it’s alright to fall apart sometimes

Üle tüki aja tõeliselt rutiinivaba teos: Peeter Sauteri ja ta laste kirjutatud “Laste raamat”. Minu lemmikjutte sealt, stiilinäidetega, tähestiku järjekorras: * “Kaks nõida ja uppunud inimesed” (Nõiad võtsid nõiapoest, kus müüja oli ka nõid, kümme õlut. Nõiad jõid õlut, kaks õlut jätsid veel alles ka ja lendasid tolmuimeja peal kosmosesse.) * “Kuidas jumal inimeseks hakkas” … Loe edasi “it’s alright to fall apart sometimes”

Üle tüki aja tõeliselt rutiinivaba teos: Peeter Sauteri ja ta laste kirjutatud “Laste raamat”. Minu lemmikjutte sealt, stiilinäidetega, tähestiku järjekorras:

* “Kaks nõida ja uppunud inimesed” (Nõiad võtsid nõiapoest, kus müüja oli ka nõid, kümme õlut. Nõiad jõid õlut, kaks õlut jätsid veel alles ka ja lendasid tolmuimeja peal kosmosesse.)
* “Kuidas jumal inimeseks hakkas” (Inimesed ise elasid edasi ja ei teadnud, et jumal on surnud, sest vanaema ei olnud neile mitte kunagi rääkinud, et tema ongi jumal.)
* “Kuradi üksindus” (Lehm alguses ei osanud keksu, aga pärast võitis mitu korda. “Enam ei jaksa,” hingeldas kurat, “ma olen vana ka.”)

Ja veel millised pildid.

Mõjub hästi liiga suur olemise vastu, soovitan:)