and all i can taste is this moment and all i can breathe is your life

Nagu lubatud, pseudojuhuslik valik olulisematest asjadest, mida mina olen oma kassidelt õppinud. Pildid by Suzy Becker.

Make the world your playground

Know all the sunny places

Money’s only paper

There’s nothing wrong with changing your mind

Somehow, you always land on your feet

Don’t always come when you’re called

Stare unabashedly

Be easy to come home to

Everyone is entitled to an occasional mood swing

Dream

Ask for attention

Ignore TV

Make people wonder what you do at night

Get mad when you’re stepped on

Be hard to leave

koos oleme kuid kokku saame vähe

Tänase päeva geograafiamäng. Üldiselt titekas, aga kui veab, siis saab alguses mõne väljakutse (näiteks Makedoonia esimesena paika panna). Ma sain esimesel katsel 92% täpsust. Geograafiaga sujuvalt jätkates, me tellisime ka kunagi National Geographicut, aga nii aasta pärast lõpetasime ära, sest sealt ei olnud mitte midagi lugeda. Kenad värvilised pildid jah, aga juttude tase oli sihuke … Loe edasi “koos oleme kuid kokku saame vähe”

Tänase päeva geograafiamäng. Üldiselt titekas, aga kui veab, siis saab alguses mõne väljakutse (näiteks Makedoonia esimesena paika panna). Ma sain esimesel katsel 92% täpsust.

Geograafiaga sujuvalt jätkates, me tellisime ka kunagi National Geographicut, aga nii aasta pärast lõpetasime ära, sest sealt ei olnud mitte midagi lugeda. Kenad värvilised pildid jah, aga juttude tase oli sihuke kuuenda klassi loodusõpetus. Nii et… mis ma öelda tahtsingi… mu meelest on see ajakiri puhas haip:)

mida lootsin leida eest leidsin sinu silmadest

Igatahes ei saa te öelda, et ma pole Jazzkaarel ja kevadpäevadel käinud. Üleeile Cosmos Pärnus, eile Jääboiler Tartus – palun vabandust, osoonikiht, aga mulle ikka meeldib mu auto:) Ja ma olen nende kontsertide ajal vaikselt mõelnud, et kui ma oma vaimset potentsiaali vähem blogimise peale raiskaks, siis ma võiks kirjutada päris häid laulusõnu.

Igatahes ei saa te öelda, et ma pole Jazzkaarel ja kevadpäevadel käinud. Üleeile Cosmos Pärnus, eile Jääboiler Tartus – palun vabandust, osoonikiht, aga mulle ikka meeldib mu auto:)

Ja ma olen nende kontsertide ajal vaikselt mõelnud, et kui ma oma vaimset potentsiaali vähem blogimise peale raiskaks, siis ma võiks kirjutada päris häid laulusõnu.

q on armastuse mudel sina keskmine mees

No ma ei saa aru, kuhu mu plaadid kaovad, noh. Tunnistage üles, kelle käes on Musta Q “Puhastus”? Sest täna tahan ma seda kuulata. “Black Cat, White Cat” pole ka ikka veel välja ilmunud. Ja raamatutest on väga puudu Jacqueline Wilsoni “Girls in Love”. Headest uudistest niipalju, et päikeseprillide asukoht on tuvastatud ja need saan … Loe edasi “q on armastuse mudel sina keskmine mees”

No ma ei saa aru, kuhu mu plaadid kaovad, noh. Tunnistage üles, kelle käes on Musta Q “Puhastus”? Sest täna tahan ma seda kuulata.

“Black Cat, White Cat” pole ka ikka veel välja ilmunud. Ja raamatutest on väga puudu Jacqueline Wilsoni “Girls in Love”.

