks. Ma käisin jalkat vaatamas ja siis laulis küll staadionitäis rahvast hümni, kõvasti ja häbenemata…

Poleks uskunud, et ma seda ütlen, aga minu juunikuu ajakirjasoovitus kõigile on Pere ja Kodu. Puhtalt kaanepoiste pärast – Kristjan ja Lukas Järvi! Lugu ise on tavaline “lapsed on elu õied”-temaatika, aga no vaadake neid pilte. Kõrvale lugeda võib hoopis minu eelmise aasta juuli alguse mõtteid antud teemal.

Dirigendid on ka ühed mu lemmikmehed.

Testid on nõmedad jah, aga see oli lihtsalt liiga hea, et mitte jagada.

Hoia kodulinn puhas!
Sära!
Ära siia raha viska!

Ma ei julge kodus kraanikausialust kappi lahti teha enam. Ilmselt hakkab sealt ka mingeid käsklusi tulema. “Tule õhtuti varem koju! Ära raiska kogu raha kuu alguses ära! Söö rohkem köögivilju!”

Mitte et need poleks head nõuanded, aga kas me tõesti tahame, et PRÜGIKASTID meid käsutaksid?

Ma avastasin eile, et ma ei oska enam legodega mängida. See teeb mind murelikuks. Arvata on, et ma olen ka paljude muude asjadega mängimise ära unustanud.

Vanasti oskasin ma mängida:
– legode ja muude konstruktoritega
– täheklotsidega
– nukkudega (v.a. Barbie)
– vennaga
– naabripoistega
– sõbrannadega
– karudega, kelle nimed olid Pavlik ja Serjožža
– erinevate pallidega
– hüppenööriga
– sõnadega
– numbritega
– isaga
– doominokividega
– täringutega
– kivide ja liivaga
– veega
– haamri, naelte ja lauajuppidega
– nukunõudega
– plastiliiniga
– toiduga
– kolme- ja viiekopikaliste müntidega
– unistustega
– tühja seebikarbiga
– plastmassist keeglikurikatega
– arvutiga
– endast vanemate lastega
– mängukaartidega

Sel kevadel olen ma leidnud niisuguseid sireli õnneõisi:

– kaheksa õielehega
– viie õielehega
– kuue õielehega
– kaheteistkümne õielehega
– seitsme õielehega

Ja ma pole veel valges ega kuiva ilmaga otsimas käinudki:)