Ma keeldun täna l6unat söömast. Nädal aega koolitust hotellis, kus süüa saab VIIS korda päevas… siis enam eriti ei loegi, et hommikusöögiks v6ib valida grillitud tomateid ja värskeltpressitud apelsinimahla ja et m6nel kohvipausil pakutakse pannkookide v6i croissantide asemel puuviljasalatit. Lihtsalt ei jaksa.
Aga Frankfurt on armas linn, siin ma oleks n6us elama. Ja ma saan saksa keelest paremini aru, kui mul meeles oli, et ma saada v6iks.
Tasuta internetti siin inim6iguseks ei peeta. See on hämmastav, mida k6ike v6ib ette v6tta, kui arvuti on kaasas, aga wifi maksab 99 eurot nädal. Ma olen tühjendanud k6ik oma inboxid ja temp-kataloogid, maha installinud k6ik ülearused proged ja korra suutnud Minesweeperi expert-leveli l6puni mängida. See viimane on saavutus, sest mul on ILGELT kehv 6nn selles mängus alati.
Archeri “Kane and Abel” saab täna 6htul läbi, briti üldsusel oli 6igus – on küll hea raamat. Meenutab mingil moel Arthur Haileyt, sest ainult Hailey on siiamaani suutnud pangandusest nii kirjutada, et mul oleks huvitav lugeda (kui terminid nagu “shareholders” v6i “investments” päevasel ajal koolitusel üles kerkivad, kattun ma külma higiga ja teen end pisikeseks, sest ma ei saa millestki aru). Ja tegelikult räägib Archer – nagu Haileygi – hoopis inimestest ja jutustab neist täitsa m6nusalt. Soovitan.
Harry Potterit hakkasin ka paberi peal üle lugema enne kodust äratulekut ja sellega oli päris imelik lugu – pärast selle audioraamatu autos läbikuulamist seostub raamatu sündmustik väga t6husalt kohtadega, kus ma seda kuulasin:) Spinner’s End ja Rocca al Mare keskuse parkla, Amortentia ja bussijaama ristmik, Horace Slughorn ja Rannam6isa tee, Felix Felicis ja Ülemiste keskus, OWL tulemused ja kontori parkimismaja… Selle üle, kas ja kui palju see mind häirib, pean ma veel m6tlema. Tavalised raamatud mul igatahes kohtade v6i muu igapäevaeluga ei seostu. Küll teeb seda muusika, mis pealegi suudab enda otsa salvestada _mitu_ kihti mu mälestusi ja siis need koos lauluga suvalises järjestuses ette mängida:P
whatever 