Headest uudistest niipalju, et päikeseprillide asukoht on tuvastatud ja need saan ehk päeva poole tagasigi:)

one look could kill my pain your thrill

Minu eilse päeva heategu: õpetasin Kaubamaja Piletimaailma noorukesele müüjatarile MSN-i suvandi “display alerts when a message is received” olemasolu ja kasutamist. Ise küll ei tahaks, et mul klientidega kahe peale üks ekraanipilt oleks, aga isegi kui ta on, ikka ei pea keegi teada saama, milliste uskumatult nõmedate fraasidega mõned inimesed oma vestlusi alustavad:P

Minu eilse päeva heategu: õpetasin Kaubamaja Piletimaailma noorukesele müüjatarile MSN-i suvandi “display alerts when a message is received” olemasolu ja kasutamist. Ise küll ei tahaks, et mul klientidega kahe peale üks ekraanipilt oleks, aga isegi kui ta on, ikka ei pea keegi teada saama, milliste uskumatult nõmedate fraasidega mõned inimesed oma vestlusi alustavad:P

me pappi ei saagi a kas on vajagi

Te, eksju, mõtlete ka iga kord raamatupoes, et mille pagana pärast peavad raamatud nii kallid olema ja et see on alatu ja ebaõiglane ja et keegi peaks selle vastu midagi ette võtma. Ja et oh, kus ostaks raamatuid, kui nad ainult odavamad oleks. Vat ma sain täna aru, et selles asi ongi. Kui raamatud oleksid odavad, siis me upuksime nende sisse, sest me ei raatsiks neid ostmata jätta.

Käisin selles secondhandis, kus müüakse põhiliselt riideid, aga aknalauad on täis viiekrooniseid raamatuid, põhiliselt ingliskeelseid paperbacke. Kuna ma olen otsusekindel ja hea enesevalitsemisega noor daam, siis ostsin ma ainult neli raamatut (noh, plaanis polnud tegelikult ühtegi osta). Vähemalt ühega neist on mul küll kindel plaan ta pärast läbilugemist suurele ringile saata. Loe ja anna sõbra(nna)le edasi. Tegelikult peaks seda tegema päris paljude raamatutega, aga eriti siiski nõmedate eneseabiraamatutega. Hmm, huvitav, kelle kätte on praeguseks jõudnud mu “neidude käekotilektüür”?:)

Ühe sellise raamatu sain ka, mida ma kunagi kellelegi ära ei anna. Vist isegi välja ei saa laenata, sest ma ei usu, et ma enam ilma selleta elada saan:) Pealkiri on “All I Need to Know I Learned From My Cat”. Need I say more? Ma loodan, et ma viitsin sealt aegajalt mõned leheküljed sisse skännida ja teile näidata, kuidas elama peab. Aga kui ma ei peaks viitsima, siis võite niisama mu elu pealt ka vaadata… või kassi võtta, teeb sama välja.

what you feel is what you are and what you are is beautiful

Kõik muu, mis juhtus, pani Garf juba nii osavalt ja kokkuvõtlikult kirja, et mul ei olegi siin enam suurt midagi lisada. Ainult et mulle meeldis Fork rohkem kui Rajaton ja meie tohtisime erinevalt meeskoorist juba neljapäeva hommikul jooma hakata:) Borodin ühendkooride esituses galakontserdil suutis täitsa konkureerida bussis, laevas, koolimajas ja hostelis peetud alternatiivkontsertidega. Nii et … Loe edasi “what you feel is what you are and what you are is beautiful”

Kõik muu, mis juhtus, pani Garf juba nii osavalt ja kokkuvõtlikult kirja, et mul ei olegi siin enam suurt midagi lisada. Ainult et mulle meeldis Fork rohkem kui Rajaton ja meie tohtisime erinevalt meeskoorist juba neljapäeva hommikul jooma hakata:)

Borodin ühendkooride esituses galakontserdil suutis täitsa konkureerida bussis, laevas, koolimajas ja hostelis peetud alternatiivkontsertidega. Nii et mul on tunne, et meie dirigent tegi meile veidi liiga, kui ta äsja koori listi saadetud kirjas vihjas, et pidu olevat olnud rohkem kui laulu. Täpselt ühepalju oli!

