Vaatasin Ursula kontserdil hüppavaid ja kiljuvaid noori tüdrukuid (muide, asja eest hüppasid ja kiljusid – nii ägeda lavashowga poisse näeb ikka kole harva. kui üldse.) ja mõtlesin, kas nad ka aimavad, et kümne aasta pärast ei pruugi neil üldse enam olla viitsimist niiviisi kaasa elada, kuigi vaimustus võib olla sama suur. Mõtlesin, kas see hüppamisjaks võib ühel hetkel lihtsalt otsa saada. Kas ma oleksin eile ka häält teinud, kui poleks, umm, üheksakümne viienda aasta Pühajärve Beach Partyl Singer-Vingeri lava ees mudas nii ennastunustavalt möllanud?
Tegelikult pole muidugi asi ei vanuses ega mingites möllamislimiitides, lihtsalt ma olen viimasel ajal nii fuckin’ reserveeritud, et endale käib ka närvidele. Alkohol ehk aitaks, aga see raisk ei maitse mulle enam üldse:(
In other, completely unrelated news: see poiss, kellesse ma kaheksa-aastaselt armunud olin, on Cosmopolitani kuu kompu.
whatever 
Roger, need on esimesed vananemise tunnused. V6i v2hemalt nii mulle vastati kui samade asjade yle kurtsin.
hmm. samad sõnad, siis mitte selle kaanepoisi kohta aga alkoholi kohta.
Mis alkoholi puutub, siis see vananemise jutt on pläma. Mul juhtus see umbes 19-aastaselt, et alkohol enam ei maitsenud. Kohe üldse ei maitsenud – selleni välja, et kui kuskil sünnipäeval klaasi ampust pakuti, siis ütlesin ära või sokutasin klaasi kuskile kapinurgale. See jama kestis umbes kolm aastat (sic!), aga läks lõpuks siiski üle. Hiljem pole probleeme olnud, jumal tänatud.