Kuu: märts 2006

hey god do you ever think about me

Ma pean end üldiselt õppimisvõimeliseks inimeseks, aga on paar asja, mis mulle iial meelde ei jää. Esiteks Tallinna trammide numbrid. Bussi- ja trolliliinidega on selge, mis kust kuhu sõidab (välja arvatud Lasnamäe bussid, mille kohta ma lihtsalt tean, et need lähevad kuhugi Lasnamäele). Aga trammiliine on ainult neli tükki nelja otspunkti vahel ja ainus, mida … Loe edasi “hey god do you ever think about me”

Ma pean end üldiselt õppimisvõimeliseks inimeseks, aga on paar asja, mis mulle iial meelde ei jää.

Esiteks Tallinna trammide numbrid. Bussi- ja trolliliinidega on selge, mis kust kuhu sõidab (välja arvatud Lasnamäe bussid, mille kohta ma lihtsalt tean, et need lähevad kuhugi Lasnamäele). Aga trammiliine on ainult neli tükki nelja otspunkti vahel ja ainus, mida ma neist pärast üheksat siinelatud aastat tean, on see, et number 1 sõidab Kopli vahet. Kopli ja mille vahet? Paraku ei tea.

Ja kui ka teaks, poleks sellest midagi kasu – teine asi, mida ma kunagi ei suuda selgeks saada, on see, et enne trammi astumist oleks kasulik vaadata, mis liini tramm see on. Lisame sellele mu meeldiva harjumuse ühistranspordis aknast välja vahtimise asemel süvenenult raamatut lugeda ja tulemus on ootuspärane – jälle avastan ma end Vabaduse väljaku asemel Linnahalli juurest ja mõtlen, noh, mida sellises olukorras ikka mõeldakse. Umbes et “fakk raisk. jälle.”

Ilmselt on tegu õpitud abitusega, sest see Tallinna trammisüsteem on kuidagi nii osavalt korraldatud, et isegi minu lähenemise juures on tõenäosus ikkagi õigesse sihtpunkti sattuda ebanormaalselt suur:)

Muudest ühistranspordiuudistest niipalju, et täna flirtis minuga trollis üks ilus tüdruk.

tulen su juurde ma olen su öö

Surnud presidente igale maitsele. Mulle meeldib, et Meri ei pidanud surema nii nagu Milosevic. Mitte üheski mõttes. Ilusasti elatud ja lõpetatud elu. Ma ei tea, mul on pärast selle Gene O’Kelly raamatu lugemist kogu aeg see mõte peas, et igaüks võiks enda järelt kenasti ära koristada enne suremist. Vaadata, et ei jääks lahtisi otsi ja … Loe edasi “tulen su juurde ma olen su öö”

Surnud presidente igale maitsele.

Mulle meeldib, et Meri ei pidanud surema nii nagu Milosevic. Mitte üheski mõttes. Ilusasti elatud ja lõpetatud elu. Ma ei tea, mul on pärast selle Gene O’Kelly raamatu lugemist kogu aeg see mõte peas, et igaüks võiks enda järelt kenasti ära koristada enne suremist. Vaadata, et ei jääks lahtisi otsi ja lõpetamata asju ja mingit sodi maha. Öelda kenasti head aega ja kustutada enda järelt tuled.

Alati muidugi ei ole aega selleks kõigeks.

Seda pean küll tunnistama, et uudistetarbijana olen ma kõvasti rohkem intrigeeritud teadetest selle kohta, kuhu Milosevic maetakse ja kas ta naine saab matustele minna, kui neist kümnetest südamlikest Meri-meenutustest (mis, veame kihla, on enamusel meenutajatest juba paar nädalat – kui mitte kuud – sahtlis ootamas olnud).

tuvi õlale laskub nokib nägudelt vaikuse marju

Milosevici surma kontekstis on eriti sobiv jutustada sellest raamatust, mis mul praegu pooleli on. Åsne Seierstad on norra ajakirjanik, kes hängis 2001. aasta sügisel Afganistanis (ja kirjutas “Kabuli raamatumüüja”, olemas ka eesti keeles), 2003. aasta kevadel Bagdadis (“Sada üks päeva” on lõpuks ometi vähemalt inglise keelde tõlgitud), 2000. aastal Serbias. Pakun, et isiklikku elu sel … Loe edasi “tuvi õlale laskub nokib nägudelt vaikuse marju”

Milosevici surma kontekstis on eriti sobiv jutustada sellest raamatust, mis mul praegu pooleli on.

Åsne Seierstad on norra ajakirjanik, kes hängis 2001. aasta sügisel Afganistanis (ja kirjutas “Kabuli raamatumüüja”, olemas ka eesti keeles), 2003. aasta kevadel Bagdadis (“Sada üks päeva” on lõpuks ometi vähemalt inglise keelde tõlgitud), 2000. aastal Serbias. Pakun, et isiklikku elu sel naisel eriti ei ole:P Aga töö on see-eest huvitav, eksju.