Ja maikuus Soome minna pole mul plaanis (muu tulevik on mul jah Garfiga ühine), aga see-eest ma NII lähen sel laupäeval Stockholmi Queeni kuulama!

“On sul ikka elu,” öeldi mulle just. Eks ta ole. Ainult et töö on mul kõik täiega tegemata.

sitten sun kanssasi maailmalle lähten

Ega ma ei teagi, kas see on juhus või on aastad mulle tõesti midagi õpetanud, aga seekord suutsin ma käia tudengilaulupeol ilma ühegi suurema kaotuseta. Käed-jalad, pea ja süda on alles, ehk küll mitmest kohast veidi marraskil. Hääl ei ole väga ära, ainult kurk valutab. Purjus olen olnud, aga paha pole hakanud. Maganud olen vähe, … Loe edasi “sitten sun kanssasi maailmalle lähten”

Ega ma ei teagi, kas see on juhus või on aastad mulle tõesti midagi õpetanud, aga seekord suutsin ma käia tudengilaulupeol ilma ühegi suurema kaotuseta. Käed-jalad, pea ja süda on alles, ehk küll mitmest kohast veidi marraskil. Hääl ei ole väga ära, ainult kurk valutab. Purjus olen olnud, aga paha pole hakanud. Maganud olen vähe, aga see-eest hästi. Ära kaotanud ei ole midagi peale rohelise veepüstoli, aga see oligi kehv püstol ja pealegi kingiti mulle hiljem uus (mis on veel kehvem, aga mõte on see, mis loeb, eks ole). Okei, ma ei tea hetkel, kus mu päikeseprillid on, aga nad olid mul peas veel eile öösel kell kaksteist, mis on igatahes hea tulemus.

Kõige ägedam hetk oli vist see, kui me laupäeva pärastlõunal kahe frakis härraga mööda Anttila poodi ringi kondasime, rootsi keeles rääkisime (sellepärast ma muide just nende poistega asju ajama hakkasingi – nad olid soomerootslased ja sellistega ma ei häbene rootsi keelt rääkida, sest neil on hullem aktsent kui minul), õlut jõime (seda ei oleks me pidanud tegema, nagu turvameeskond meile korduvalt meenutamas käis) ja päästeveste selga proovisime. Ja päikseprille pähe. Ja rongiga mängisime. Tühja õllepudeli peitsime karude vahele (küllaltki lame sõnamäng, eks ole), punaseid vanniparte ei ostnud, ostsime hoopis veepüstolid. Kes ütles, et meestega ei saa poes käia?!

Mikael ja Anders olid sellepärast ka mu lemmikud, et nad olid päriselus matemaatikaõpetajad ja teadsid peast 20 pii kohta pärast koma; nad täitsid oma veepüstolid siidriga; nad õpetasid mulle paar lahedat matemaatikapõhist seltskonnamängu ja mõnedki uued rootsikeelsed sõnad; nad oskasid eriti osavalt briti aktsenti järele teha; nad nägid oma frakkides pagana head välja; last but not least, nende seltsis ja abiga jõin ma Leif Segerstami 111. sümfoonia ilusaks ja see võib vabalt olla mu elu muusikaalane tippsaavutus.

hail hail hail and kill

Ma saan tegelikult aru, et iga asja, mis veebis on, ei ole vaja lugeda ja et minu tee õnneni läheb brausimisharjumuste muutmise kaudu. Sellegipoolest tahaks aegajalt paluda, et teatud eluhetkedel oleks inimestel internetile ainult read-only ligipääs. Mul on tunne, et ühel päeval võiks selline piirang ka mind ennast suurtest alandustest päästa. Tähendab, ilma kahtluseta on … Loe edasi “hail hail hail and kill”

Ma saan tegelikult aru, et iga asja, mis veebis on, ei ole vaja lugeda ja et minu tee õnneni läheb brausimisharjumuste muutmise kaudu. Sellegipoolest tahaks aegajalt paluda, et teatud eluhetkedel oleks inimestel internetile ainult read-only ligipääs. Mul on tunne, et ühel päeval võiks selline piirang ka mind ennast suurtest alandustest päästa. Tähendab, ilma kahtluseta on tore armuda, saada maha jäetud, rase olla, sünnitada, imetada, kaalu jälgida ja mida kõike veel, aga… me ei taha teada!

your thoughts must be a shield that will protect me

Kui ma tõesti tahan minna Serbiasse festivalile, siis ei pea ma ju end laskma häirida faktist, et esinejate nimed on mulle kõik täiesti võõrad? Sweden Rock on anyway liiga kallis ja pealegi välja müüdud. Viimasest Rock Summerist on liiga palju aega möödas.

Kui ma tõesti tahan minna Serbiasse festivalile, siis ei pea ma ju end laskma häirida faktist, et esinejate nimed on mulle kõik täiesti võõrad? Sweden Rock on anyway liiga kallis ja pealegi välja müüdud.

Viimasest Rock Summerist on liiga palju aega möödas.

blinded by me you can’t see a thing

Kaimar ütleb, et see sissekanne ei ole moraalilugemine. Võibolla ta siis pole, aga kuidagi silmakirjalik tundub, eriti kui kommentaare ka arvesse võtta. Mingid patuta inimesed on vist kive loopima sattunud sinna:) Ma ei julgeks küll öelda, et “meie aja” noored alkoholi vähem tarbisid kui praegused. Minu tutvusringkonnas tarbiti pigem rohkem, sest odavamalt sai kätte:) Põhitegijad … Loe edasi “blinded by me you can’t see a thing”

Kaimar ütleb, et see sissekanne ei ole moraalilugemine. Võibolla ta siis pole, aga kuidagi silmakirjalik tundub, eriti kui kommentaare ka arvesse võtta. Mingid patuta inimesed on vist kive loopima sattunud sinna:)

Ma ei julgeks küll öelda, et “meie aja” noored alkoholi vähem tarbisid kui praegused. Minu tutvusringkonnas tarbiti pigem rohkem, sest odavamalt sai kätte:) Põhitegijad 9.-10. klassi ajal olid Tartu õlletehase lahtine no-name õlu (3 krooni liiter) ja kurikuulus Royal-piiritus Öseli Colaga (Mehukatti oli vist ka liiga kallis me jaoks). Õlut kannatas Humalast ka osta. Sügise poest sai kõige odavamalt kätte vist Saku pilsneri, mis oli lahtisest õllest üle kahe korra kallim.

Elen says:
k6ige kallim 6lu oli saku originaal, see maksis 5.25 :D

Üsna kindlasti ei petnud me end mingi jutuga “alkoholikultuurist”. “Sõprade koosistumistele veini ja juustuga” jõudsime me kõige lähemale ehk siis, kui ostsime pudeli Põltsamaa karusmarjaveini näkku ja selle kellegi köögis ära jõime. (Ma ei kannatanud pärast seda mitte mingi veini lõhnagi aastate kaupa:)

Aga seda ma ei mäleta, mis vabandusi me välja mõtlesime oma joomisele või kas sel meie meelest oli mingi põhjus või eesmärk. Niiviisi lihtsalt oli lahe ja ega me selle üle rohkem pead ei murdnud. Hommikul läksime jälle kõik oma eliitkoolidesse tagasi ja õppisime viitele – või neljadele või kolmedele, kes kuidas. Kõik just medaliga ei lõpetanud, aga välja ka kedagi ei visatud. Kui nüüd vahel jälle kokku saame, siis jaksame juba kallimaid jooke ka osta, päris asotsiaalid ei ole.