“Seljaga maailma poole” räägib serblastest, tagakaane järgi kolmeteistkümnest inimesest ja ühest perest. Seierstad jälgis nende elu Milosevici režiimi peaaegu et lõpukuudel, 2000. aasta kevadel; siis sattus ta sinna tagasi täpselt riigipöörde ajaks sama aasta oktoobris; 2004. aastal, kui ta Lähis-Ida kõrvalt jälle kord aega sai, läks ja otsis ta need inimesed veel kord üles. Nii on igast portreteeritavast tulnud üks sisuliselt kolmeosaline lugu – enne revolutsiooni, pärast revolutsiooni ja, noh, hiljem.

Inimesed on valitud erinevad ja… erilised. Vanataat Bulgaaria piiri lähedalt külakesest, sõltumatu raadio- ja telejaama ajakirjanik, valuutaärikas, noor õigeusu preester, Milosevici-meelne teatrilavastaja, Haagis kohut ootava sõjakurjategija abikaasa, kosovoserblasest põgenik… kaugemale ma ei ole praegu jõudnud:) Igaühele neist on ta jõudnud nii lähedale, et ma imestan tõsiselt, kuidas ta seda kõike nii lühikese aja jooksul jõudis. Igaühega on ta päevade kaupa kaasas käinud, ööde kaupa üleval istunud, rakijat joonud ja rääkinud-rääkinud-rääkinud.

Mulle meeldib see raamat kõigist Seierstadi omadest kõige rohkem, vahest sellepärast, et koht ja temaatika on mulle kõige tuttavamad. Mu oma Serbia-kogemused annavad mulle lugemisel ühe lisavaatenurga. Veel ühe annab see, et Milosevic suri eile Haagis.

Ja vastupidi, see raamat ja mu enda kogemused annavad mulle lisavaatenurga Milosevici surmale… ainus seisukoht, mille ma selle kõige suhtes oskan hetkel võtta, on see: mida rohkem ma mingist asjast tean, seda vähem julgen ma sellele hinnanguid anda.

Ahjaa, kui ma selle raamatu läbi saan, siis laenan ma teda hea meelega välja, ainult et ta on mul rootsikeelne:P

ma tean et on otsimistel tipud

Esmamulje eilsest Jää-äärest oli ehmatav. Vähe sellest, et mängiti ainult eelmisest sajandist pärit lugusid… ka publik oleks nagu otse viieteist aasta tagusest Tartust kaasa toodud. Ja ma ei saanud järsku enam aru, kuidas ma kõige selle keskel üles kasvades iseendaks sain saada. Pärast vaheaega läks kõik tasapisi paika – bänd mängis järjest uuemaid (ja halvemaid) … Loe edasi “ma tean et on otsimistel tipud”

Esmamulje eilsest Jää-äärest oli ehmatav. Vähe sellest, et mängiti ainult eelmisest sajandist pärit lugusid… ka publik oleks nagu otse viieteist aasta tagusest Tartust kaasa toodud. Ja ma ei saanud järsku enam aru, kuidas ma kõige selle keskel üles kasvades iseendaks sain saada.

Pärast vaheaega läks kõik tasapisi paika – bänd mängis järjest uuemaid (ja halvemaid) lugusid ja ma kohtasin mitut inimest, kellele sai tere öelda.

Selle bändi kontsertidel olen ma elus ilmselt kõige rohkem käinud. Sõbra majas ja EPA klubis ja Zavoodis ja Illusioonis ja ülikooli klubis ja üldse kõigis kohtades, kus Tartu linnas annab kontserte teha (pluss nendes, kus ei anna – vt. Zavood). Mul on olemas olnud kõik nende kassetid ja plaadid ja ma tean laulusõnu peast paremini kui Boil.

Ikkagi oli viimaseks lisalooks tehtud “Laualinad”… ah, ei midagi.

kas miski katkestab veel und

Lihtsalt selleks, et siia kategooriasse veel üks postitus teha, sedakorda tõesti viimane.

Ma olin sunnitud siiski lisapedaalidega autosse istuma, isegi kaks korda – lõppastme koolitus, eks ole.

Jättes täiesti vahele ebaolulised, vastikud ja juba-nähtud-tunnet tekitavad detailid tüüpi “Sõpruse-Tammsaare McD parkla hommikul kell kaheksa”, võin lihtsalt nentida, et kuigi ma olen viimase kahe aasta jooksul juhtinud autot umbes 40 000 km jagu ilma oluliselt liikluseeskirja rikkumata või inimeste elusid ohtu seadmata, lähen ma ikkagi õppesõiduautos täiesti krampi ja võin vabalt kas nutma hakata, jalakäija alla ajada või TTÜ ringil kellelegi lihtsalt ette sõita. Asjaolude soodsal kokkulangemisel ka kõike korraga.

Appi kui hea, et see nüüd lõplikult läbi on.