Nii et kui praegu 16-aastased kodus intelligentseid veiniõhtuid korraldavad ja vanematelt sellealaseid nõuandeid oskavad oodata, siis on nad küll tublimad kui “meie omal ajal”:)

kevad sosistab su nime teeb tõeks kõik ilmaimed

Ühe konkreetse noodi leidmine mapi vahelt tänases proovis meenutas mulle, et ma ju ostsin endale eelmisel nädalal ära mullusuvise laulupeo DVD. Hiljem kodus hakkasin ma seda loomulikult vaatama ja see meenutas asju, mis panid mind mu blogi arhiivist juuli 2004 sissekandeid üle lugema. Kõik see, mis ma sealt lugesin, meenutas veel sadat asja, aga eelkõige seda, et ma olen jälle vaatamist vajavate filmide edetabeliga sammu edasi jõudnud. Nimelt vaatasin ma Rootsis käies lõpuks ometi ära Pulp Fictioni ja saan seetõttu lõpuks ometi aru neist Travolta-kommentaaridest, mis Kristjan Järvi kohta käisid:)

(Muide, kui lugeda läbi kogu arhiiv, tuleb väga selgelt välja, et eelmise aasta juuli on olnud mu viimase kahe aasta kõige lahedam kuu. Kui sinna juurde lisada fakt, et ma ei käinud tol kuul päevagi tööl, siis võib teha kaugeleulatuvaid, aga võibolla mitte päris õigeid järeldusi.)

ETV valvelaua tädid ütlesid, et tantsupidu võibolla ei antagi DVDl välja. See oleks küll nõme.

siis mu süda sulas vihmaga koos lume sisse ära

Juhtus jälle nii, nagu tihti juhtub – Tartus-käimine võttis mu mitmeks päevaks sõnatuks. Võibolla sellepärast, et see on rohkem selline olemise kui ütlemise koht. Aga päriselt õnnelikuks ma seal ei saanud, kuigi ma sain käia paadimatkal ühtede kõige armsamate poistega, kes mu elus üldse leiduvad… ja kuigi ma ei teinud midagi, mida oleks hiljem pidanud … Loe edasi “siis mu süda sulas vihmaga koos lume sisse ära”

Juhtus jälle nii, nagu tihti juhtub – Tartus-käimine võttis mu mitmeks päevaks sõnatuks. Võibolla sellepärast, et see on rohkem selline olemise kui ütlemise koht.

Aga päriselt õnnelikuks ma seal ei saanud, kuigi ma sain käia paadimatkal ühtede kõige armsamate poistega, kes mu elus üldse leiduvad… ja kuigi ma ei teinud midagi, mida oleks hiljem pidanud kahetsema (okei, tegelikult poleks pidanud laupäevahommikuse pohmaburgeri marki muutma, Fish Maci vastu ei saa ikka mingid kampaaniatooted) ega jätnud samas tegemata midagi, mille tegematajätmist ma oleksin kahetsenud… ja kuigi ma valisin iga vahemaa läbimiseks otsetee asemel ilusa tee… ja kuigi, nagu Uku ütles, “ahjaa, nüüd on ju see aastaaeg, kui kojumineku ajal päike tõuseb”.

Ühel hetkel oleksin peaaegu armunud, aga ei õnnestunud ja ilmselt ongi parem. Ühel ööl oleksin peaaegu Krooksus söömas käinud, aga ei mahtunud ja ilmselt ongi parem. Tagasiteel oleksin peaaegu Metallicat kuulanud, aga automakk ei lugenud venna kirjutatud plaati korralikult. See küll millekski hea ei olnud. Täna kuulan Megadethi, aga see ei aja asja ära.

sua lankeemukseen tarvitsen

Uue disaini eest tuleb tänada Elenit – aitäh, Elen! Aga pilt on loomulikult Horvaatiast, Hvarilt, mu lemmiksaarelt, mille olemasolusse ma selle möödaläinud talve jooksul ajuti lakkasin uskumast, sest ei ole ju võimalik, et kusagil on nii soe, sinine, päikeseline ja lavendlilõhnaline. Praegu õues käies ja vihma nuusutades hakkasin uuesti uskuma.

Uue disaini eest tuleb tänada Elenit – aitäh, Elen!

Aga pilt on loomulikult Horvaatiast, Hvarilt, mu lemmiksaarelt, mille olemasolusse ma selle möödaläinud talve jooksul ajuti lakkasin uskumast, sest ei ole ju võimalik, et kusagil on nii soe, sinine, päikeseline ja lavendlilõhnaline. Praegu õues käies ja vihma nuusutades hakkasin uuesti uskuma.

triibulisse patja pead surume ja tundub meile inimesed kõik on head

Minnes sujuvalt kaasa populaarse(i)mate blogijate tõstatatud raamatuteemadega, tahaksin nentida järgmist: * olen lugenud nii Coelhot kui värsket FHMi ja mu eelistus kuulub raudkindlalt viimasele; * onu Volgi värsiaabitsat ma lihtsalt ei saanud endale ostmata jätta pärast seda, kui ma olin sealt lugenud, et olemise ootamiseks loodud pole ilma sa, ootamisel pole mõtet – ole lihtsalt … Loe edasi “triibulisse patja pead surume ja tundub meile inimesed kõik on head”

Minnes sujuvalt kaasa populaarse(i)mate blogijate tõstatatud raamatuteemadega, tahaksin nentida järgmist:

* olen lugenud nii Coelhot kui värsket FHMi ja mu eelistus kuulub raudkindlalt viimasele;

* onu Volgi värsiaabitsat ma lihtsalt ei saanud endale ostmata jätta pärast seda, kui ma olin sealt lugenud, et

olemise ootamiseks
loodud pole ilma sa,
ootamisel pole mõtet –
ole lihtsalt olemas

ja et

äärepealt võib sassi minna,
mis on kerge, mis on raske,
ääre pealt on ära minna
äraarvamata raske

Telleriga olen nõus – miks mitte võtta tõsiselt raamatut, mis tahab aidata sul olla parem inimene?:)

hold me thrill me kiss me kill me

Maarja ja teiste Viru keskuse Kalevi kommipoe sarmika müüja fännide (sh iseenda) kurvastuseks pean teatama, et see poiss suudles täna ühe tüdrukuga sealsamas kommipoes leti taga. Mitte et ma otseselt armukade oleksin, aga siiamaani oli ta suutnud jätta mulje, et ta hoolib kogu maailmas ainult minust:) Mis ilmselt ongi tema tohutu populaarsuse võtmeks. Rohkem selliseid … Loe edasi “hold me thrill me kiss me kill me”

Maarja ja teiste Viru keskuse Kalevi kommipoe sarmika müüja fännide (sh iseenda) kurvastuseks pean teatama, et see poiss suudles täna ühe tüdrukuga sealsamas kommipoes leti taga. Mitte et ma otseselt armukade oleksin, aga siiamaani oli ta suutnud jätta mulje, et ta hoolib kogu maailmas ainult minust:) Mis ilmselt ongi tema tohutu populaarsuse võtmeks. Rohkem selliseid teenindajaid oleks vaja. Ja vähem tsikke neid tööajal segamas:P

Mul on üle mitme aja jälle kodus arvuti olemas, aga ma plaanin hoida ta võimalikult vähekäepärase, lootuses teda siis võimalikult vähe kasutada:) No umbes nagu internetikohvikus – default brauser, vale klaviatuuridraiver, ei mingeid bookmarke ega salvestatud paroole, maili loeme telnetiga või üle webmaili. IEd ja webmessengeri kasutama ma end siiski ei suuda sundida, aga nii kaugele küll ei ole läinud, et MSNi kontaktid normaalseks (loe: äratuntavaks) ümber nimetada.

Suur osa mu tutvusringkonnast peab end kevadeks endaks, ilmneb. Aga kuidas ma kõigil neil kevadetel vahet pean tegema – pagan seda teab… Kui ma peaksin välja mõtlema reklaamlause MSN Plusile, oleks see ilmselt umbes selline, et “MSN Plus – ignorance is bliss!” ja all väiksemalt “You’ll like your friends a lot more if you can’t see their stupid screennames”.

Eilne vihm pani korraks kõik täiesti õigesti lõhnama. Päike sai kuidagi hakkama sellise trikiga, et loojus kõigepealt järve ja siis merre. Ma sõitsin rattaga ja tundsin, et olen elus.

kastanitel küünlaid kumab peos

Kell pole veel üheksagi ja juba on parim osa päevast läbi – aga sellest polegi midagi, ta on olnud piisavalt pikk. Ega tööpäeval ka viga pole ja õhtud on omamoodi väga toredad, aga kaks varahommikust tundi iseendaga annavad eriti mõnusa võimaluse päevaga rahulikult harjuda. Päike tõuseb, Hedvig laulab, mahla võib apelsinidest ise välja pressida, avokaado … Loe edasi “kastanitel küünlaid kumab peos”

Kell pole veel üheksagi ja juba on parim osa päevast läbi – aga sellest polegi midagi, ta on olnud piisavalt pikk. Ega tööpäeval ka viga pole ja õhtud on omamoodi väga toredad, aga kaks varahommikust tundi iseendaga annavad eriti mõnusa võimaluse päevaga rahulikult harjuda. Päike tõuseb, Hedvig laulab, mahla võib apelsinidest ise välja pressida, avokaado koorimiseks on aega ja lehte saab lugeda lehe enda pärast, mitte ettekäändena töötegemist veel pool tundi edasi lükata.

ära mulle silma tüki päikene va pudrusilm

Nagu alati aprillikuus, meenus mulle ka neil päevil Eindhoveni konverents ehk täpsemalt* European Week in Eindhoven 2001. Aga esmajoones mitte ilmsed asjad (kogu see hääletamine Rootsist Taani kaudu Hollandisse ja jälle tagasi, kogu see alkohol ja kõik need magamata ööd), vaid hoopis mõned ammuununenud inimesed. See tüdruk Ukrainast või Valgevenest, kelle nime ma ei mäleta, … Loe edasi “ära mulle silma tüki päikene va pudrusilm”

Nagu alati aprillikuus, meenus mulle ka neil päevil Eindhoveni konverents ehk täpsemalt* European Week in Eindhoven 2001. Aga esmajoones mitte ilmsed asjad (kogu see hääletamine Rootsist Taani kaudu Hollandisse ja jälle tagasi, kogu see alkohol ja kõik need magamata ööd), vaid hoopis mõned ammuununenud inimesed.

See tüdruk Ukrainast või Valgevenest, kelle nime ma ei mäleta, aga kellega me teineteist poolelt sõnalt mõistsime ja oleksime võinud headeks sõpradeks saada, kui oleksime jõudnud. See filipiini poiss Hollandist, kelle nime ma ka tegelikult ei mäleta (mul on küll alust arvata, et ta võis olla Mark või Marc), aga kellest ma siiski tahaksin mäletada natuke enamgi kui nime. Need hollandi tudengid, kelle korteris me elasime ja kes sellesama korteri rõdul kanepit kasvatasid.

Ja nende järel tulid meelde teised sellised inimesed, kes olid mingite nädalate või kuude jooksul mingites kohtades üle Euroopa olulised, aga on praeguseks taandunud ainult eesnimedeks, nägudeks udustel läbupiltidel, mittetöötavateks mailiaadressideks… Kus on ja mida teevad praegu Dana Poolast, Kerstin Saksamaalt, Paulo Portugalist, Martin Rootsist, Mikko Soomest, Nicolas ja Benoit Prantsusmaalt, Krzystof ja Przemek Poolast, Gabriel Rumeeniast, Tina Sloveeniast, Toni Soomest, Jakub Poolast, Csaba ja Tamas Ungarist, Kostas ja Nikos Kreekast, Manuel Hispaaniast, David Maltalt, Andreas Rootsist, Marko Serbiast, Michiel Hollandist, Daniel Taanist, Sandu ja Ciprian Rumeeniast, Birgitta Rootsist, Pawel Poolast…? Igaühega neist olime omal moel lähedased ja kavatsesime sõpradeks jäädagi, see tundus nii lihtne. “See you around Europe,” ütlesime me tavaliselt hüvastijätuks.

Ma nüüd sukeldun mõneks ajaks google’isse ja orkutisse ja vanadesse märkmikesse… joomis- ja hääletamislood tulevad mõni teine päev:)

———————————————————————
* selle sõna kirjutamisel ilmnes, et ma tean ikka veel peast täpitähtede alt-koode. Mida õpid noores eas suvel bensiinijaamas töötades (damn, ö ikkagi polnud meeles!), seisab eluaeg sul peas juhtudeks, kui õiget draiverit pole ja ei viitsi häkkida ka.

sweet puppies for life

Ma käin tööl seeliku ja kontsakingade, prillide ja kammitud peaga. Allkirjastan kuluaruandeid, täidan projektide halduse tabelit, pean pan-baltilisi telefonikõnesid. Keegi ei aimagi, et tegelikult otsisin ma nädalavahetusel nahkmantli välja, et ma kuulan autos punki, et mu vasaku käe sõrmeotsad on parkunud ja et ma ei kavatse veel niipea juukseid eriti lühemaks lõigata. Lisaks sellele joon … Loe edasi “sweet puppies for life”

Ma käin tööl seeliku ja kontsakingade, prillide ja kammitud peaga. Allkirjastan kuluaruandeid, täidan projektide halduse tabelit, pean pan-baltilisi telefonikõnesid. Keegi ei aimagi, et tegelikult otsisin ma nädalavahetusel nahkmantli välja, et ma kuulan autos punki, et mu vasaku käe sõrmeotsad on parkunud ja et ma ei kavatse veel niipea juukseid eriti lühemaks lõigata. Lisaks sellele joon ma keset päeva õlut, kondan öösiti kahtlastes kohtades ja kannan ka pilves ilmaga päikeseprille, mis lasevad mul inimesi häbematult jõllitada. Ja Queeni kontserdile lähme me Eleniga ka:)

i wake up and french kiss the morning

Kell pool kuus hommikul laulavad nii Kalamaja hoovides kui minu aias mingid võõrad linnud täitsa uusi laule ja tuul on järsku otsustanud hakata soojaks suvehommikutuuleks. Ma ütlen teile, sel aastal _tuleb_ kevad teisiti. Nagu alati. Ma vist ei lähe mitte magama, vaid päikesetõusu vaatama kuhugi:)

Kell pool kuus hommikul laulavad nii Kalamaja hoovides kui minu aias mingid võõrad linnud täitsa uusi laule ja tuul on järsku otsustanud hakata soojaks suvehommikutuuleks. Ma ütlen teile, sel aastal _tuleb_ kevad teisiti. Nagu alati.

Ma vist ei lähe mitte magama, vaid päikesetõusu vaatama kuhugi:)

and the world is spinning and she keeps on winning

Selline reedetunne. Loen tõepoolest Sass Hennot ja mulle meeldib. Täpselt nagu ma lootsin, sobib Trubetsky, Sauteri ja muude mu elu lemmikutega ühte ritta.

Mitte et töö tegemist ei tahaks, aga minu tahtmine loeb ju ka midagi, või kuidas? Käisin eile õhtul noori jazzmuusikuid avastamas ja täna hommikul maja taga lumikellukesi vaatamas ja õhtul, tundub, lähen Tartusse surfpoppunki kuulama… töö on selle kõigega võrreldes tobe vanainimeste asi ja kannatab kindlasti esmaspäevani:)